Jüri Raidla: Eestil on võimalik saada 21. sajandi demokraatliku maailma mudelriigiks

Advokaat Jüri Raidla on üks kehtiva põhiseaduse loojatest ning üle tosina aasta aktiivselt võidelnud riigireformi eest. Riigireformi vajalikkust kinnitasid riigikogus esindatud erakonnad toetusallkirjadega enne 2019. aasta valimisi, kuid siiani ei ole see veel käivitunud. Raidla on siiski optimistlik, sest näeb riigireformis võimalust kujundada Eestist tõeliselt inimkeskne riik, mis võiks olla heaks eeskujuks igale demokraatlikule riigile.

Selleks annavad kindlust juurde nii õnnestunud põhiseadus kui senised e-riigi saavutused. Nädal peale põhiseaduse 30. aastapäeva Postimehele antud intervjuus rõhutas ta, et meie põhiseadus annab Eesti riigile head instrumendid ületada kõik fundamentaalsemad probleemid, sealhulgas järjest enam tähelepanu keskpunkti jõudvad vajakajäämised riigijuhtimise stabiilsuse säilitamisel.

Olete korduvalt kinnitanud, et meie põhiseadus on väga õnnestunud ning olnud meie riigile ja rahvale väga kasulik. Kuidas meil siis nii hästi läks?

Põhiseaduse loomisel võtsime aluseks kaks väga olulist poolt. Üheks oli vanade ja endiselt elujõuliste põhiseaduste eeskuju, mille hulka kuulusid loomulikult Eesti Vabariigi esimese isesesivusperioodi põhiseadused. Kuid ka siin pidi tegema väga teadlikke ja läbimõeldud valikuid. Mõned nn. “vanema põlvkonna” põhiseadused on hästi üldised ja mõeldud pigem põhimõtete alustekstina ning on otse kohtus kohaldamiseks piiratud olemusega. Kuna alustasime kogu õigussüsteemiga nullist püüdsime põhiseaduse kujundada niipalju kui võimalik selliselt, et see oleks vajadusel ka kohtus kohaldatav täitmaks võimalikke lünki teistes seadustes. Kui poliitiline üleminek lõppes Eestis 20.augustil 1991. aastal, siis õigusliku ülemineku lõppu saame lugeda alles 1.juulist 2002, mil jõustus võlaõigusseadus. See oli viimane oluline seadusandlik klots. Lisaks rahvuskultuurilisele tähendusele, mida põhiseadus alati endas kannab, oli selles ka märkimisväärselt palju regulatiivset osa. Põhiseadus võimaldas Eesti elu edukalt korraldada ka siis, kui ülejäänud seadusandlik baas oli alles toores.

Põhiseadusest räägitakse peamiselt siis, kui meie poliitilises elus on keerulisemad ajad ning võitluse vastaspooled sealt argumente otsivad. Võib vist öelda, et igapäevaselt ei märgata, kui hea põhiseaduse meil tegelikult on?

Siia sobib hästi üks metafoor: kui pererahval on kodu korras, siis külalised seda eriti tähele ei pane, sest kodu peabki korras olema. Põhiseadus on 30-ne aasta jooksul väga hästi töötanud, pole olnud ühtegi põhiseaduslikku kriisi, mistõttu ei pööratagi igapäevaselt selle olemuslikule väärtusele palju tähelepanu. Ise olen veendunud, et põhiseadus on olnud hästi oluline nurgakivi Eesti eduloo kõigis valdkondades, andes piirid ja suuna Eesti demokraatlikule arengule. Meie demokraatia kultuurikiht on ju õhuke ja põhiseadus kui vundament on hoidnud meie riigimaja ehituse õige järje peal.

Palju on vaieldud eelmise presidendi, Kersti Kaljulaiu valimise üle, mille kohta on väidetud, et see ei olnud õiguslikult korrektne, kuna oli vaid kitsa siseringi otsuseks. Kas meie presidente saab valida põhiseadust rikkudes?

