Toomas Vaher: terroristliku Venemaaga sõlmitud lepingud tuleb üle vaadata
Tähistamaks Põhiseaduse 30. aastapäeva, arutlevad Ellex Raidla advokaadid põhiseaduses sätestatud erinevate õiguste ja käsitluste päevakajalisuse teemadel Postimehe veergudel jooksvalt läbi 2022. aasta. Novembris avaldas oma mõtted põhiseaduse osas partner Toomas Vaher.
Toomas Vaher: riigikogu avaldusele, millega kuulutati Venemaa režiim terroristlikuks, peaks järgnema Venemaaga sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülevaatamine ja vajadusel lõpetamine.
Kiiresti muutunud maailm toob kaasa uusi väljakutseid, sealhulgas vajaduse kiiremini reageerida ja õiguskorras muudatusi teha. Meie põhiseadus on väga väikeste muudatustena hästi toiminud õigusliku garantiina, et me püsiksime vaba maailma poolel. Ühelt poolt on see hea tasakaal parlamentaarsest demokraatiast koos oma hästi lahutatud seadusandliku, kohtuliku ja täidesaatva võimu harudega. Teiselt poolt on nii riigikontrolli kui õiguskantsleri institutsioonide näol olemas mehhanismid, kuidas võimukandjate tegevusel silma peal hoida. Muidugi on oluline, et iga võimuharu püsiks oma ettenähtud rajal, kuid tähtis on ka see, et ei jääks tähelepanuta, mis võib kukkuda toolide vahele.
Riigikogu võttis 18. oktoobril vastu avalduse, millega tunnistas Venemaa režiimi terroristlikuks ja “Venemaa Föderatsiooni terrorismi toetavaks riigiks, kelle tegevusele tuleb ühiselt vastu astuda.“ Kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahva valitud saadikud avaldavad, et: „tuumarelvaga ähvardav Putini režiim on muutnud Venemaa kõige suuremaks ohuks rahule nii Euroopas kui ka kogu maailmas.“ Vene Föderatsioon, kogu oma võimutäiuses alates Putinist ja sõjaväe juhtidest kuni kõikide teiste võimuharudeni, sealhulgas riigiduuma ja kohtusüsteem, on seega Riigikogu avalduse kohaselt maailma number üks terroristlik riik.
Riigikogu avaldus ei ole õigust loov akt, kuid siiski paneb see olemasoleva õigusliku olukorra uude valgusesse. Tekib küsimus, mis saab praktilist elu reguleerivate Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud lepingutega?
Tänane reaalsus on see, et Eesti on rahvusvahelistes lepingusuhetes esi-terroristiga, kuna ta on meie naaber. Ja see on toonud päevakorda vajaduse vaadata üle, ümber hinnata ja vajadusel muuta või katkestada Eesti ja Venemaa vahelised lepingud sellistes valdkondades, mida eelduslikult maailma esiterroristi, agressori või sõjakurjategijast diktaatoriga ei sõlmita.
Üks neist võiks olla kahe riigi vaheline õigusabileping, täpsemalt „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“. See asub reas samasuguste sõbralike lepingutega, mis omal ajal said sõlmitud ka Poola, Läti, Leedu ja Ukrainaga. Selline leping eeldab heanaaberlikku koostööd ning võimaldab vastastikku lihtsasti tunnustada kohtuotsuseid ja muid juriidilisi dokumente ning paluda teise riigi õiguskaitseorganite abi menetlustes. Leping on alles, kuid heast naabrist on saanud halb. Eesti riik on samas kohustatud jätkuvalt osutama abi Venemaale või ka tunnustama sealseid kohtuotsuseid ja muid dokumente, kui neid kasutatakse Eestis. Näiteks on Aleksei Navalnõi Venemaal kohtuotsustega korduvalt süüdi mõistetud kurjategija ning Eesti võimud peaksid vastavaid otsuseid siin tunnustama, kui juhuslikult peaks Eestis asuma „kurjategijale“ kuuluvat vara.
Öeldes Venemaa kohta, mis Riigikogu ütles, peaks kaaluma ka järgmise sammu tegemist – Riigikogu on riikidevahelise õigusabilepingu ratifitseerinud ning vastavalt on tema võimuses otsustada, mida sellega peale hakata, kas jätkuvalt täita või denonsseerida ehk leping lõpetada.
Mis saab siis, kui Riigikogu ei võta midagi ette, mis võib valmimiste lähenedes vabalt juhtuda, kas siis langeb küsimus õiguskantsleri lauale, kellel on ülesanne sõltumatu ametiisikuna kontrollida, et seadused ja määrused oleksid kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega. Põhiseadusliku õiguskorra osaks on ka välislepingud ja õiguskantsler saab ka nende üle järelevalvet teostada, formaalselt läbi välislepingu ratifitseerimise seaduse kontrolli. Kas Riigikogu avaldus on pelgalt poliitiline seisukohavõtt või on sellel õiguslikud järelmid? Võiks küll arvata, et põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt ei saa taolise kaliibriga küsimus jääda lihtsalt õhku rippuma. Avaldus ise ei muutnud olukorda, milline on Venemaa, kuid ta on andnud selge hinnangu, kuidas Eesti riik sellesse suhtub.
Õiguskoostöö terroristliku riigiga ei sobitu hästi meie põhiseaduslike väärtustega. Arvatavalt saame peagi näha, kuidas põhiseadus võiks sellises olukorras töötada ning loodetavasti saame veelkordse kinnituse, et põhiseaduslik kord ja tööjaotus toimib ka siis, kui muutuvad ajad loovad uusi väljakutseid.
Ühtlasi kutsub Ellex Raidla üles oma teadmisi meie põhiseadusest värskendama: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
Artikkel ilmus 16. novembril Postimehes.
