Jüri Raidla: personaalne riik olgu metafoor, mitte müstifikatsioon

Koalitsioonileping taandab riigireformi kodaniku ja riigi vaheliseks digikommunikatsiooniks, kirjutab vandeadvokaat ja riigireformi eestkõnelejaid Jüri Raidla.

Värskelt sündinud valitsusliidu programmis aastateks 2023–2027 on eraldi punkt 3.2 pealkirjaga “Personaalne riik”. Personaalse riigi rubriiki kuuluvaid mõtteid leidub programmi teisteski osades.

Personaalse riigi käsitlus tekitab vastakaid mõtteid. Mis asi see personaalne riik üldse on?

Paradoksaalselt tuleb tõdeda, et personaalset riiki kui sellist pole olemas, teda pole kunagi olnud ning teda ka kunagi ei tule. Miks? Sest riik on põhimõtteliselt kollektiivne moodustis nii oma algallika ehk rahva näol kui ka rahva loomingu tulemuse ehk riigiorganisatsiooni näol.

Personaalset riiki tuleks seega käsitleda metafoorina, loodetavasti mitte müstifikatsioonina.

Metafoor on tähendusülekanne, mis peab alati eksisteerima millegi suhtes. Võib eeldada, et metafoorina mõistab valitsus personaalset riiki kui osalise riigireformi tähendusülekannet, mitte kui kollektiivse riigi vastandit.

Osa riigireformist

Personaalne riik ei tähenda mitte niivõrd riigi reformimist, kuivõrd riigi ja kodaniku vahelise digikommunikatsiooni parandamist, loodetavasti kvalitatiivset parandamist. Selline eesmärk on kiiduväärne, nii nagu väärivad toetamist ka selle eesmärgi saavutamiseks kirja pandud meetmed. Pole tähtis, kas mõned neist meetmetest on juba töös või on tegemist päris uute meetmetega – valitsemisprogrammi tulemuslikkust tuleb ikka mõõta nelja-aastaste tulemustega, mitte ühekuuliste kavatsustega.

Personaalse riigi puhul käib jutt eeskätt – et mitte öelda ainult – inimeste ja organisatsioonide ning riigi digisuhtest ja digisuhtlemisest. Kinnituse eelöeldule leiab muu hulgas valitsusliidu programmi lisast nr 1, kus personaalse riigi arendamise vastutus on antud majandus- ja IT-ministeeriumi vastutusvaldkonnaks.

Loodav uudne digisuhte paradigma on kindlasti osa riigireformist, kuid sama kindel on ka see, et personaalne riik koalitsioonilepingu tähenduses ei asenda riigireformi. Kui personaalse riigi all mõeldaks riigireformi, siis ei saaks selline arendus olla majandus- ja IT-ministeeriumi vastutusvaldkonnaks. Kuivõrd riigihalduse ministri institutsiooni uues valitsuses ei ole, oleks riigireformi ettevalmistamise õige koht justiitsministeerium.

Selleks, et uudsel moel disainitav digisuhe looks Eesti riiklusele uue kvaliteedi, on ikkagi vaja reformida selle suhte ühte poolt – avaliku võimu organisatsiooni ehk riiki ja kohalikke omavalitsusi.

Eesti 200 valimisprogramm oli riigireformi küsimustes sisukas. Vahetult pärast valimisi avaldasin Postimehe arvamusloos kartust, et Eesti 200 tuumakast valimisprogrammist jääb üsna vähe järele, kui asjad muutuvad praktiliseks. Nii ka suures plaanis läks. Ministrikandidaatide riigikogus ärakuulamisest ei saanud kahjuks asja, kuigi analoogselt Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutega oli see idee Eesti 200 poolt selgelt lauale tõstetud nii programmis kui ka valimiseelsetes diskussioonides.

Mängu muutev idee jäi lisamata

Valitsusprogramm näeb ette mitmete ministeeriumite ümberkorraldamist, mis iseenesest tundub toetamist väärivana – ministeeriumite struktuur ja ülesanded peavadki olema kohandatud konkreetse valitsuskoalitsiooni poliitikatega. Paraku ei jõudnud aga valitsusprogrammi mastaapne ja tõeliselt n-ö mängu muutev idee luua ühtne riigivalitsus, kuhu koonduksid riigikantselei, ministrite reformimeeskonnad, riigikogu Arenguseire Keskus ja Eesti Panga analüüsiüksused. Selle idee realiseerimine oleks riigiehituslikult olnud tõeline pika plaani ettevõtmine, mis aidanuks sujuvalt läbi viia praegu plaanitud ministeeriumite ümberkorraldused, kuid, mis veelgi tähtsam, loonuks alused ka tulevikus valitsusasutuste organisatsiooniliseks elastsuseks.
Samas on valitsusprogrammis mõningaid lootusrikkaid punkte, mille realiseerimine peaks Eesti riiklust paremaks muutma isegi siis, kui riigireformi väärilist kompaktset reformi tulemas ei ole. Lubatav digipööre riigihalduses peaks sisustama valitsusprogrammi punkti 3.2.8 selliselt, et jutt ametnikkonna hulga ülevaatamisest tähendaks ametnikkonna vähendamist, ning punktis 3.2.1. sätestatud nulleelarve reform tähendaks ka tegelikkuses riigi pidamiseks kasutatavate kulutuste olulist vähenemist kärpimist. Riigireformist rääkimine pikkade aastate vältel on ju olnud kantud lisaks muule ka eesmärgist muuta riigi pidamine odavamaks, andmata järgi kvaliteedis.

Kiired söövad aeglaseid

Riigid on õigus- ja ettevõtluskeskkonna loomisel üksteisega halastamatus konkurentsis. Paslik on meenutada peaminister Kaja Kallase tõdemust: mitte suured ei söö väikseid, vaid kiired söövad aeglaseid. See kehtib ka keskkondade konkurentsi kohta.

Koalitsioonilepingus on sõnaselgelt kirjas: “Lühendame avaliku sektori maksimaalse vastamistähtaja seniselt 30-lt päevalt 15-le päevale”. See on erakordselt vajalik meede, mis peaks muutma meie avaliku võimu toimimise kiiremaks ja aitama riiki lähemale koalitsioonilepingu mantrale, mille kohaselt valitsemine peab olema nutikas ja kiirelt reageeriv.

Kui ma mõni aeg tagasi tähtaegade kahekordse lühendamise mõttega lagedale tulin, oli ametnikkonna vastus, et tähtaegu võib lühendada küll, kuid siis tuleb ametnike hulka suurendada. Kuigi taoline reaktsioon on nonsenss, tuleb valitsusel seda ometigi hoolikalt jälgida, et ametnikkonna enesesäilitamise instinkt ei seljataks poliitilist tahet. Paraku on varasemates ametnike ja poliitikute mõtteduellides ametnikud korduvalt peale jäänud. Ka poliitilistes küsimustes, milleks riigireform kahtlemata on.

Kindlasti tahaks näha, kuidas saab teoks koalitsioonilepingu punkt 10.1.13: “Piirame ülereguleerimist ja vähendame bürokraatiat”. Ilma mõõdikuteta on see punkt deklaratsioon.

Deklaratsiooni on aga alati võimalik sisustada. Võtkem siis üle Hollandi kogemus ja arvestagem Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 2019. aasta valimisprogrammi ning püstitagem eesmärgiks halduskoormuse vähendamine nelja aastaga 25% võrra. Holland tõestas, et see on võimalik. Miks ei peaks see olema Eestis võimalik?

Loe 17. aprillil 2023 ilmunud artiklit Äripäevast.