Nii President Kaljulaidi kui President Karise valimised toimusid vastavalt õiguslikele alustele. Valimisprotsessis oli vastuoluline see, et erakondade vaheliste kokkulepete kaudu hakati otsima tulevasele presidendi kandidaadile eelnevalt konsensust. Kui parteide peakorterid lepivad ühe või teise kandidaadi osas eelnevalt kokku, siis püütakse presidendivalimine ära teha eelvalimise kaudu. Ühtlasi püütakse seda olukorda saavutada riigikogus, kus soovitakse saavutada olukord käputäie inimese eelnevate valikute kindla peale aktsepteerimiseks. Selline konsensuse otsimine võib küll olla poliitiliselt mõistetav, kuid see ei ole korrektne õiguslik instrument. Ka avalikkus tundis end ebamugavalt, sest jäi mulje nagu keegi teine valiks presidendi riigikogu eest ära. Sellise lõhe vältimiseks rahvaga oli Riigireformi SA ja minu isiklik ettepanek anda presidendikandidaatide ülesseadmise õigus lisaks riigikogu ja valimiskogu liikmetele ka kodanikele.

Kas see tähendab, et kodanikele tuleks anda võimalus esitada presidendikandidaate, korjates neile piisava hulga toetusallkirju?

Põhiseadusesse ei ole vaja sisse viia mitte presidendi otsevalimisi, vaid kodanikele tuleks selles anda õigus presidendikandidaatide ülesseadmiseks. See loob tugevama sideme kodanike, presidendi institutsiooni ja riigi vahel ning tõstab olemasoleva pädevuse raames presidendi legitiimsust. Lisaks on kodanike poolt läbi teatud hulga toetusallkirjade kandidaadi ülesseadmist võimalik teostada mistahes valimissüsteemi puhul: praeguse süsteemi, otsevalimiste või ka ainult valijameeste kogu puhul. See vähendaks koheselt olulisel määral olukorda, et kodanikud näevad presidendivalimisi mingit sorti poliitmänguna.

Seega aitas põhiseadus meil olukorra lahendada 2016. aastal, kui valiti Kersti Kaljulaid?

Nii see on, põhiseaduslikku kriisi siis ei tekkinud. Kriis tekib siis, kui mingi olukorra lahendamiseks puudub põhiseaduses instrument.

Olete võidelnud vähemalt tosin aastat riigireformi eest. Kulminatsioon jõudis kätte enne eelmisi riigikogu valimisi, kui Riigireformi SA oli töötanud välja oma ettepanekud ning parlamendierakonnad kinnitasid, et viivad selle järgmises riigikogu koosseisus ellu. Seega on teie tööd aktsepteeritud?

Seda oleks palju öelda, et lõplikult aktsepteeriti, kuid oluline tähis oli see kindlasti. Murdepunkt oli tegelikult 2015.aasta Tuulelohe konverentsil. Siis tekkis meil Olari Taali ja Jüri Käoga arutades mõte teha midagi väga konkreetset. Asutasime Riigireformi Sihtasutuse, millele panid ettevõtjad oma õla alla. Eesmärk oli kompaktne ja komponeeritud ettepanekute pakett riigireformi läbiviimiseks. Olari Taali mõte teha SA tegevus tähtajaliseks, oli erakordselt tark ja vajalik, sest siis ei saadud meid kahtlustada partei tegemises. Mingeid võimuambitsioone meil loomulikult ei olnud. SA-l oli väga esinduslik nõukogu – sinna kuulusid akadeemikud, endised ministrid, riigikogu liikmed, kõrged riigiametnikud, tippjuhid. Riigireformi kontseptsioon valmis 2018. aasta sügiseks ning osutus niivõrd tugevaks, et tunnustavale ühismemorandumile kirjutasid 2019. aasta veebruaris alla lausa kaheksa erakonda. Järgnevalt läks 67-st ettepanekust valitsuskoalitsiooni lepingusse otseselt 28 ja kaudselt 32 punkti. Kahjuks realiseerimiseni on seni jõudnud neist vähesed.

