Ellex Raidla eksperdid: relvaseaduse muudatused avavad Eesti kaitsetööstusele uusi võimalusi

Kaitsetööstuse arendamine on kujunenud üheks Eesti riigikaitse strateegiliseks prioriteediks. Valitsuse koalitsioonileppes on rõhutatud, et kohalik kaitsetööstus on lahutamatu osa laiast riigikaitsest ning sellest peab saama üks Eesti majanduse kasvumootoreid. Seatud on ambitsioonikas eesmärk: kasvatada kodumaise kaitsetööstuse kogukäive 2024. aasta poolelt miljardilt eurolt kahe miljardi euroni aastaks 2030. Teemat avavad Ellex Raidla nõunik Rutt Värk ja jurist Karl Rudolf Org.

Kaitsetööstuspoliitika 2030 näeb ühe olulise meetmena ette kaitsetööstust reguleerivate normide lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise. Soodsa ja selge õigusruumi kujundamine on üks lihtsamaid ning riigieelarvet vähim koormavaid viise kaitsesektori toetamiseks.

2025. aasta 1. jaanuaril jõustusid relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muudatused, mille eesmärk on lihtsustada sõjarelvade, relvasüsteemide, sõjarelvade laskemoona ja lahingumoona käitlemist Eestis. Suve alguses jõustunud rakendusaktid annavad lõpuks võimaluse hinnata, mida kaua menetletud muudatused sisuliselt tähendavad.

Laiem võimalus rahvusvaheliseks koostööks

Kõige olulisem muudatus puudutab isikute ringi, kellel on lubatud Eestis kaitsetööstusesse panustada. Kui varem tohtis sõjarelvi, relvasüsteeme, sõjarelvade laskemoona või lahingumoona käitleva ettevõtte omanik või juht olla ainult NATO või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, siis nüüd on võimalused laiemad.

Esiteks võimaldab muudatus sellises ettevõttes olulist osalust omada ja seda juhtida ka OECD liikmesriikide kodanikel. OECD liikmesriikidest tasub ära märkida Iisraeli ja Lõuna-Korea – riigid, mis on keerulises julgeolekukeskkonnas suutnud üles ehitada tugeva ja ekspordivõimelise kaitsetööstuse. Kaitsevaldkonnas võiksid need riigid olla Eestile eeskujuks ning uus seaduse sõnastus loob võimalused vajalike partnerlussuhete loomiseks. Kusjuures, riigi tasandil on meil arvestatavad näited kaitsekoostööst Iisraeli ja Lõuna-Korea ettevõtetega juba olemas – 2024. aastal jõudis Eestisse Iisraeli-Singapuri ühisettevõttelt ostetud mobiilne laevatõrje raketisüsteem Blue Spear ning 2020. aastal saabusid Eestisse esimesed Lõuna-Korea liikursuurtükid K9 Kõu.

Teiseks puudutab seadusmuudatus riike, kellega Eesti on sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu – näiteks Ukrainat. Sõjalisi võimekusi üksnes paberil ei arenda ning paraku on Ukraina lahinguväli kõige efektiivsem keskkond kaitsevaldkonna toodete testimiseks. Rahvusvahelisel tasandil on Ukraina referents toote kvaliteedimärk. Eesti ettevõtted on saanud oma lahendusi Ukrainas katsetada tänu tugevatele kahepoolsetele suhetele, mille aluseks on Eesti aastatepikkune panus Ukraina toetamisse. See koostöö on Eesti kaitsetööstuse tugevus, mida tuleb sihipäraselt arendada ja targalt kasutada. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust on Eestisse kolinud ka mitmed Ukraina enda ettevõtted. Seetõttu on igati tervitatav seadusemuudatus, mis võimaldab senisest veelgi tihedamat koostööd Ukraina ettevõtjate ja spetsialistidega ka kaitsetehnoloogia valdkonnas, võimaldades nüüd ka Ukraina kodanikel kuuluda ettevõtte juhtkonda ning panustada ettevõttesse, mille põhitegevus on relvade või laskemoona tootmine Eestis.

