Merlin Liis-Toomela: internetianonüümsus versus õigus kaitsta oma head nime

Merlin Liis-Toomela: Tänases maailmas on igaühel võimalik lihtsalt ja pealtnäha anonüümselt avaldada Internetis oma arvamusi, mõtteid ja seisukohti. Eesti õiguses on seni olnud ebaselge küsimus, kas ja kuidas on võimalik kaitsta enda õigusi anonüümse netikommentaatori tekitatud kahju puhul. Kui tegelik või näilik on anonüümsus internetis?

Millistel tingimustel saab solvava postituse või kommentaari autorit kohtu kaudu kindlaks teha? 9. mail sündinud Riigikohtu lahend aitab olukorda selgitada, kirjutab Ellex Raidla vandeadvokaat Merlin Liis-Toomela.

Õigus anonüümsusele on sõnavabaduse ja demokraatia kaitsel kindlasti väga oluline. Demokraatlikus ühiskonnas peab inimestel olema võimalik avaldada soovi korral arvamust kartmata seejuures langeda kellegi halvakspanu või tagakiusamise ohvriks. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et anonüümsus internetis on oluline väärtus, mida tuleb kaitsta. Siiski ei ole õigus anonüümsusele internetis absoluutne ning seda tuleb hoida tasakaalus teiste ristuvate õiguste ja huvidega. Õigusi privaatsusele ja sõnavabadusele ei saa kasutada kilbina õigustamaks mõnitamist, sõimu, vihakõnet ja valeväidete avaldamist.
Varasemalt lahendasid kohtud taotlusi postitajate isiku tuvastamiseks erinevalt. Oli kohtuid, kes leidsid, et sellised taotlused tuleb lahenda formaalselt ja ilma asjaoludesse süvenemata. Kirjeldatud olukord tekitas võimaluse, kus väidetava laimaja vastutusele võtmiseks sai kohtu kaudu nõuda ka sellise isiku IP-aadressi, kes oli sotsiaalmeedias postitanud põhjendatud ja viisaka arvamusavalduse oma nime ja näoga.
Kuna andmete nõudmine toimus sellistel juhtudel eeltõendamismenetluses, siis leidsid paljud kohtud, et antud menetlusetapis ei saagi kohus vaidluse sisusse süveneda. Menetluse ainsaks eesmärgiks oli hageja õigusi potentsiaalselt rikkunud isiku väljaselgitamine, et võimaldada kahju tekitanud postitaja vastu kohtusse pöörduda. Küsimus, kas postitaja üldse kellegi õigusi rikkus pidi saama lahendatud põhimenetluse käigus, kuhu kaasatakse ka postitaja ise.

Nii muutus kohus pahaaimamatult tööriistaks nn „ähvarduskirjade vabrikule“. Kohe kui kohus oli formaalses menetluses välja nõudnud postitaja IP-aadressi, sai väidetav kannatanu koostada postitaja vastu ähvardavas toonis nõudekirja. Kirjale, millega nõuti kohtusse pöördumise ähvardusel postitusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahasumma tasumist, lisati juurde ka postitaja isikuandmete väljanõudmist käsitlev kohtumäärus. Õigusteadmiseta postituse autorile võis kohtumäärusest jääda ekslik mulje, et kohus ongi tema suhtes juba süüdimõistva otsuse teinud ning täiendavate kohtukulude hirmus maksti nõudesumma ilma liigseid küsimusi küsimata.

Samal ajal tõlgendas teine osa kohtuid, et Eesti õiguses ei olegi alust, mis annaks anonüümse postitaja andmeid kohtu kaudu välja nõuda. See tekitas olukorra, kus mõni räige netisõimu või -kiusu ohvri õigused võisid jääda hoopiski kaitseta, sest tema taotlust menetlev kohus leidis, et postitaja andmete väljanõudmiseks polegi õiguslikku alust.
Kindlasti ei ole õigusselguse põhimõttega kooskõlas olukord, kus kohtu poolt tehtav lahend on kardinaalselt erinev sõltuvalt sellest, millise kohtuniku kätte juhtum lahendada satub. Loodetavasti aitab värske Riigikohtu lahend kohtupraktikat ühtlustada. Riigikohtu lahendi järgi annab Eesti õigus ja Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) postituse tegija andmete väljanõudmiseks piisava aluse. Riigikohus selgitas samaaegselt, et postitaja andmete väljanõudmisega riivatakse privaatsusõigusi ning sekkutakse sõnavabadusse. Riive on õiguspärane üksnes siis, kui sekkumine on proportsionaalne ja vajalik. Seega järeldub lahendist, et iga kord kui kohus hakkab tegema otsust, kas nõuda välja postituse autori tuvastamist võimaldavad andmed, peab kohus läbi viima kaalumise selle kohta, kas postitus on õigusvastane ning kas isikuandmete avaldamine on vajalik.

Kuigi Riigikohus ei täpsustanud kui kaugele ja sügavuti peab kohus analüüsiga minema, siis loodetavasti jäävad tulevikus kohtute poolt rahuldamata taotlused, millel pole tegelikku õiguspärast põhjust ega eesmärki. Samal ajal saavad loodetavasti edaspidi paremini olema kaitstud nende isikute õigused, kes on langenud anonüümse vihakõne, kiusu või sõimu ohvriks.

Loe ka artiklit Eesti Päevalehest.