Praegusel riigikogu koosseisul on suurepärane võimalus neid teemasid menetleda, aga seda ei tehta! Tegelikult häirib riigireform kõigi erakondade tipp-poliitikute mugavustsooni. Mina kodanikuna ei saa nõuda, et riigikogu teeks ühte või teist, kuid saan nõuda, et arutage ja otsustage – see, kuidas otsustate, on teie püha õigus. Arutamine ja otsustamine on aga teie püha kohustus. Ma loomulikult ei tahaks, et see otsus oleks negatiivne, aga kui see tuleb, on neil selleks rahva poolt antud mandaadi alusel õigus.
Riigireformi uputamiseks on lisaks eiramisele ka teisi meetmeid. Üks võimalus on rääkida, et kõik, mida Eestis tehakse ongi riigireform. Kuid reform ei ole kosmeetika, riigi tavapärast arendamist ei saa tembeldada reformiks. Riigi parendamine on järjepidev tegevus ja loodan, et veel vähemalt järgmised paar tuhat aastat. See aga ei tähenda, et riik elaks pidevalt riigireformi tingimustes.

Poliitikute mugavustsoonist väljaviimine, kas see on üks riigirefomi eesmärke?

See ei ole reformi eesmärk, vaid vahend eesmärkide saavutamiseks. Üks eesmärke on võimu ja kodanikkonna – kes on tegelikult ju meil kõrgema võimu kandja –lähendamine. Viimasetel aastatel on tunnetatav, et ega Toompea tegelikult ei taha, et rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana eriti palju võimuga tegeleks ning see on väga ohtlik. Kui võõrandumine süveneb sellel määral, et rahval tekkib frustratsioon, siis võivad ka Eesti-suguses väikses ja rahumeelses riigis tekkida protsessid, mida ei ole võimalik enam hallata.

Kuidas probleemi lahendada? Näiteks anda rahvale võimalus ise presidendikandidaate esitada. Presidendi otsevalmiste poolt ma ei ole, sest see rikuks võimude tasakaalu. Teiseks, Eestis on olnud väga vähe rahvahääletusi. Sellel on põhjus, mida omal ajal ise toetasin, aga nüüd ütlen, et seda kandev põhiseaduse paragrahv 105 lõige 4 tuleks sealt välja võtta. Antud säte ütleb, et kui riigikogu paneb seaduse eelnõu rahvahääletusele ja kui rahvas selle tagasi lükkab, siis peab president riigikogu laiali saatma. Me ei saa riigikogu liikmelt nõuda tegutsemist, mis seaks kahtluse alla tema sinna kuuluvuse ja mandaadi jätkuvuse.

Rahvahääletused on ilmselt ka osa otsedemokraatiast?

Jah, see on üks otsedemokraatia instrument. Järgmine otsedemokraatia instrument on rahvaalgatus. Seda ei pooldanud mina ja meie ekspertgrupp Põhiseaduse Assamblee ajal, sest meie demokraatia oli selleks veel liiga noor. Ma ei poolda seda ka praegu, eeskätt geopoliitilistel põhjustel. Idanaabril oleks seeläbi võimalik manipuleerivate käikude tulemusena tekitada olukord, kus võiksid väita, et siinne seadusandja või lausa rahvas ise võttis vastu meie rahvale ja riiklusele kahjuliku seaduse. Küll võiks aga ehtsa rahvaalgatuse sisse viia kohaliku omavalitsuse tasandil.

Rahvaalgatuse juurdefinitsioon ise tuleneb Eesti 1920. aasta põhiseadusest ning ei ole petitsiooniõigus nagu ekslikult paljud arvavad. See ütleb, et kui seaduses ette nähtud hulk valimisõiguslikke kodanikke annab riigikogule mingi seaduseelnõu, siis on riigikogul kaks võimalust. Loomulikult peavad vastavad instantsid eelnevalt uurima, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas, kui just ei ole tegu põhiseadust muutva eelnõuga. Riigikogul on seejärel kaks varianti – kui see on nende pädevuses, võtta see seadusena ise vastu või panna see rahvahääletusele. Kui rahvahääletus võtab selle vastu, saab see seaduseks, kui lükkab tagasi, jääb kõik nii kui oli enne rahvahääletust.

