Anton Sigal: riigi põhiseaduslik õigus protektsionismile on taas aktuaalne
Tähistamaks Põhiseaduse 30. aastapäeva, arutlevad Ellex Raidla advokaadid põhiseaduses sätestatud erinevate õiguste ja käsitluste päevakajalisuse teemadel Postimehe veergudel jooksvalt läbi 2022. aasta. Augustis avaldas oma mõtted Põhiseaduse § 32 osas Ellex Raidla partner Anton Sigal.
Põhiseaduse § 32 järgi on igaühe omand „puutumatu ja võrdselt kaitstud“. Sama puutumatu ei ole aga välismaalaste õigus osta endale Eestis midagi meelepärast, sest sama paragrahviga ütleb riik, mida välismaalased Eestis omada tohivad ja mida mitte. See lisaklausel on aastatega muutunud järjest aktuaalsemaks.
2007. aastal sain noore juristina aidata maa omandamise tehinguga. Tehing on ammu unustatud, kuid mäletan seda, kui üllatunud ma olin, nähes seaduses reeglit, et põllumajandusmaad said kohati omandada ainult Eesti kodanikud või residendid. Esiteks üllatas seadus oma näiva hambutusega – mis takistab välismaalast tegutsemast enda kohaliku firma või mõne sõbra firma kaudu, et keelust mööda minna? Teiseks tundus see ka ülekohtune ja ebavajalik. Samal aastal tuli välja iPhone 1, paar aastat tagasi sai Eestist EL-i liige, immigratsioon ei olnud sõimusõna, Vladimir Putinil oli lõppemas teine ja põhiseaduse järgi viimane ametiaeg. Maailm tundus suur ja sõbralik paik ning mulle jäi sügavalt arusaamatuks, miks peaks piirama kellegi õigusi omada maad seal, kus ta seda omada soovib.
Täna, 15 aastat hiljem, on olukord muutunud tundmatuseni.
Esiteks näen advokaadina, et „sõbra firmast“ enam abi ei oleks: variisikute ajastu on igas praktilises mõttes läbi saanud. Selle lõpp saabus skandaalidega panganduses ning Euroopat tabanud avastusega, kui tohututes kogustes liigub pankadest läbi teadmata päritoluga raha. Tänapäeval on raha päritolu varjamine muredeta võimalik vaid väga väikses ja koduses mastaabis. Sellele muudatusele on kaasa aidanud nii karmistunud seadused, pankade nõuded ja majanduse digitaliseerimine – raha, teenuste, kaupade liikumine on tänapäeval alati talletatud serverites ja digitaalsetes dokumentides, mis on usinale uurijale lihtsasti kättesaadavad ning mille puudumine on hea märk sellest, et midagi on mäda. Näen seda ka Eesti kohtutes – ammu ei piisa laenunõude tõendamiseks „kassa sissetulekuorderist“ ning selgitusest, et raha tuli Läti tuttavalt ja maksti sulas kellelegi edasi.
Teiseks on viimase kümnendiga selgelt kadunud tunne, et riigi põhiseaduslik õigus piirata välisinvesteeringuid on ajast ja arust. Maailm on selgelt liikunud protektsionismi ja kodumaise eelistamise suunas – tihti õigetel, sageli ka valedel põhjustel. Trumpi „America first“ kõnetas kümneid miljoneid ameeriklasi, Hiina oli seal juba enne Trumpi, Venemaa asus pärast Krimmi annekteerimist ehitama isemajandavat riiki ja UK valijad hääletasid Brexitiga suurema iseseisvuse ja rahvuslikkuse poolt. EL-ist sai läänemaailma viimane avatud majanduse bastion, kuid Ukraina sõda ei jäta ka EL-i endiseks. Ka Eestis on juba kõlanud üleskutsed karmistada kinnisvara omandamise piiranguid välismaalastele, iseäranis „vaenulike kolmandate riikide kodanike poolt“ (selle pakkus hiljuti välja Omanike Keskliit). Maailm ei tundu enam väike ega sõbralik, kõik ei saa omada maad kõikjal, Põhiseaduse § 32 lõpuosa on sahtlist uuesti välja võetud ja tolmust puhtaks pühitud.
Ühtlasi kutsub Ellex Raidla üles oma teadmisi meie põhiseadusest värskendama: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
Loe ka artiklit Postimehest.
