Mis takistab Eestil ECN+ direktiivi ülevõtmist?

ECN+ direktiiv pidi liikmesriikide õigusesse jõudma juba 2021. aasta veebruariks, kuid Eesti on senini ainus Euroopa Liidu riik, kes seda teinud ei ole. Euroopa Kohus määras Eestile selle eest 400 000 euro suuruse trahvi ning lisakaristuse 3000 eurot päevas kuni rikkumise kõrvaldamiseni.

Ellex Raidla partner Martin Mäesalu ja advokaat Miikael Tuus selgitasid hiljutises Kluwer Competition Law Blogis ilmunud artiklis, miks viivitus tekkis ja millised on võimalikud lahendused.

Miks on direktiivi ülevõtmine Eestis veninud?

Eestis on konkurentsijärelevalve seni toimunud kahe eraldi menetlusraamistiku kaudu:

• järelevalvemenetluses saab Konkurentsiamet kohustada ettevõtjat rikkumist lõpetama ja teha kohustavaid ettekirjutusi;
• trahvimine toimub aga kas väärteo- või kriminaalmenetluses, sõltuvalt rikkumise laadist.

ECN+ direktiiv näeb ette, et liikmesriikides peavad konkurentsiasutused saama iseseisvalt kohaldada trahve kohtuliku kriminaalmenetluse väliselt ning ka teisi nõudeid asutuste volitustele.  Selle muudatuse rakendamine eeldaks kas uue haldustrahvide menetluskorra loomist, mida  Eesti õigussüsteem ei tunne juba pikemat aega, või olemasoleva väärteomenetluse kohandamist.

Milles seisneb sisuline vaidlus?

Viivitus on olnud pigem poliitiline ja institutsionaalne kui tehniline. Justiitsministeerium on eelistanud direktiivi ülevõtmist haldus(trahvi)menetluse kaudu, mis eeldab uue menetluskorra väljatöötamist. Mitmed eksperdid, sh Tartu Ülikooli analüüs, on aga soovitanud direktiivi üle võtta väärteomenetluse kaudu, mida Eesti õigussüsteem juba tunneb ja mis nõuaks vähem mahukaid muudatusi.

Halduskaristuste kontseptsioon on tekitanud kriitikat, sh põhiseaduslike tagatiste ja õiguskindluse küsimustes. Seetõttu on seni kavandatud eelnõud jäänud vastu võtmata.

Miks on ECN+ direktiiv Eestile oluline?

Direktiivi eesmärk on tugevdada konkurentsiasutuste õigusi ja tagada ühtlane järelevalve kogu Euroopa Liidus. Eesti viivitus ei mõjuta mitte ainult riigi mainet ja rahakotti, vaid loob ka ebavõrdsed tingimused ettevõtjatele, kes tegutsevad piiriüleselt.

Mäesalu ja Tuusi sõnul näitab see juhtum, kui keeruline on liikmesriikide vahel menetlusõiguse ühtlustamine. Kui konkurentsiõiguse valdkonna materiaalõiguse reeglid on suhteliselt sarnased, siis menetluslikud eripärad on riigiti väga erinevad.

Täispikka analüüsi loe Kluwer Competition Law Blogist.