Teine asi on rahvaküsitlused, mida peaks vastavalt poliitilisele või õiguslikule vajadusele läbi viima riigikogu ning mille tulemused ei ole juriidiliselt siduvad. Siis ei ole võimalik manipuleerida riiklusele ohtlike küsimustega. Loomulikult omab rahva arvamus riigielu olulistes küsimustes poliitiliselt suurt tähendust ning erakondade vastavale tegevusele rahvaküsitluse tulemuste kontekstis antakse hinnang juba järgmistel valimistel.

Kirjeldatud instrumendid annavad inimestele rohkem tunnetust, et nemad juhivad riiki. Ärgem unustagem, et riik on kodanike, mitte poliitikute oma!

Ilmselt ka selleks, et välistada manipulatsiooniriske, mida selline rahvaalgatus võimaldaks?

Praegu seda võimalust ei ole. Ratase valitsuse koalitsioonilepingus oli kaks erinevat rahvaalgatuse versiooni. Üks tundus olevat Keskerakonna poolt välja pakutud, teine EKRE ettepanek. Kumbki neist polnud perfektne, küll oleks aga nende kokku sulatamisel saanud päris korraliku ning seejuures ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse kontrolli alla jääva instrumendi. Jättes kõrvale isikliku eitava seisukoha riigitasandi rahvaalgatuse küsimuses, oli Jüri Ratase valitsus otsedemokraatia edendamisele päris lähedal, kuid ei jõudnud finišisse.

Riigi reformimine ei ole teema, mis valijaid erutaks, mistõttu ka poliitikud, kes väga kaugele ette ei mõtle ilmselt arvavad, et riik ongi valmis ning midagi muuta pole vaja. Selleks, et väikeriigina püsima jääda, peame silme ees hoidma suuremaid eesmärke ja suundumusi. Teie riigireformi kümme käsku 2015. aastast on ka täna aktuaalsed. Esimese punktina on seal kirjas, et riigikogu peaks olema 71-liikmeline?

Tegemist ei ole riigireformi tuumküsimusega. Riigikogu liikmete vähendamine kasvõi 91-ni oleks vajalik muuhulgas ühel põhjusel. Riigikogu on ainuke kogu, kellel on õigus otsustada. Kui nüüd riigikogu ütleks ühel päeval, et teie seal vähendage ametnikkonda aga meie siin ei tee midagi, siis sellisel sõnumil ja tegevusel ei ole kaalu. Riigikogul on tähtis välja mängida ka riigireformi gravitatsioonikeskuse roll. Loomulikult on võimalik demokraatlikku riiki juhtida demokraatlikult vastu võetud käskudega, aga inimene peab need käsud ja korraldused ka seesmiselt omaks võtma. Selleks peab aga riigikogu ise ka midagi endaga ette võtma. Kusjuures see ei ole fiskaalne teema, sest minu arvates tuleks riigikogu eelarvet hoopis tõsta. Ei ole võimalik, et riigikogu liikmed teavad kõiki asju maailmas, samas tegeleda ju tuleb ometi kõikide küsimustega. Ekspertide ja apoliitiliste nõunike palkamine riigikogu liikmetele oleks väga vajalik. Praegu ei ole riigikogu valitsusele ja ametnikkonnale võrdväärne partner.

Teie ettepanekute hulgas oli ka Eesti Panga personali vähendamine. Seal töötab palju väga häid spetsialiste, kas ei võiks nad siis hoopis riigikogu juures töötada?

Eestis ei ole euro kasutuselevõtu järgselt ju enam nii suurt keskpanka vaja. Kõrvaltvaatajana võin öelda, et analüütiline potentsiaal on Eesti Pangas tõesti väga kõrge. Meie mõte oli (enne praegust Arenguseire Keskust) luua Eesti Panga personaliga koos Vabariigi Valitsuse juurde strateegiakeskus. Seal ei mõeldaks nelja-aastase tsükli võtmes nagu poliitikud, vaid pigem neljakümne aasta tsükli võtmes, mis on vajalik pikaajaliste protsesside juhtimiseks.

Ma kirjutaksin kõigile kümnele käsule ka praegu alla, välja arvatud punktile neli, sest see on tehtud. Maavalitsuste ja maavanemate kaotamine on tehtud kuigi see protsess ise on veel poolel teel.

