Robotkohtunik: kas ulmefilm või lähitulevik?

Ellex Raidla vaidluste lahendamise ekspert Karl Joonas Kendla uurib “robotkohtuniku” kontseptsiooni ja seda, kas tehisintellekt võiks kunagi võtta üle inimkohtunike traditsioonilise rolli. Kui mõte inimkohtunikku asendavast arvutist võis alles hiljaaegu tunduda täieliku utoopiana, siis kätte on jõudnud aeg, mil robotkohtunikust tuleb rääkida mitte tingivas, vaid kindlas kõneviisis.

Näiteks Hiinas on internetikohtutes juba kasutusel tehisintellektisüsteemid, mis suudavad automaatselt koostada kohtulahendeid. Kuigi sellised tehisintellektisüsteemid on veel varajases arengujärgus ja täna ükski masin ilma inimese järelevalveta õigust ei mõista, siis viimaste aastate edulugusid arvestades ei tasu imestada, kui ühel hetkel ei vaata talaari alt vastu mitte ilmekad silmad, vaid tuhm ekraan.

Sellegipoolest on selge, et tehisintellekti kasutamine õigusemõistmises toob kaasa mitmeid riske. Euroopa Liidu hiljuti vastu võetud määrus liigitab tehisintellektisüsteemid, mis on mõeldud õigusemõistmiseks, suure riskiga tehisintellektisüsteemideks. Selle põhjuseks on võimalikud vead, kallutatus ja läbipaistmatus, mis võivad tõsiselt ohustada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ning üksikisiku õigust õiglasele kohtumõistmisele.

Eestis küll AI kohtunikke veel kasutusel ei ole, kuid AI-põhise otsuste tegemise võimalus tõstatab küsimusi õigusemõistmise monopoli kohta ehk selle kohta, kes on pädev õigust mõistma. Ka õiguskirjanduses on leitud, et õigusvaidluse lahendamine on kohtunike ainupädevuses, mistõttu peavad õigust mõistma ehk kohtu tuumikfunktsiooni täitma kohtunikud isiklikult. Küll aga viidatakse artiklis, et AI-l võiks olla praktiline kasutus mõnes kindlas olukorras, kuid täielikult AI-põhine kohtusüsteem on hetkel veel vastuoluline ja võib ohustada õiguse kui inimesekeskse protsessi olemust.

Täisartikkel on saadaval Eesti keeles Juridica.ee-s