Muudatused annavad Kaitseministeeriumile ja Siseministeeriumile õiguse lubada, et tegevusloaga ettevõtte omanikuks või juhiks võib olla ka muu riigi kodanik. Kuigi tegemist on erandliku alusega, mis praktikas tõenäoliselt laialdast rakendust ei leia, suurendab see süsteemi paindlikkust ja võimaldab paremini reageerida muutuvale julgeolekuolukorrale, kui isik on oluline Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ja ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule. Selliseks strateegiliseks partneriks võib kujuneda näiteks Singapur, kus on kõrgelt arenenud elektroonika- ja sensoritehnoloogia sektor, mida oleks võimalik kaasata Eesti kaitsetööstuse projektidesse, näiteks droonitehnoloogia või radarisüsteemide arendamisel.

Vähem bürokraatiat, rohkem selgust

Oluline muudatus puudutab ka topeltlubade kaotamist. Varem kehtinud regulatsiooni järgi pidi laskemoona ja lahingumoona käitlemise luba omav ettevõte taotlema eraldi ka lõhkematerjali tegevusloa. Kuna üldjuhul kaasneb laske- ja lahingumoona tootmisega ka lõhkeaine käitlemine ning mõlemale tegevusloale kehtivad suuresti samad nõuded, siis kujutas kahe eraldi loa taotlemise kohustus endast üksnes asjatut halduskoormust. Uute muudatuste kohaselt ei pea ettevõte lõhkematerjali käitlemiseks eraldi tegevusluba taotlema, kui ettevõttel on juba tegevusluba laske- või lahingumoona tootmiseks.

Selgemaks on muudetud ka see, millal tegevusluba üldse vajalik on. Varasemalt esines juhtumeid, kus sõjarelva tegevusluba nõuti ka sõiduki tootjalt, kelle toodet sai tehniliselt kasutada relvasüsteemi platvormina – isegi kui sõiduki tootja relva sõidukile ei paigaldanud. Uue korra järgi on tegevusluba nõutav vaid juhul, kui ettevõte reaalselt puutub kokku sõjarelvadega. See tähendab, et tegevusloa kohustus on nüüd piiratud üksnes nende ettevõtetega, kelle tegevus seda julgeoleku ja ohutuse kaalutlustel tõepoolest nõuab.

Lisaks on täpsustatud taustakontrolli kohaldamise ulatust. Kui varem kehtis taustakontrolli kohustus kõikide sõjarelvade, relvasüsteemide, sõjarelva laskemoona või lahingumoona tegevusluba omava ettevõtte töötajate ja teenuse osutajate suhtes, siis nüüd puudutab nõue üksnes neid isikuid, kellel on tegelik juurdepääs relvadele või laskemoonale. See muudatus vähendab nii ettevõtete kui ka riigiasutuste halduskoormust, säilitades samas julgeoleku seisukohalt olulise taustakontrolli vajalikes ja proportsionaalsetes piirides.

Kokkuvõte

Relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muudatused tähistavad sisulist ja tervitatavat sammu Eesti kaitsetööstuse arendamisel. Need loovad selgema ja rahvusvahelisele koostööle avatuma ärikeskkonna, vähendavad ebavajalikku halduskoormust ning võimaldavad ettevõtetel keskenduda sellele, mis loob tegelikku väärtust – innovatsioonile, tõhusale tootmisele ja tugevamale riigikaitsele. Samuti peegeldavad need muudatused poliitilist tahet kujundada kohalikust kaitsetööstusest Eesti majanduse ja riigikaitse lahutamatu osa. Loodetavasti kandub see tahe edasi ka halduspraktikatesse – olgu selleks tegevuslubade menetluskiirus, hangete tingimuste paindlikkus või rahvusvahelise koostöö edendamine.

Artikkel ilmus Äripäevas 09.07.2025.