Olete rääkinud modernsest riigist ja meie e-riikluse võimalustest. Mida see „e“ riigireformi kontekstis kaasa toob?

Võim tuleb rahvale lähemale tuua. Kui seni on rahvahääletusi peetud liiga kalliks ja kohmakaks, siis tänaste võimaluste juures see nii enam pole.
Meil on suurepäraselt toimiv põhiseadus, siiani on meie e-riik ikkagi heal tasemel, neile tuleks nüüd juurde panna ka riigireformi komponent. Saaksime teha riiki struktuuride ja toimimise mõttes odavamaks. Need kolm asja kokkupanduna võimaldaksid luua uudse e-demokraatiaga 21. sajandi modernse riikluse mudeli, millega saaksime teha väikese Eesti väga suureks. See võiks olla Eesti uus suur narratiiv.

Seda oleks võimalik näiteks ka õhtumaade kultuuriruumi moraalselt eksportida.

Loomulikult peab e-demokraatia olema ka e-turvaline. Võime aidata isegi ameeriklasi, kes hoolimata tohutust potentsiaalist ei saa alati kõigega hakkama. Teeme meie e-demokraatia selliseks, mis tõeliselt toimiks ning mille riskid oleksid minimaalsed. Selline uus eesmärk võiks jälle suuremat osa Eesti ühiskonda liita, nagu kunagi oli selliseks aluseks NATO ja EL-i liikmelisuse saavutamine.

Võime e-riigist edasi mõelda nii, et oleme siis ka i-riik ehk inimesekeskne riik -aitab olla igal inimesel võrdne partner, mitte ainult paberil, vaid tõeliselt.

Kui e tekkis, siis oli see i-st kaugel, kuna e-asjadega said hakkama vaid vähesed, nooremad inimesed. Vanemad inimesed tundsid end ebamugavalt, isegi kõrvalejäetutena. See aeg on möödas. E tähendab tänapäeval ka i-d.

Kas põhiseadus kaitseb otseselt meie rahvuslikke huve?

Tahaksin näha päeva, kui riigikohtust tuleb otsus, kus öeldakse, et üks või teine õigusakt on põhiseadusvastane seetõttu, et on vastuolus põhiseaduse preambulas deklareeritud rahvuslike huvidega.

Põhiseaduse preambula põhimõtted, mida nimetatakse ka rahvuslike huvide aluspõhimõteteks, peaksid olema põhiseaduse tõlgendamisel juhtivad põhimõtted. Meie õigus on kontinentaalne ehk meile on väga tähtis kirjapandud õigus, kuulume Saksa õigusperekonda. Siin on pretsedendil ja filosoofilisel tõlgendusel väiksem tähendus. Loodan väga, et väärtusjurisprudents hakkab ka Eesti kohtupraktikas süvenema. Konkreetne näide siin on rohepööre. Olen veendunud, et Eesti riigi ja ühiskonna säilimiseks, Maa hoidmiseks, et mitte öelda päästmiseks, ei ole võimalik teistmoodi mõelda ja toimida, kui roheliselt. See on aksioom. Mis on aga rohepöörde sisu ja tempo? Konkreetsete sammude nagu fossiilsetelt kütustelt ülemineku tempo? Kui Ida-Virus kaevanduste, põlevkivi elektrijaamade sulgemise, tuuleenergia vähesuse tulemusel tõstatub taas Kirde-Eesti autonoomia küsimus, sest inimesed protestivad tänavatel ja üldine rahulolematus kasvab Eesti riiklusele ohtlikuks, siis kas sellised sammud on eesti rahvuslike huvidega kooskõlas? Ei ole ühtki konkreetset paragrahvi, millega see konkreetselt vastuolus oleks, kuid peaks arvestama ka rahvuslike huvide põhimõtet. Väidan, et sammud, mis on tõlgendatavad selgelt eesti rahvuslike huvide vastu, on vastuolus ka põhiseadusega. Siis tuleb need ka põhiseaduse vastaseks kuulutada. Me peame põhiseaduslikkuse ülesehitamisel lähtuma kitsalt, mitte mingist laiemast müütilisest solidaarsusest. Nägime hästi, mis juhtus, kui pandeemia alguses Schengeni riigid omavahelised piirid kinni panid. Riigid lähtusid oma rahvuslikest huvidest ja seda ei saa neile ette heita. Prantsuse presidendi ja parlamendi valivad prantslased, mitte Eesti valijad. Eestlaste valikud lähevad neile korda järgmises järjekorras. Täpselt sama on eestlastega – Eesti huvid peavad olema Eesti otsustajate prioriteet, mitte vastupidi. Siis vastavad need ka preambulale.

