Marko Kairjak ja Anneli Krunks: Euroopa Liit plaanib uuendada makseteenuste reeglistikku. Mida see kaasa toob?

Nimelt plaanitakse asendada senine makseasutuste direktiiv (PSD2), mis pärineb 2015. aastast, kahe uue õigusaktiga – makseteenuste ja e-raha teenuste direktiivi (PSD3) ja makseteenuste määrusega (PSR).

Kui praegu on valdkonda Eestis reguleerinud vastav makseasutuste ja e-raha asutuste seadus ja võlaõigusseadus, mille makseteenuste regulatsioon põhineb PSD2-l, siis tulevikus tuleb palju reegleid otse EL õigusest ja on otsekohalduvad. Eestile, kes on Euroopa mõistes tugev tegija just maksete valdkonnas tehnoloogia pakkumise alal, on ühtsete reeglite tekkimine hea. Lisaks on tegemist finantssektoris ehk tormilisema tehnoloogilise arengu läbi teinud sektoriga ja kuigi praegu kehtivad reeglid olid omal ajal tõepoolest maailma mõistes innovatsiooni reguleerimise maailmaklass, on need nüüdseks lootusetult vananenud.

Peamine põhjus uute regulatsioonide välja töötamiseks seisneb selles, et makseteenused on olnud pidevas arengus. Põhjuseks ülemaailmne COVID pandeemia, ning samuti tõsiasi, et makseteenuste turule on tulnud palju erinevaid digitaaltehnoloogiatel põhinevaid teenuseosutajaid.

Mõiste nagu avatud pangandus (open banking) ja maksete kolimine mobiili tähendavad seda, et Covidi järgselt on makseteenus reeglina kõrgel tehnoloogilisel tasemel äpipõhine lahendus, kus rakendus täidab kohati väga spetsiifilist funktsiooni. Valdkond on tarbijakesksem – makseteenus peab olema väga spetsiifilisi vajadusi kattev, pakkudes näiteks välkkiired makseid, madalaid tasusid, erinevate teenuste kombineerimist, jne. Covidi järgse makseteenuste maailma kreedo on, et teenust ei paku pank vaid spetsiifiline makseteenuse pakkuja, kes omakorda on tugevalt panga tehnilisest lahendusest sõltuv.

See omakorda tähendab, et kliendid ei ole enam konkreetsele teenuseosutajale truu – kui teenus ei ole sobiv, on uue äpi alla laadimine lihtne ja käepäraseks tehtav minutitega. Kõik see oli veel isegi 2019. aastal üsna mõeldamatu, veel vähem oskas keegi sellist revolutsiooni näha ette seni kehtinud reeglistiku väljatöötamisel. Avatud pangandus (open banking) oli siis üsna revolutsiooniline uitidee.

Sellised arengud on omakorda tõstatanud küsimuse, kas senine regulatsioon on piisav ning asjakohane sektori reguleerimiseks ning arengust tekkinud uute ja täiendavate riskide maandamiseks.

Nagu juba mainitud, on senine regulatsioon olnud Euroopas üksnes direktiivi tasemel ning kuivõrd direktiivi peab iga liikmesriik inkorporeerima ise oma siseriiklikusse õigusesse, on erinevates liikmesriikides see üle võetud ja tõlgendatud mõnevõrra erinevalt.

See on loonud olukorra, kus makseteenuste osutamisele kohaldatavad nõuded ja nende raskusaste liikmesriikide lõikes varieerub ning annab võimaluse teenuse osutajale valida jurisdiktsioon, kus

nõuded on kõige sobivamad (forum shopping). See tekitab omakorda makseteenuse osutajate ebavõrdse kohtlemise ning makseteenuse kasutajate ebaühtlase huvide kaitse.

Ühtse arusaama loomiseks plaanib EL kehtestada nõuded makseteenuste osutamisele määrusena (PSR), mis on otsekohalduv kõigis liikmesriikides. Direktiivi tasemele (PSD3) jääb makseteenuse osutajata (sh e-raha väljastajate) tegevuslubade andmine ja järelevalve.

Eestis on viimastel aastatel saanud tegevuslubasid just digitaaltehnoloogial ja avatud pangandusel (open banking) põhinevad makseasutused, pakkudes makse algatamise või kontoteabe teenust. PSD3/PSR peamiseks eesmärgiks on hõlbustada just selliste fintech makseasutuste tegevust ning seega omab uus reeglistik positiivset mõju juba Eestis tegevusluba omavatele makseasutustele.

Raamistik peaks muutma veel selgemaks ka reeglid, mille alusel need ettevõtted nö tavapankadega – ehk siis pankadega, kellel on otseligipääs maksesüsteemidele – teevad. Nimelt on Eesti turg pidanud kasvuraskuste tõttu läbi elama paar tulist vaidlust, kas ja mis ulatuses pangad oma süsteemid väikestele turuosalistele avama peavad.

Suurim mõju on siiski innovaatilisi lahendusi pakkuvatele väiksematele turuosalistele. Nii näiteks lihtsustab PSD3 makse algatamise teenuse pakkujate ja kontoteabe teenuse pakkujate tegevust, kuivõrd ei nõua enam vastutuskindlustuse olemasolu. Nimetatud nõude täitmine Eesti makseasutustele on olnud äärmiselt keeruline, kuivõrd Eestis sellised teenusepakkujad puuduvad.

Tehnilise poole pealt täiendab eelnõu kohustusi ja õigusi avatud panganduse (open banking) ja kliendi tugeva autentimise (SCA) raames, hõlbustades sellega just makse algatamise ning kontoteabe teenuse osutajate tegevust.

Väga oluline on praktikas ka eelkõige innovaatiliste lahenduste puhul aru saada, milline tegevus on käsitletav makseteenusena ja mis mitte. Ebaselgus on pannud suure koorma nii innovaatoritele kui ka finantsjärelevalvele – nagu öeldud, on kehtiv raamistik tänapäevastele lahendustele jalgu jäänud ja kohati ei ole võimalik enam kellelegi aru saada, mida siis üldse uuele tehnoloogiale rakendada.

Eelnõu toob selles osas kindlasti selgust – küll jah, eks siingi on küsimus, kas selgus püsib ka nt anno 2027. Igatahes täiendab see teatud mõisteid ning täpsustab erandeid, millal teatud makseteenuse tunnustega teenused ei ole käsitletavad makseteenusena. See on oluline muudatus, kuivõrd näiteks erandite osas on regulatsiooni üldistusastmest tulenevalt olnud mitmeti tõlgendatavust, sh Eestis.

Selgemad, ühtsemad ning teatud juhul ka lihtsustuvad reeglid võiksid tekitada rohkem huvi ka makseteenuste (sh e-raha väljastamise) tegevusloa taotlemiseks. Näiteks peaks tulevikus kontoteabe teenuse pakkujad ennast registreerima, kuid selline menetlus ei ole võrreldav tegevusloa taotlemisega. Muudatus on ka arusaadav, kuna kontoteabe teenuse pakkumisel kliendi rahalisi vahendeid teenusepakkuja ei hoia.