Näotuvastussüsteemid avalikus ruumis: reaalsus või mitte?

Paaril viimasel päeval on meediast läbi käinud, et PPA koostöös siseministeeriumiga arendab isemõõtvat politseisõidukit, mis sõidukis oleva jälgimisseadme abil tuvastab liiklusrikkumised. Lisaks räägitakse ka näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrgust. Kavandatavatele plaanidele on viidatud ka siseministeeriumi koostatud arengukavades. Andmekaitsealased küsimused on selle teema puhul vältimatud ning privaatsusriivega seotud aspektid on juba pälvinud kriitikat. Meediast on ka kõlama jäänud, et selliste plaanide realiseerumiseks on vaja praegusesse seadusloomesse muudatusi.

Jättes kõrvale emotsionaalsed arutelud selle üle, kas riigipoolne jälgimine on hea või halb, keskendume siin eelkõige õiguslikule analüüsile ning sellele, millised piirangud ja nõuded sellise tehnoloogia kasutamisega kaasnevad. Mida üldse praegune õiguskord võimaldab ja kas üleüldse saab sellises ulatuses inimeste andmete töötlemine kõne alla tulla?

Videokaamerate võrgu kasutamisest

Näotuvastustehnoloogia pole uus nähtus – see on eksisteerinud erineval kujul juba kuuekümnendatest aastatest alates. Viimaste aastakümnete jooksul on tehnoloogia oluliselt arenenud ja saanud osaks igapäevaelust. Suurtest jälgimistarkvaradest meenub lähiminevikust  ilmselt Facebooki DeepFace fototuvastustarkvara aastast 2014 ning iPhone X-i Face ID aastast 2017. Avaliku ruumi näotuvastussüsteemid on mitmetes riikides juba praegu kasutusel, eriti väljaspool Euroopat. Näiteks alles möödunud aastal kajastati Argentiina otsust kuritegude ennetamise eesmärgil analoogse süsteemi kasutusele võtmist. Samuti on Hiina üks riike, kus näotuvastustehnoloogiat kasutatakse väga laialdaselt ja lausa sotsiaalse krediidisüsteemi osana. Sellised näotuvastusel põhinevad tehnoloogilised lahendused võivad pakkuda kahtlemata mingeid eeliseid, näiteks turvalisemat elukeskkonda. Ka siseministeerium on rääkinud riikliku valvesüsteemi plaani juures ning oma arengukavades turvalisuse vajadusest ja kaalutlustest.

Kuigi kirjeldatud lahendused võivad suurendada turvalisust, peab nende kasutamine vastama rangetele õiguslikele nõuetele. Kogu kaamerate kasutamisega seotud isikuandmete töötlemine peab olema kooskõlas nii meie siseriikliku õigusega kui ka ooskõlas ka Euroopa Liidu õigusega (sh isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM), aga katehisintellekti määrusega). Veelgi enam, igasugune isikuandmete töötlemine peab põhinema õiguslikul alusel. Juhul, kui rääkida ulatuslikest isikuandmete töötlemisest nagu seda on kavandatava videovõrgu puhul, seab nii ELi õigus kui ka siseriiklik õigus mitmeid piiranguid.

Kehtivast õiguskorrast tulenevad võimalused

Näotuvastussüsteemide kasutamine hõlmab biomeetriliste andmete töötlemist, mis IKÜM-i kohaselt kuuluvad eriliiki isikuandmete hulka. Kuna need andmed riivavad oluliselt privaatsust, on nende töötlemine üldjuhul keelatud.

Kui avalikus ruumis kasutatakse näotuvastuse võimalusega kaameravõrku, võib see olla lubatud näiteks siis, kui see on vajalik avaliku huvi tagamiseks. Avalikule huvile tuginemine peab olema seotud mõne avalikes huvides oleva ülesande täitmisega ja kooskõlas kehtiva siseriikliku õigusega, mis seda võimaldab. Avalikes huvides andmete töötlemine peab olema ka sellise olulise avaliku huvi teostamiseks vajalik ning proportsionaalne soovitud tulemuse saavutamiseks. Ka peab töötlemine olema vajalik ja tasakaalus seatud eesmärgiga – andmeid ei tohi töödelda, kui sama tulemust on võimalik saavutada vähem riivaval viisil. Vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, kas andmetöötlus on objektiivselt põhjendatud ning kas on olemas reaalsed ja faktilised põhjendused, mis näitavad, et ilma selleta ei ole võimalik töötlemise eesmärki saavutada. Vajalikkus ei tohi olla pelgalt oletuslik – tuleb näidata, et alternatiivsed, vähem invasiivsed lahendused ei ole piisavad. Turvalisuse kontekstis, kui linnapildis saab sama turvalisuse taseme tagada ka mõne muu vähem invasiivsema meetmega, tuleb eelistada vähem riivavat lahendust.

