Kuidas hoida eesti kirjakultuuri tehisaru ajastul?

13. märtsil esines advokaat Hegle Pärna Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil „Eesti raamat – kaua võib?”, kus ta käsitles tehisaru, autoriõiguse ja andmekaitse kokkupuutepunkte ning nende mõju kirjakultuurile.

Hegle Pärna ettekanne „Autoriõigus ja andmekaitse tehisaru õiguspärasel arendamisel ning mõju (kirja)kultuurile” keskendus küsimusele, kuidas arendada tehisaru viisil, mis toetab innovatsiooni, kuid arvestab samal ajal autorite õiguste, isikuandmete kaitse ning eesti keele ja kultuuri kestlikkusega.

Konverentsi aruteluringis „(Kirja)kultuuri säilitamine tehisaru ajastul” astusid üles Krister Kruusmaa, Hegle Pärna ja Sten Saluveer. Hegle vaatenurk tõi teemasse selge õigusliku mõõtme, näidates, et tehisaru areng ei ole pelgalt tehnoloogiline küsimus, vaid puudutab otseselt seda, kuidas kaitsta loomingut, reguleerida andmete kasutamist ning hoida väikekeelte elujõudu digitaalses keskkonnas.

Hegle selgitas, et tehisaru ei seisa kirjakultuurist eraldi, vaid kasvab välja olemasolevatest tekstidest, andmetest ja keelest. Nagu ta ettekandes rõhutas, on tehisaru osa meie kirjakultuurist ja keelest, sest mudelid õpivad suurtest andmekogudest, mis võivad sisaldada raamatuid, artikleid, digiarhiive ja muid tekste. Seetõttu kerkib paratamatult küsimus, kuidas tagada, et see protsess oleks õiguspärane ja arvestaks nii autorite kui ka kirjastajate huvidega.

Ettekandes tõi Hegle välja, et kesksete õiguslike küsimuste tuumaks on autoriõigus, andmekaitse ja andmepoliitika. Ta sidus need küsimused ka Eesti põhiseadusliku raamistikuga, viidates sellele, et riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning samal ajal kaitsta autori õigusi. See loob tehisaru kontekstis vältimatu tasakaalupunkti: ühelt poolt soovime, et kultuur ja teadmised oleksid digitaalses ruumis kasutatavad ja arendaksid uusi lahendusi, teisalt tuleb kaitsta loojate õigusi ja majanduslikke huve.

Praktilises plaanis peatus Hegle teksti- ja andmekaeve eranditel, kohtupraktikal ning küsimusel, kas ja millal võib tehisaru treenimine olla lubatud. Ta tõi esile nii Euroopa kui ka rahvusvahelise kohtupraktika. Euroopa Liidu liikmesriikide kohtupraktikast eelkõige LAION v Kneschke (310 O 227/23) ja GEMA v OpenAI (42 O 14139/24) menetlused Saksamaa esimese ja teise astme kohtutes. Samuti Like Company v Google (C-250/25) asja, mis on menetluses Euroopa Kohtus. Viimasena viidatud asjas arutatakse muu hulgas seda, kas tehisaru treenimine on reprodutseerimine, kas teksti- ja andmekaeve erandid kehtivad ning kas opt-out on piisav.

Lisaks autoriõigusele käsitles Hegle põhjalikult andmekaitset. Ta rõhutas, et kui treeningandmed sisaldavad isikuandmeid, on vaja õiguslikku alust nende kasutamiseks. Samuti tõi ta esile tehnilise probleemi, mida ta kirjeldas mõistega „hall mälu” ehk olukorraga, kus mudel ei pruugi sisaldada treeningandmeid otsesel kujul, kuid võib siiski säilitada neist jälgi. See on oluline küsimus nii õiguse kui ka vastutuse vaatest.

Ettekanne ei piirdunud probleemide kaardistamisega. Hegle pakkus välja ka võimalikke lahendusi, sealhulgas litsentsimudelid, selged masinloetavad opt-out mehhanismid ning keele- ja kultuuriandmete teadliku strateegilise arendamise. Tema sõnul on väikeriigi ja väikekeele vaates eriti oluline kasutada avatud andmeid, riiklikke keelekorpusi ning teadusasutuste andmekogusid, sest just need võimaldavad luua eestikeelset tehisaru. Nagu ta rõhutas: „Väikekeelte toetamine ei toimu iseenesest.”

Hegle Pärna ettekanne näitas veenvalt, et tehisaru puudutavad õiguslikud küsimused ei ole nišiteema, vaid puudutavad järjest enam ka kultuuri, haridust, kirjastamist ja keelepoliitikat.

Foto: kuvatõmmis Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsi otseülekandest.