Mida teha ühiskonna sisemise lõhenemisega, mis on haaranud vist peaaegu kõiki lääneriike. Kas meie põhiseadusest võiks leida silla lõhestamise ületamiseks?

Midagi ei ole teha, see protsess tuleb meil läbi käia. Põhiseaduslik vaim on küll rahvuslikud huvid, kuid selles küsimuses ei ole need selgelt väljendatud. Küsimus on eeskätt poliitilises kultuuris. Kõigis demokraatlikes riikides, kus elab ehk muide vaid 12-13% maailma rahvastikust, on ilma eristumata ja vastandamata raske poliitiliselt hääli koguda. Hääled on poliitikute ainuke valuuta. Olen veendunud, et ka meie valijatel saab sellest küllalt ja hindama hakatakse rohkem eristumist ja samaaegset valmisolekut koostööks. Heaks näiteks on Skandinaaviamaad ja Soome. Seal on hästi tunda, et hoolimata eristumisest ja vastandumisest osatakse hinnata koostöövalmidust. Neis riikides on vähemusvalitsusi olnud üsna palju. Meil on aga täna raske ette kujutada pikaaegset vähemusvalitsust. Kõige pikem oli Savisaare vähemusvalitsus, mis oli tegelikult algusest peale vähemuses, sest Rahvarindel ei olnud Ülemnõukogus enamust. Kuid ei olnud ka väljakujunenud poliitilist struktuuri, mistõttu Savisaare vähemusvalitsusest rääkimine on mõnevõrra tinglik. See on poliitilise kultuuri küsimus, mida seadusega paika panna ei saa.

Küll võib aga riigikogus piirata obstruktsionismi. See on lubatav meede, kuid ajab avalikkuse ja poliitikud vihale. Kui seda piirata, siis tuleks midagi vastu anda. Näiteks anda opositsioonile võimalus pöörduda riigikohtusse – vastuvõetud, kuid välja kuulutamata seaduse põhiseaduslikuks kontrolliks, nii materiaalõiguslikus- kui protseduurilises küsimuses. See väldib olukorda, et koalitsioon opositsioonist ebakorrektsete menetluslike võtetega üle sõidab, piirata samas obstruktsionismi ja tagada riigikogule parem töövõime.

Parlamentarismil on üks suur vaenlane – superparlamentarism, mil parlamentaarne võte ise muudab parlamendi töövõimetuks.

See on poliitilise kultuuri küsimus, et võitja võtab kõik. Kas võiks olla ka teisiti ?

Minule näiteks imponeeriks, kui poliitik tuleb riigikogu ette ja kiidab vastaspoole poliitikut mõne ettepaneku eest, mis talle ka väga meeldib.

Igal inimesel, ka kõige edumeelsemal ja tegusamal poliitikul võib midagi ebaõnnestuda ning soovitud tulemuste asemel saadakse ootamatuid tagajärgi. Seda tuleks tunnistada, vabandada ja lubada, et parandame vea kui saame ning püüame edaspidi paremini. Kuid poliitikud ei taha sellest kuuldagi, sest valitseb seisukoht, et me ei tohi mitte ühelgi hetkel nõrkust näidata.

Kas mitte oma eksimuse tunnistamine ei näita tegelikult tugevust?

Siin jõuame päris fundamentaalse poliitilise probleemini – lähtutakse sellest, et keskmine valija on rumal. Tegelikult saab keskmine valija aru, et kui sa oled võimeline vabandama, siis oled võimeline end ka parandama. Kui oled võimeline parandama, siis väärid ka minu toetust. Kui lähed aga umbkaitsesse ja eitad vigu, siis kahtlen, kas sa ikka oled võimeline ka parandama, kui midagi untsu läks.

