Martin Mäesalu: Eesti ei ole valmis 21. sajandi stiilis rohepöördeks

Ellex Raidla partner Martin Mäesalu: Eesti areng on lähtunud põhimõttest, et riik majandusse ei sekku. See on meid hästi teeninud, majandus on kasvanud kiiresti. Kuid nüüd paistab, et meie senine tugevus on muutnud meid selle sajandi ühe olulisema väljakutsega ehk kliimasoojenemisega võitlemisel abituks.

Kliimasoojenemisega võitlemine on toonud tagasi kaheksakümnendatel unustusehõlma vajunud regulatiivriigi. Avalik võim on otsustamas, millised sektorid peaksid eelisjärjekorras arenema, saama toetusi ning kellel tuleb ise hakkama saada. Veelgi enam, paljude kestlikkusega seotud algatuste tagajärjeks on olnud kaudne avaliku sektori reguleerimine, millised tegevused ning millise kapitalikulu hinnaga võiksid saada finantseerimist. Küsimus ei ole selles, kas meile selline areng meeldib, vaid juba selle arengu tunnistamises.

Avaliku sektori sekkumisel on turu toimimisele suur mõju, sest rohepöördega seotud sektorid ja ettevõtted on kapitaliintensiivsed ning üldiselt vähem liikuvad. Tavaliselt eeldab nn net-zero eesmärkidega seotud tegevus pikemaajalist teadus- ja arendustegevust ning selle järgselt tootmise rajamist. Kord juba teatud riiki rajatud tootmist on oluliselt keerulisem hiljem teise asukohta üle viia. Selliselt võimaldab avaliku sektori rahastus ühest küljest leida hädavajalikku kapitali ning teisest küljest saab avaliku sektori poolt väita, et loodud lisandväärtus jääb vähemalt teatud määral riiki.

Hiina juba varasemalt ning nüüd ka USA dikteerivad tööstuspoliitika tempot ja on liikumas kiiresti

Hiina mitmeid aastaid kestnud tööstuspoliitika on andnud neile olulisi eeliseid nii päikse- kui tuulenergeetika alaste tehnoloogiate, kuid ka elektrisõidukite osas. Juba hetkel on 1/20st elektriautost, mis Euroopas müüakse Hiina tootja oma ning nähakse osakaalu tõusu veelgi. Sealhulgas tõstatab see kohati küsimusi, kas teatud valdkondades ongi võimalik Hiinale järele jõuda.

Ka USA on nüüdseks samalaadse suuna võtnud. Inflation Reduction Act panustab suurusjärgus 500 miljardit dollarit kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisele. Sellistel sammudel on ka mõjud. Näiteks on selliste toetuste mõjul Iiri tootja Ecocem suunamas investeeringuid ja tegevust enam USAsse.

Euroopa Liit sillutab teed rohepöördesse suunatud riigiabile

Euroopa Liidu reaktsioon (hiljuti formuleeritud ka kui Green Deal Industrial Plan) on võtmas kuju kolmel tasandil. Esmalt on oluliselt õgvendatud kohalduvaid riigiabi reegleid. Seda juba määrani, mil need ei ole paljudel juhtudel enam sisuliseks taksituseks Saksamaa või Prantsusmaa valitsusele riikliku tööstuspoliitika elluviimiseks. Igal juhul on juba ellu viidud ja veel plaanitavad muudatused reeglites sellised, et kestlikkusega seotud tegevuste avaliku sektori poolne finantseerimine on teostatav.

Teiseks, luuakse regulatiivset keskkonda, mis soodustab kekslikest eesmärkidest kantud investeeringuid. Ühest küljest nõustub ilmselt igaüks, kes on pidanud kunagi rakendama taksonoomiamäärust ja selle alamakte, et tegemist on seni veel pigem varjatud riigiabiga konsultantidele. Samas on regulatiivse keskkonnaga kaasnevad muudatused ettevõtjate tegevuses ja plaanides juba ilmsed.

Kolmandaks tehakse ka ELi tasandil kättesaadavaks vahendeid erinevate nn strateegiliste arengusuundade edendamiseks. Vähemalt seni veel, tulenevalt reeglite keerukusest ning ka rakendusaktide puudulikkusest, eelistavad ettevõtjad siseriikliku taustaga rahastust.

Selliste arengute esmane ohver on Euroopa Liidu siseturg, mille toimimise üks eeldusi on olnud efektiivsed konkurentsi- kui ka riigiabi reeglid. Meeldivad need reeglid kellelegi või mitte, kuid oma eesmärkide saavutamisel on need pigem olnud edukad. Kui üheksakümnendate alguses oli USA majandus konkurentsitihedam, siis nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus USAs on turgudel kontsentratsiooni tase kõrgem (on vähem konkurente), sellest omakorda on kantud suuremad kasumimarginaalid (mis kõrgema konkurentsi olukorras peaks olema madalamad) ja esinevad kõrgemad barjäärid turule sisenemiseks. Euroopa Liidu edu üheks põhjuseks on senini just peetud efektiivselt toimivaid konkurentsi- ja riigiabi eeskirju. Samas nüüd on sellised reeglid ja vabalt toimiv turg kliimasoojenemise kontekstis sulamas kiiremini kui pooluste jääkate.

