Jüri Raidla: parlamentaarne kriis tuleb lahendada enne, kui see hakkab ohustama riigi toimimist

Kuna Riigikogu ei suuda iseseisvalt patiseisust välja tulla, tuleb tupikseisu lahendamiseks pöörduda rahva poole, kirjutab Ellex Raidla vandeadvokaat Jüri Raidla.

Kus me oleme?

Viimase aasta jooksul oleme korduvalt kuulnud lauset: Riigikogu on patiseisus. See sõnum sobib diagnoosiks, kuid on tarbetu ravimina. Veelgi sisutühjam on ütlus, et ainult Riigikogu ise saab tekkinud (loe: tekitatud) tupikseisu lahendada. Lootus on lootusetu, kui probleemi lahendust oodatakse Riigikogu praeguselt koosseisult. Tegemist on riigiõigusliku soovmõtlemise ja poliitilise eneselohutamisega, millel puudub perspektiiv. Praeguse koalitsiooni ja opositsiooni suhe on kahjuks saavutanud sellise sallimatuse taseme, kust vihkamiseni on jäänud astuda vaid mõni samm. „Meil siin Toompeal käib praegu sõda“, teatas möödunud sügisel koalitsiooni üks staažikas ning mõjukas poliitik ühel avalikul koosolekul. See  kohatu väljendus peegeldab vägagi tõetruult Eesti praegust poliitilist olukorda.

Sallimatus on vaid pool häda. Poliitiliste tunnete virrvarris on lisaks sallimatusele ja vihkamisele maad võtnud ka revanšism. „Oodake vaid, tuleme võimule ja teeme teile täpselt sama või rohkemgi veel“, ütlevad vähesed, kuid mõtlevad paljud opositsionäärid. Lõputu jagelus teemal, kas koalitsiooni teerull kutsus esile opositsiooni obstruktsiooni või vastupidi, on juba muutunud pisut vanamoodsaks. Pealegi, selle üksikküsimuse on õiguskantsler Ülle Madise koalitsiooni meelehärmiks elegantselt ära kirjeldanud eelmise aasta lõpus ERRis ilmunud arvamusloos. Hoopis ägedam tundub käsitleda praegust obstruktsiooni vastusena Reformierakonna obstruktsioonile, näiteks, abielureferendumi küsimuses. Miks? Sest nii saab poliitilisest kodusõjast poliitiline ususõda, kus alguste algusel polegi enam tähtsust. Nii tundub kättemakski usutavam.

Miks?

Tänases maailmas ei ole miski enam enesestmõistetav. Ka demokraatia. Ka parlamentarism. Kodanikena puudub meil õigus olla vait ja lihtsalt pealt vaadata, kuidas demokraatia ning parlamentarismiga mängitakse seni, kui mõlemad pudenevad peost nagu liiv rannal mängivate laste näppude vahelt. Riigikogu usaldusväärsuse diskrediteerimine tema enda poolt on kasvamas kodanikkonna rahulolematuseks oma riigiga. Ärgem unustagem, meie enda ajaloost on võtta kurvad näited, kus parlamentaarne demokraatia ei suutnud end ise kaitsta. 1920. aasta superparlamentaarne riigikord jõudis 1933. aastaks välja parlamentarismi erosioonini ja 1938. aastaks demokraatia ning õigusriigi hääbumiseni. 1940. aastal kadus de facto aga Eesti Vabariik. Ainuüksi eelöeldu koostoimes tänase geopoliitilise olukorraga on piisav põhjus selleks, et otsida parlamentarismi kriisile päriselt toimivaid lahendusi.

Mitte niivõrd sallimatus, kuivõrd poliitilise kättemaksu õhkkond,  on käivitavaks põhjuseks, miks parlamentarismi remondiga tuleb tegeleda nüüd, kus järgmiste valimisteni on jäänud pisut enam kui kolm aastat. See tundub pikk aeg igapäevaste askelduste mõõtkavas, riikluse korrastamiseks on kolm aastat optimaalne, kui mitte liiga lühike aeg.

