Merlin Liis-Toomela: me ei märganudki, millal see juhtus

Tehnoloogia areng ja nutikad lahendused on osa toimivast majandusest ja riigist. Siiski tuleb veenduda, et need lahendused on ka läbi mõeldud ja neid rakendades on kasutusel ka asjakohased tagatised, kirjutab Ellex Raidla assotsieerunud partner Merlin Liis-Toomela.

Viimastel kuudel on Eestis küsitud, kas liigume märkamatult jälgimisühiskonna suunas. Jüri Raidla on hoiatanud, et Eesti liigub kaamerate kasutamise praktikaga ohtlikult selles suunas. Õiguskantsler Ülle Madise on rõhutanud, et põhiõigusi piirava tehnoloogia kasutamiseks peab olema selge seaduslik alus ning et jälgimisühiskond on ohtlik just seetõttu, et see võimaldab võimul lämmatada vabadust. Karmen Turk ja Tambet Toomela on omakorda juhtinud tähelepanu sellele, kuidas näiliselt tehniline ja hea eesmärgiga andmetöötlus võib kasvatada üles keskse „superandmekogu“, mille tegelik mõju vabadusele ja õigusriigile võib osutuda palju suuremaks, kui esmapilgul paistab.

See kõik võib mõnele tunduda liialdusena. Nagu ka andmekaitse ise. Ka minu enda varasema arvamusloo „Kas meil on privaatsusõigusi vaja?“ taustal võib küsida: kas me tõesti peame jälle tegelema järjekordse mõttetu privaatsusvaidlusega? Kas andmekaitse ei ole mitte lihtsalt üks tüütu pidur ajastul, kus tehnoloogia muudab teenused kiiremaks, targemaks ja mugavamaks? See on mõistetav küsimus. Lihtsustatult võttes taandub vastus lõpuks sellele, kas me tahame elada ühiskonnas, kus riik ja tehnoloogia näevad meist üha rohkem, enne kui ühiskond ise on läbi vaielnud, kas aktsepteerime sellise jälgimisega kaasnevaid riske ja kus peab piir jooksma?

Asi ei ole selles, et digiriik, andmevahetus või nutikad teenused oleksid alati per se halvad ja „kahtlased“. Vastupidi. Eesti edu ongi suuresti rajatud sellele, et me oleme osanud tehnoloogiat kasutada inimeste elu lihtsustamiseks. Kasutan ka ise igapäevaselt erinevaid lahendusi ja teenuseid – alates spordikellast kuni ühtse sisselogimise ja automaatse andmevahetuseni – ning pean loomulikuks, et selline mugavus eeldab ka isikuandmete kasutamist. Ent samal ajal on naiivne teeselda, et iga tehnoloogiline võimekus on juba ainuüksi oma kasulikkuse tõttu ka õigustatud.

Jälgimisühiskond ei teki tavaliselt ühe suure või väikse otsusega. See ei saabu hetkega ega loosungi all. Jälgimisühiskond kujuneb väikeste sammudena. Õigustatud eesmärkide saavutamiseks. Turvalisuse nimel. Andmevahetuse tõhususe nimel. Riskide ennetamiseks. Iga lahendus eraldi võib tunduda mõistlik, vajalik ja kasulik. Küsimus on selles, milline pilt tekib siis, kui need lahendused kokku panna.

Just see ongi põhjus, miks see teema on oluline ning miks planeeritavad riigi „superandmebaasid“ on riskantsed. Mitte sellepärast, et peaksime tehnoloogiat kartma, vaid sellepärast, et peaksime suutma selle mõju riigi käes kainelt hinnata. Mida rohkem riik suudab näha, siduda, analüüsida ja ennustada, seda olulisem on küsida, kus jookseb piir. Kui palju on liiga palju? Millal muutub vajalik järelevalve ülemääraseks jälgimiseks? Millal hakkab inimene muutma oma käitumist mitte seetõttu, et ta teeb midagi valesti, vaid seetõttu, et ta teab, et süsteem võib teda pidevalt näha?

Privaatsus on üks neist tingimustest, ilma milleta vaba ühiskond ei püsi. See kaitseb mitte ainult inimese andmeid, vaid tema väärikust, autonoomiat ja usaldust riigi vastu. Kui inimene ei saa enam mõistlikult eeldada, et tema elu ei ole pideva jälgimise objekt, siis hakkab tasapisi muutuma ka see, kuidas ta mõtleb, käitub ja osaleb avalikus ruumis. Seetõttu ei ole andmekaitse küsimus selles, kas riik võib kunagi andmeid kasutada. Loomulikult võib. Küsimus on selles, millistel tingimustel, milliste tagatistega ja millise kontrolli all. Just põhiõigusi riivava tehnoloogia puhul ei tohi me leppida umbmäärase põhjendusega, et eesmärk on hea ja tehniline lahendus on olemas. Sellest ei piisa.

Tehnoloogia areng ja nutikad lahendused on osa toimivast majandusest ja riigist. Siiski tuleb veenduda, et need lahendused on ka läbi mõeldud ja neid rakendades on kasutusel ka asjakohased tagatised. Vastasel juhul võib ühel hetkel selguda, et me ei märganud, millal olemegi samm-sammult jõudnud jälgimisühiskonda.

Artikkel ilmus esmakordselt err.ee