Kas suured kriisid – covid – Vene agressioon – on mõjutanud riigireformi kavasid?

Minu silmis on need riigireformi vajalikkust veelgi suurendanud.

Kriiside ajal kerkis üles probleem, millele on tähelepanu juhtinud ka riigikontrolör Janar Holm. Kollektiivse vastutuse rakendamine riigijuhtimises, kus sisuliselt pole selge, kes vastutab, kipub hajutama fookust. Olen temaga väga nõus. Kui pandeemia võttis võimust, hakati tekitama täiesti uusi ametikohti. Vaktsineerimise eest vastutaja koha peal olnud härra Sehrist oli tõsiselt kahju. Mingit vajadust sellise koha järele tegelikult ei olnud. Meil on sotsiaalministeerium, rahvatervise osakond, on selle ala asekantsler. Miks tehti – ei tea.

Teine näide – kuigi meil on e-riik, hakati elektrihindade kompenseerimiseks täitma käsitsi mingeid exceli tabeleid. Digitaliseerimise kaudu peaks riik muutuma efektiivsemaks, kuid tehti midagi vastupidist.

Põhiseaduseski on mõned vead sees. Nimelt ütleb see, et minister juhib ministeeriumi, kuigi tegelikult juhib seda kantsler. Säte aga võimaldab tuletada, nagu juhiks minister ministeeriumi ka administratiivselt. Pandeemia käigus tulid sellised nõrgad kohad välja ja süvendasid vajadust riigireformi järgi. Seda tuleks teha ehk veelgi radikaalsemalt, kui algselt kavandatud.

Lahenduste leidmine peab olema eriti kriiside ajal kiire ja võimalikult efektiivne ning kui olemasolev süsteem võimaldab hägustumist, kas siis ongi aeg reformiks?

Kriisid tulemata ei jää ning ka kriisitingimustes peaks Eestis otsuste tegemine olemine demokraatlik, seda näeb põhiseaduse vaim selgelt ette. Viimaste kriiside ajal hakkas aga ilmnema imelik asi, et ka juba langetatud otsuste täitmine oleks justkui demokraatlik protsess – nagu võiks valida, et üks spordiklubi täidab ja teine mitte! Üks protestija täidab ja teine mitte! Poliitikud aga ei söandanud selgesõnalised olla. Kui otsus on demokraatlikult vastu võetud, siis riik peab ennast ka kehtestama, et tagada otsuse täitmine. Kõigil on õigus kohtu poole pöördudes protestida. Niikaua kuni kohus ei ole otsust ära muutnud, kuulub see aga täitmisele kõigi poolt. Küsimus on ka õigluses, sest kõiki kodanikke tuleb käsitleda võrdväärselt. Ebavõrdne kohtlemine on põhiseadusega vastuolus.

Raidla riigireformi 10 käsku 10 aastaks on:

  1. Riigikogu 71-liikmeliseks;
  2. Riigikogu vabastamine rahvahääletusega kaasnevast tagandamise riskist;
  3. Peaministrile iseseisva pädevuse andmine, riikliku arengu strateegiakeskuseks muutmine;
  4. Maavalitsuste ja maavanemate kaotamine;
  5. Omavalitsusreform 15+ põhimõttel: maakonnad muutuksid omavalitsusüksusteks, vajadusel nende arvu suurendatakse;
  6. Eesti Panga personali vähendamine;
  7. Õiguskantsleri muutmine tavapäraseks ombudsmaniks;
  8. Põhiseaduses olevate ilmselgete “vigade” kõrvaldamine;
  9. Massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine;
  10. Keskvalitsuse ja omavalitsuste ametnikkonna vähendamine vähemalt 15 protsenti.

 

Loe ka artiklit Postimehest.

jüri raidla

Valdkonna eksperdid

Person Item Background
Jüri Raidla
Jüri Raidla, Dr. iur.
Vanempartner / Eesti