Kust me tuleme?

Enne tulevikku vaatamist tuleb mõned minevikuasjad selgeks rääkida. Eesti õigusriigi alused lõi Põhiseaduse Assamblee, mille kodanikkond kinnitas ja kinnistas rahvahääletusel Põhiseaduse vastuvõtmisega. Kehtiv Põhiseadus taastas Eesti parlamentarismi, paraku jõudis see möödunud aastal kriisi. Sestap kummitab paljusid, sealhulgas ka mind kui Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni juhti küsimus, kas Assamblee sai ette näha või oleks pidanud ette nägema praegust parlamentarismi kriisi? Kui jah, kas Assamblee oleks saanud midagi teisiti teha?

Põhiseaduse tegemisel lähtuti eeldusest, et oma riigi poliitikud käituvad oma riigi pidamisel mõistlikult. Kuni Riigikogu 2023. aasta valimiskampaaniani pidas see eeldus suures plaanis paika, tänaseks on see suurel määral kahjuks osutunud eksituseks.

Põhiseadus ei ole Riigikogu patiseisu põhjuseks, isegi mitte ajendiks. Ometi saanuks tänase olukorra ette nägemisel kaaluda täiendavaid instrumente parlamentaarse demokraatia kaitseks. Kas need oleksid praeguse parlamentaarse kriisi kindlasti ära hoidnud – tõenäoliselt mitte. Kas need oleksid kriisi tekkimise tõenäosust vähendanud ja selle teravust leevendanud – tõenäoliselt jah.

Tagantjärgi tarkusena võib spekuleerida, et Assamblee ajal võinuks põhjalikumalt kaaluda rahvaküsitluse instituudi Põhiseadusesse sisse viimist sarnaselt sellele, mis oli välja pakutud Jüri Adamsi grupi eelnõus. Vaatamata sellele, et Assamblee ja eksperdid, sealhulgas käesoleva kirjutise autor, olid rõhuvas enamuses vastu 1920. aasta Eesti põhiseaduse §-s 31 ette nähtud algse rahvaalgatuse instituudi sisse viimisele kehtivasse Põhiseadusesse, võinuks kaaluda selle põhiseaduse §-s 30 sätestatud sekundaarse rahvaalgatuse kasutusele võtmist. 1920. aasta põhiseaduse §-s 30 oli sätestatud: „Iga Riigikogu poolt vastuvõetud seadus jääb välja kuulutamata kahe kuu kestes tema vastuvõtmise päevast arvates, kui seda nõuab kolmas osa Riigikogu seaduslikust koosseisust. Kui selle aja jooksul kakskümmendviis tuhat hääleõiguslikku kodanikku nõuab, et nimetatud seadus esitakse rahvale vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks, siis oleneb pärastine väljakuulutus rahvahääletuse tagajärgedest.“

Riigikogu erakorraliste valimiste kergema esile kutsumisega tegelemine ei oleks Põhiseaduse Assamblees tõenäoliselt erilist perspektiivi omanud. Mitte sellepärast, et parlamendi laiali saatmist ja erakorralisi valimisi kui selliseid oleks kardetud. See tähendanuks Vabariigi Presidendi võimupädevuse laiendamist, mis oleks lisanud ühe emotsionaalse peatüki presidendi institutsiooniga seotud niigi kirglikesse vaidlustesse.

Kuhu me läheme?

Nagu ikka, on oluliste otsuste eel laias laastus kaks valikut: tiksuv-kulgev ja muutev-arendav. Tiksuv-kulgev valik tähendab mitte-millegi-tegemist või siis äärmisel juhul kosmeetika harrastamist, mis parandab vaid tegelejate enda enesetunnet. Tiksuv-kulgev stsenaarium tundub hetkel olevat juhtivate poliitikute ja kõrgemate ametnike eelistatud valik. Nii tundub mugavam ja mõnusam, nii on vähem vastutust.

