Martin Raude: kas leping on tõendatav asjaolu või kohaldatav õigus?

Riigikohus on käsitanud lepingu sõlmimise aega, hinda ja täitmist tõendamisesemesse kuuluvate asjaoludena ning lepingujärgseid regulatsioone (nõuete esitamise tähtajad, vastutuse piirangud, tüüptingimused) õiguse kohaldamise küsimusena. Sellest praktikast on lähtunud ka ringkonnakohus. Ellex Raidla vandeadvokaat Martin Raude hinnangul on selline vahetegu ebavajalik ja problemaatiline ning põhjendatud oleks käsitada kogu lepingu sisu tõendamisesemesse kuuluva asjaoluna.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lõigetest 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse § 8 lõikest 1 tulenevalt on leping kahe või enama isiku vaheline toiming või toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Isikutel on vabadus otsustada, kas ja kellega ning millistel tingimustel lepinguid sõlmida. Seadus näeb küll ette n-ö vaikesätted, mis vabastavad isikud koormusest leppida igal üksikul juhul kokku, kuidas kohustusi, vastutust ja riske jaotatakse, ning mis aitavad muu kokkuleppe puudumisel õigussuhet sisustada, kuid annab ka võimaluse sõlmida seadusest kõrvale kalduvaid või seadust täiendavaid kokkuleppeid. Lepingus kokkulepitu omab tähtsust eeskätt osas, milles seaduses sätestatust kõrvale kaldutakse või seaduses sätestamata küsimusi reguleeritakse.

Eelnevast tulenevalt on leping ühelt poolt kokkuleppe ese ning teiselt poolt seadust asendav või täiendav õiguste ja kohustuste allikas. Sellest, kas käsitada lepingujärgset regulatsiooni tõendatava asjaoluna või kohaldatava õigusena, sõltub muu hulgas see, kes ja millal peavad lepingujärgsele regulatsioonile tuginema. Artiklis on selgitatud, miks on autori arvates põhjendatud käsitada lepingujärgset regulatsiooni tõendamisesemesse kuuluva asjaoluna ja miks on problemaatiline käsitada seda õiguse kohaldamise küsimusena.

Loe artiklit Juridicast.