Eesti on mitmes mõttes halvas positsioonis

Eesti on ELi üks väiksemaid ja mitte kõige rikkamaid riike. Hetkel oleme olukorras, kus Mart Laarilik eelarve tasakaalu põhimõte ei kehti juba mõnda aega ja eelarvedefitsiit üha kasvab. Jättes kõrvale kulutused, mida on vajalik teha meie geograafilisese asukoha või demograafilise olukorra tõttu, ei ole realistlik, et Eesti suurendaks lähiajal toetusi nn net-zero sektoritesse, vähemalt ulatuses, mida näeme enda ümber.

Vajalikku püssirohtu mujal EL-is leidub ja seda ka rakendatakse. EL-i kriisiraamistku alusel on riigiabi taotlusi esitatud kokku 672 miljardi euro eest. Viidatud summast 77% on taotlenud Saksamaa (53%) ja Prantsusmaa (24%). Sama statistika alusel on Eesti vastav number 0,03% (200 miljonit eurot). Soomlased on üle lahe andnud toetusi 90 korda enam (18 miljardit). Kas see on oluline? Statistika näitab, et on ning riigiabi mõjul on neid saanud ettevõtete turupositsioon veel aastaid parem.

Eestil ei ole ka bürokraatlikku kogemust EL-i reeglitega tegelemiseks. Seni on siseriiklikud riigiabi meetmed olnud tihti rakendatud nn grupierandite alusel, mis üldiselt teatud formaalsete tingimuste täitmisel võimaldavad suurema probleemita meetmeid rakendada. Samas on sellised meetmed ka väiksemad ja vähem intensiivsed. Nii ei ole ka tekkinud laiemapõhjalist kogemust keerukamate riigiabi lubade läbirääkimisel. Nimetuks jääva ettevõtja kommentaar on olnud, et Eesti riik oma ettevõtja eest Euroopa Komisjoniga vaieldes ei seisa, Saksa ja Prantsuse ametnikud aga küll.

Sellest samm veel edasi on reeglite rakendamise siseriiklik praktika. Ilmselt on paljudel kogemus samalaadne – oluline ei ole tihti mitte sisu, vaid formaalsete nõuete detailne järgimine kartuses, mis saab juhul, kui anonüümne audit leiab protsessis vigu.

Ka geograafiline asukoht ei ole meile kasuks. Tänases olukorras kõhklevad investorid oluliselt enne, kui hakkavad betooni Vene piiri ääres valama. Selle tulem on ilmselt, et zero-emission tööstusharude edendamiseks jäävad järgmiste aastate jooksul Eestisse investeeringud tegemata.

Eesti avalik sektor peab olema ettevõtjale partneriks

Mida siis selles olukorras teha? Hakates lihtsamatest asjadest peale, regulatiivne keskkond peab Eestis olema parem, kui konkureerivates riikides. Hetkel see nii ei ole. Sageli on keskne küsimus õigusnormide ülemäärasus. Samas üha enam on probleem õigusloome küsitavas kvaliteedis. Sellele on juhtinud tähelepanu ka riigikohtunik Priit Pikamäe avaldades seisukohta, et õigusloome kvaliteet [on] langenud tasemele, kus ei saa rääkida enam üksikutest eksimustest, vaid pigem üldisest tendentsist (loe pikemalt siit).

Kui ebaselgest regulatsioonist tulenevalt ei suuda advokaat investeeringut planeerivale ettevõtjale anda piisavalt selgelt vastust reegli sisu osas, siis ühest küljest on küsimuse all tema kvalifikatsioon, aga teisalt võib tegemist olla regulatiivse põhjusega, miks jääb tegemata sadadesse miljonitesse ulatuv investeering. Sellele lisanduvad täiendavad probleemid menetluste kestvuse ja keerukuse osas. Ei ole normaalne, et iga suurem planeering venib aastaid, et siis lõpptulem leiaks tühistamist kohtutes. Kõik justkui möönavad probleemi olemasolu, aga midagi ei juhtu.

Rohepöörde edukaks toimumiseks peab avalik sektor olema investeeringut tegevale ettevõtjale partneriks, mitte karistusorganiks. See ei tähenda, et iga projekt peab olema toetatud, aga kui valik juba tehakse, siis peaks sellele ka kaasa aitama. Kui investor tunneb, et meedet läbi rääkides kahtlustatakse teda pidevalt katsetes välja petta raha, siis läheb ta mujale. Kui keegi kasutab süsteemi ära, siis peaks selle tagajärgedega tegelema, mitte vastupidiselt eeldama, et kõik üritavad sohki teha. Ilmselt üks parimaid näiteid avaliku sektori mõtteviisimuutusest on maksu- ja tolliameti ümber kujunemine karistamiselt kliendikeskseks. Lähedal asuvatest riikidest tuuakse tihti ka näited Leedu Keskpanga kohta, kes käitub sektori eestkõnelejana ka rahvusvaheliselt.

Lõpetuseks, ei ole midagi teha, aga me peame olema valmis ka rahaliselt panustama. Meie finantsvahendid ei ulatu sadadesse miljarditesse nagu Saksamaal või kümnetesse miljarditesse nagu Soomes, kuid nii siseriiklike kui EList kaasatavate vahendite osas peaks kehtima põhimõte, et neid saab kiirelt ja võimalikult vähese bürokraatiaga ellu rakendada. Kui avaliku rahastuse abil õnnestub Saksamaal projekt viia ellu viie aastaga, siis Eestis peaksime seda tegema kolmega. Hetkel on olukord aga selline, et suuri projekte ei suuda me ellu viia isegi viie aastaga (samas kui Saksamaal võib see kolmega isegi õnnestuda).

Arvamuslugu ilmus 17. veebruaril Ärilehes.