Tiksuva-kulgeva valikuga oleme teel sumbuvasse riigiõiguslikku olukorda, kus parlamentarismi kriisil on kahjuks liigagi head võimalused üle kasvada riikluse kriisiks. Ajalugu ja tänane geopoliitiline olukord peaksid meid selle suhtes valvsaks tegema ja panema seda igal juhul vältima. Riigiõigusliku hoiatuse tegi Riigikohus eelmise aasta suvel, nentides, et parlamendi tasalülitamisele viivad nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldushääletusega. „Mõlemad on lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele,“ resümeeris Riigikohus. Olukord vajab lahendamist, mitte sellega mugandumist.

Muutev-arendav valik tähendab riigiõiguslike lahenduste välja pakkumist ja avalikku läbi arutamist, mis minimeeriksid Riigikogu patiseisude tekkimise võimalust. Kättemaksu soov kui inimloomusele omane nähtus ei kao iseenesest kuhugi. Selle omaduse avaldumine on vaja konkreetsetel juhtudel muuta mõttetuks. Riigikogu patiseisu kontekstis on see võimalik vaid täiendavate tasakaalumehhanismide loomisega koalitsiooni ja opositsiooni suhetesse.

Kuidas me läheme?

Spontaanne ideekorje avalikus inforuumis on toimunud, kahtlemata koguneb arutelu käigus ideid juurde. Mitteammendav loetelu võimalikest lahendustest näitab ühiskonna mõtteerksust: (i) rahvaküsitluse instituudi sisseviimine Eesti õiguskorda (Jüri Adamsi põhiseaduse eelnõu töögrupp, Riigireformi Sihtasutus), (ii) opositsioonile (näiteks 31 saadikut) õiguse andmine Riigikohtule taotluse esitamiseks mittejõustunud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks (Riigireformi Sihtasutus), (iii) Riigikogu töö- ja kodukorraseaduse korrigeerimine üheaegselt opositsioonile õiguse andmisega Riigikohtule taotluse esitamiseks mittejõustunud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks (Jüri Raidla), (iv) rahvaalgatuse korras usaldushääletusega vastu võetud seadustele lõpphinnangu andmine (Martin Ehala), (v) Riigikogu erakorraliste valimiste esile kutsumiseks kergemate võimaluste loomine (Jüri Adams), (vi) rahvale referendumite algatamise õiguse andmine (Jaak Valge).

Rahvas peab Riigikogule appi tulema parlamentaarse kriisi lahendamisel. Seda saab teha vaid koostöös ajakirjandusega, pakkudes enne Riigikogu järgmisi valimisi välja lahendused, mida Riigikogu uus koosseis saaks parlamentarismi kriisi ohjamiseks rakendada. Ainult ajakirjandus saab olla selleks meediumiks, kes valimiskampaania käigus nõuab erakondadelt järjekindlalt vastuseid küsimustele, kuidas parlamentaarset kriisi vältida. Ainult nii saab kujuneda rahva mandaat lahenduste realiseerimiseks. Seda kõike saab teha vaid enne valimiste päeva, kui ei ole veel teada, kes teeb koalitsiooni ja kellest moodustub opositsioon.

Parlamendi abistamiseks vajab rahvas abi, seda peaksid tegema apoliitilised riigiõiguse ja parlamentarismi asjatundjad, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ega avaliku ametiga. Nemad saaksid kirja panna argumenteeritud lahendusettepanekud. Sellega võiks tegeleda näiteks ca kolmeks aastaks moodustatud mõttekoda.

Kes kutsub kokku mõttekoja – see on küsimuste küsimus. Näen kahte võimalust – Vabariigi President ja/või Eesti Teaduste Akadeemia president. Oluline on märkida, et ei Vabariigi President ega Teaduste Akadeemia president ei tohiks muutuda ei tegelikult ega näivalt ega näiliselt selle mõttekoja liikmeks.

Millal alustada?

Vastus on – kohe!

Artikkel ilmus 20. veebruaril 2024 Postimehes.