Aasta tagasi tõdesin Postimehes, et riigikogus algatatud eelnõu «Riigireformi elluviimisest» koos parlamendi liikmete esitatud arvukate muudatusettepanekutega kogub riiulil tolmu ja ootab ilmselt menetlusest väljalangemist. Kahjuks on see ennustus tõeks saanud.
Jüri Raidla: Eesti võiks kujuneda nüüdisaegse riigi musternäiteks
Ellex Raidla asutaja Jüri Raidla: nagu parlamentaarsele riigikorraldusele kohane, tekivad uued lootused ja ootused enne valimisi. Nii juhtus ka seekord. Nii ka riigireformi suhtes. Erakondade programmide võrdlev analüüs annab teadmise, et paljuski tuleb loota riigikogu uustulnukate peale, eeskätt Eesti 200 peale.
Teiseks väljendasin mõtet, et Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda nüüdisaegse riigi musternäiteks, kui lihvida täiuslikuks e-demokraatia instrumendid ja läbi viia riigireform. See mudel saaks lisaks Eesti kodanike teenimisele olla ka poliitilise ekspordi artikkel, mis võiks 21. sajandi Eesti muuta väga-väga suureks. Kahjuks ei ole see visioon seni veel tõeks saanud.
Kuid lootust on, eriti pärast Eesti 200 valimisprogrammi analüüsi. Eriti pärast seda, kui Reformierakond on kutsunud Eesti 200 valitsuskõnelustele. Uustulnukad ei ole veel maitsnud riikluse mugavussängis pikutamise joovastavat tunnet ja paistab, et nad tahavad tõepoolest Eesti riiklust teha paremaks. Iseasi, kas ja kui palju neil lastakse oma programmi realiseerida, iseasi, kas ja kui palju teised erakonnad kaasa tulevad.
Ka Reformierakonna valimisprogrammist saab märkimisväärse annuse optimismi ammutada. Koalitsioonikõneluste kolmanda partneri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna puhul tuleb sahtlist lauale tõsta nende 2019. aasta valimisprogramm, kus oli hulganisti tuumakaid ettepanekuid Eesti riikluse edendamiseks. Nüüd on aeg küps needki lubadused teoks teha. Järgmised paar nädalat koalitsioonikõnelusi näitavad, kas ehtsast riigireformist saab asja või tuleb see reform järgmiseks paarikümneks aastaks ära unustada.
Ühtse riigivalitsuse loomine ja ministrikandidaatide avalik kuulamine vajavad laialdast toetust
Eesti 200 lubab läbi viia riigiteenuste ja riigivalitsemise reformi ning mastaapse digipöörde riigivalitsemises. Esitatakse ka plaanitava reformi üllatavalt detailne sisu.
Riigijuhtimise kvaliteedi parandamine tundub olevat Eesti 200 mantra, mille eest tuleb teda loomulikult kiita. Mastaapne ja tõeliselt «mängu muutev» on valimisprogrammi tasandile toodud idee luua ühtne riigivalitsus, kuhu koonduksid riigikantselei, ministrite reformimeeskonnad, riigikogu arenguseire keskus ja Eesti Panga analüüsiüksused. Minister muutub riigivalitsuse liikmeks, mitte ministeeriumi juhiks.
Samuti tahetakse riigikogule anda õigus peaministri pakutud ministrikandidaat parlamentaarsel kuulamisel maha hääletada. On ebaselge, kas Eesti 200 on selle idee õiguslikult põhjalikult läbi mõelnud. Esiteks nõuaks selle muudatuse realiseerimine põhiseaduse muutmist. Teiseks oleks isegi põhiseaduse muutmise korral tegemist suure küsitavusega, kas taoline element meie võimude tasakaalu mudelisse üldse mahub.
Samas on päevselge, et valitsuse professionaalne kvaliteet vajab kõvasti parandamist. Alustada võiks õiguslikult millestki lihtsamast, kuid poliitiliselt tarmukamast, mida mõned aastad tagasi Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutes välja pakkusime. Mängida tuleks eelduse peale, et ministriks tahavad saada ainult normaalsed kompetentsed inimesed. Normaalsed inimesed ei taha avalikult rumalaks jääda. Selle inimliku instinkti riigi hüvanguks pööramiseks tuleks ministrikandidaatidele kehtestada kahe avaliku ärakuulamise süsteem – üks kord riigikogu asjakohases komisjonis ja teine kord riigikogu suures saalis.