Kui isikuandmeid töötleb õiguskaitseasutus, võib aluseks olla Eestis kehtivast isikuandmete kaitse seadusest tulenev erand, mis lubab õiguskaitseasutustel töödelda isikuandmeid, kui see on vajalik süüteo avastamiseks või menetlemiseks. See võib olla asjakohane eelkõige kiiruse mõõtmisel politseisõiduki abil, sõltumata sellest, kas kasutatakse traditsioonilist kiirusemõõtmist või mõnda uuemat automatiseeritud lahendust. Ka peab õiguskaitseasutus järgima kõiki andmetöötluse põhimõtteid, sealhulgas eesmärgipärasust, vajalikkust ja proportsionaalsust.

Isikuandmeid võib koguda ja töödelda ainult selgelt määratletud ning õiguspärasel eesmärgil ning üksnes ulatuses, mis on selle eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. Ka õiguskaitseasutus peab eelistama vähem riivavaid alternatiive, kui sama tulemust on võimalik saavutada muul viisil. Lisaks, andmete säilitamisel tuleb järgida kindlaid reegleid. Isikuandmeid võib hoida alles vaid nii kaua, kui see on vajalik algse eesmärgi täitmiseks. Kui seadusega ei ole säilitustähtaega kehtestatud, peab õiguskaitseasutus selle ise määrama, vältides ebamõistlikult pikka andmete hoidmist. Kui säilitamise vajadus kaob, tuleb andmed viivitamata kustutada. Kui tegemist on eriliiki isikuandmetega, nagu biomeetrilised andmed, kehtivad veelgi rangemad nõuded. Selliste andmete töötlemine on lubatud üksnes siis, kui selleks on selgesõnaline seaduslik alus. Seega ei saa õiguskaitseasutus piirduda isikuandmete kaitse seadusele tuginemisega – eriliiki andmete töötlemiseks on vaja konkreetset õigusnormi, mis seda lubab.

Tehnoloogilised piirangud

Kui näotuvastuseks kasutatakse kõrgtehnoloogilisi lahendusi, näiteks tehisintellektisüsteeme, kaasnevad sellega veel täiendavad õiguslikud piirangud. Kuigi sellised süsteemid on tehniliselt kättesaadavad, ei ole nende kasutamine alati lubatud. Eelmisel aastal vastu võetud tehisintellekti määrus keelab selgesõnaliselt biomeetrilise isikutuvastuse süsteemide, sealhulgas näotuvastuse, kasutamise avalikes kohtades. Samas on teatud erandid, mis võimaldavad õiguskaitse eesmärgil reaalajas biomeetrilist kaugtuvastamist avalikus ruumis, kuid ka see on lubatud vaid juhul, kui Eesti õigus näeb selleks ette selge aluse. Hetkel meie seaduses sellist alust ei ole.

Kokkuvõtteks

Näotuvastussüsteemide kasutamine isikuandmete töötlemiseks on lubatud üksnes piiratud juhtudel. Eriti kehtib see biomeetriliste andmete töötlemise korral, mis peab vastama nii Eesti kui ka EL-i õigusaktidele ning põhinema selgel õiguslikul alusel. Kuigi avalikus ruumis kasutatavad näotuvastussüsteemid on üldiselt keelatud, võib teatud juhtudel, näiteks kuritegude tõkestamiseks, olla võimalik erandite tegemine. Oluline on aga märkida, et pelgalt turvalisuse kaalutlustel ei pruugi selline andmetöötlus alati olla õigustatud. Piirangud tulenevad lisaks riigisisesest õigusest ka EL-i õigusest, mis seab biomeetriliste andmete töötlemisele ranged nõuded.

Artikkel ilmus 19.03 ERR-is: “Hegle Pärna ja Merlin Liis-Toomela: näotuvastussüsteemid ja avalik ruum.”