Avalikkus tähendab seda, et riigikogu saal on kaameratest ja ajakirjanikest tulvil. Normaalne inimene ei tule end avalikult diskrediteerima. Kui inimene ise sellest aru ei saa, siis peaks vähemalt erakond mõistma, et ebakompetentset inimest ei saadeta ministrikandidaadina riigikogu ette. Kui erakond aru ei saa, siis võiks peaminister aduda, et ta ei vii sellist kandidaati Kadriorgu kinnitamiseks. No ja kui peaminister ka ei suuda vildakat protsessi rajale tagasi tõmmata, siis on presidendi kord üles näidata riigiõiguslikku musikaalsust ja asuda oma sisemist häält kuulama. Tõsi, presidendi õiguslikud võimalused ministrikandidaatide tagasi lükkamiseks on erakordselt väikesed. Kui aga kandidaat on avalikult demonstreerinud totaalselt ebakompetentsust oma valdkonna juhtimiseks, on olemas mõtlemise koht, kui kaugele saab minna presidendi pädevuse tõlgendamisel.
Õigusloome vähendamine on päriselt oluline
Erakondasid ei ole põhjust kritiseerida ideede laenamise või taaskasutamise eest, eriti juhul, kui need ideed varustatakse konkreetsete meetmetega. Riigireformi Sihtasutusega seotud inimesed tunnevad heameelt, kui nende mõtted leiavad erakondade valimisprogrammides ja valitsuste koalitsioonilepingutes kajastamist.
Ühiskonda ängistavast vohavast õigusloomest on räägitud aastaid. Tulemusi pole. Poliitikute võimetus seista vastu ametnike õigusloome kirele on vaid süvenenud. Värske tuulena mõjub Eesti 200 ettepanek piirata üleregulatsiooni selle kaudu, et iga õigusnormi kehtestamisel seatakse eesmärgiks vähemalt kahe vana samaväärse õigusnormi tühistamine, riigikontrolörile tehakse aga ülesandeks hakata iga-aastaselt mõõtma ja avalikustama kulutusi, mis kulub õigusloome rahastamiseks, ja hindama ülereguleerimise koormust ühiskonnale. Loomulikult vajavad nende ettepanekute detailid täpsustamist, küllap tuleb ka küsitavustega rinda pista. Idee on aga põhjendatud ja selle eest tuleb kiidusõnu jagada.
Reformierakonna programmi kohaselt teeks valitsus 2024. aastal ettepaneku riigikogule aegunud ja mittevajalike seaduste tühistamiseks. See on õige ülesanne, paraku kaugeltki mitte lihtne. Õiguslikult ülimalt hästi arenenud Ühendkuningriigis peeti Brexiti-järgselt vajalikuks selle aasta lõpuks tühistada ca 4000 õigusakti. Hiljuti avaldatud info kohaselt ei ole britid olnud võimelised veel kuu aja taguse seisuga ca 800 sellist akti «üles leidma»!
Igati toetamist vääriv on ka Reformierakonna soov kehtestada alates 2025. aastast riigikogu vastu võetavate seaduste järel hindamise süsteem. Pärast seaduse viieaastast kehtimist peaks riigikogu hindama ja otsustama seaduse kehtivuse jätkumise, selle muutmise või tühistamise üle.
Devalveerunud riigireformi mõiste tuleb täita sisuga ja ära teha
Riigireformi sfääri mahtuvaid mõtteid leiab kõigi erakondade programmidest. Mida aga ühestki programmist ei leia, on riigireformi adekvaatne mõiste ehk vastus küsimusele «mis asi see riigireform on». Võib vaid spekuleerida, kas selle fundamentaalse küsimuse õhku riputamine on erakondade teadlik liigutus või alateadlik saamatus. Kui pole definitsiooni, saab ju kogu aeg rääkida, et muudkui aga teeme riigireformi, samal ajal tehes selles valdkonnas mitte midagi märkimisväärset. Tõe pähe ei saa võtta Isamaa nägemust, kui ta «näeb riigireformi pideva protsessina demokraatlike institutsioonide tugevdamisel ning riigihalduse kaasajastamisel ja optimeerimisel».
Esmalt tuleb olla sellise käsitluse suhtes ettevaatlik, see võib riiklusele isegi ohtlik olla. Mitte ükski riik ei pea vastu elamist ja olemist pideva riigireformi tingimustes. Igal reformil peab olema algus ja lõpp.
Teiseks tuleb tõdeda, et riigihalduse kaasajastamise ja optimeerimisega peabki iga riik pidevalt tegelema, seda tegevust ei tohi vastustada ega alahinnata. Kindlasti ei pea aga seda tegevust reformiks nimetama. On põhjust arvata, et riigihalduse optimeerimisega on tegeldud juba vähemalt 4000 aastat ja loodetavasti tegeldakse veel vähemalt sama palju aastaid tulevikus. See ei tähenda aga kindlasti seda, et riiklus kui selline oleks juba alates Sumeri ja Babüloonia aegadest toiminud pidevas riigireformi keerises. Nii igavene see reformiprotsess kohe kindlasti ei ole.
Arvamuslugu ilmus 10. märtsil Postimehes.
