Petitsioon ei võrdu enamasti tegeliku avaliku huviga

Petitsioonid ja rahvaalgatused ei muuda põhimõtteliselt seda, et taastuvenergia arendamine on strateegiliselt ja õiguslikult määratletud ülekaalukas avalik huvi, mis tugineb objektiivsetele ja sisulistele kaalutlustele, kirjutab Kaisa Jakobsoo.

Viimastel kuudel on avalikkuses sagenenud arutelud selle üle, mida tähendab avalik huvi ja kuidas seda tuleks arvestada planeerimisotsuste tegemisel. Eriti teravalt kerkib see küsimus esile taastuvenergia projektide puhul, kus kohalik vastuseis kipub varjutama laiemat ühiskondlikku eesmärki.

Kevadel rõhutas õiguskantsler Ülle Madise kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu, täpsemalt Põhja-Sakala valla juhtumi kontekstis kohtupraktikale viidates, et paljude inimeste vastuseis ei ole samastatav ülekaaluka avaliku huviga. Tema hinnangul tegi vald menetluses kaalutlusvea, kui järeldas ülekaaluka avaliku huvi olemasolu üksnes üle tuhande allkirjaga petitsiooni põhjal, mille olid allkirjastanud nii vallas kui ka mujal elavad inimesed. Selle tulemusel lõpetati vallas tuuleparkide planeerimise menetlused.

Õiguskantsler kirjeldas oma pöördumises vallavolikogu poole, et avalik huvi tuuleparkide puhul võib väljenduda just keskkonnasäästlikumas energiatootmises, mis on vajalik energiavarustuskindluse tagamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks. Sama seisukohta on väljendanud ka riigikohus, rõhutades, et taastuvenergiale üleminek ning seeläbi CO₂ heite vähendamine ja energiajulgeoleku tagamine on kaalukad avalikud eesmärgid.

Taastuvenergia tootmisseadmete rajamine ei ole pelgalt tehniline või majanduslik otsus – see on strateegiline valik, millel on selge ülekaalukas avalik huvi. Seda kinnitavad mitmed riiklikud strateegiadokumendid ja seadused.

Näiteks seab Eesti riiklik strateegia “Eesti 2035” eesmärgiks tagada energiajulgeolek kliimaneutraalse energiatootmisega aastaks 2050. Riiklikud taastuvenergia eesmärgid on konkreetsemalt sätestatud energiamajanduse korralduse seaduses, mille kohaselt peab taastuvenergia moodustama aastaks 2030 vähemalt 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest ning vähemalt sada protsenti elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest.

Samal ajal on energiamajanduse arengukava aastani 2035 eelnõus välja toodud, et seatud eesmärkide täitmine 2030. aastaks ei pruugi olla realistlik, eriti arvestades uute taastuvelektri projektide elluviimise tempot.

Laiemalt toetuvad nii Eesti kui ka teiste Euroopa riikide taastuvenergia eesmärgid ja suunad Euroopa Liidu regulatsioonidele. EL-i eesmärk on aastaks 2030 jõuda vähemalt 42,5-protsendilise taastuvenergia osakaaluni energia tarbimises, tehes pingutusi 45 protsendi eesmärgi täitmiseks. Energiamajanduse arengukava eelnõus tuuakse välja, et Eestis oli see osakaal 2023. aastal 41 protsenti (nagu eespool viidatud, on aastaks 2030 seatud eesmärgiks 65 protsenti).

Euroopa Liidu õigusaktides (ja neid üle võtvates sätetes Eesti õiguses) on keskkonnakaitsega seoses selgelt sätestatud, et taastuvenergia tootmiseks vajalike tegevuslubade menetluses õiguslikke huve kaaludes eeldatakse, et tootmiseks vajalike ehitiste ning nendega seotud võrguühenduste ja salvestusseadmete ehitamine ja käitamine on ülekaaluka avaliku huviga ning edendab rahva tervist ja ohutust.

Eeltoodu pinnalt ei ole kahtlust, et taastuvenergia edendamine – ja seega ka tootmisseadmete rajamine – on iseenesest ülekaaluka avaliku huviga tegevus. See peaks olema iga vastava menetluse lähtekoht ning selle üle ei ole põhjust igal üksikjuhul uuesti vaielda.

See ei tähenda, et vastanduvaid huve, sealhulgas ka teisi avalikke huve, ei eksisteeri ega tule arvesse võtta. Vastupidi, kohalik omavalitsus peab neid menetluses kaaluma, kuid need huvid tuleb asetada konteksti ja võrrelda laiemate eesmärkidega. Tuleb mõista, et mitte iga huvi ei ole avalik huvi ning veelgi vähem saab neid käsitleda ülekaaluka avaliku huvina, mis võiks või peaks takistama ülekaalukates avalikes huvides olevate taastuvenergia projektide elluviimist.

Mõne isiku või isegi suure hulga inimeste vastuseis teatud projektile ei ole tingimata avalik huvi. Vastupidi, isegi kui vastuseis on arvukas ja häälekas, on see sageli seotud isiklike kaalutlustega, nagu hirm kinnisvara väärtuse languse või elukeskkonna muutumise ees. Kuigi need on mõistetavad, on tegu siiski erahuvidega. Avaliku huvi määratlemisel ei saa lähtuda pelgalt emotsioonidest või allkirjade arvust, vaid see peab tuginema objektiivsetele ja sisulistele alustele ning arvestama ühiskonna kui terviku pikaajalisi eesmärke ja vajadusi.

On tõsi, et avalikku huvi ei ole õiguses üheselt defineeritud, see tuleb iga kord sisustada konkreetse olukorra ja asjaolude põhjal. Siiski ei tähenda see, et poliitikud ja huvigrupid võiksid avaliku huvi mõistet iga kord oma äranägemise järgi tõlgendada ja sisustada, et õigustada oma seisukohti või takistada soovimatuid projekte.

Avaliku huvi mõiste ei ole tööriist, mida saab mugavalt painutada vastavalt hetkeemotsioonidele või poliitilistele eesmärkidele. Petitsioonid ja rahvaalgatused ei muuda põhimõtteliselt seda, et taastuvenergia arendamine on strateegiliselt ja õiguslikult määratletud ülekaalukas avalik huvi, mis tugineb objektiivsetele ja sisulistele kaalutlustele.

Nagu öeldud, ei tähenda eelnev, et kõiki huve ei saaks menetluses arvestada. Vastupidi, kohalik omavalitsus saab ja peab ka neid huve arvestama. Neid erahuve tuleb aga kõrvutada ülekaaluka avaliku huviga, milleks eelduslikult on taastuvenergia tootmine.

Kohalik omavalitsus ei saa planeerimismenetluses järeldada, et avalik huvi puudub pelgalt seetõttu, et mingi hulk inimesi on väljendanud vastuseisu konkreetse planeeringu kehtestamisele. Ka häälekas ja rohkearvuline vastuseis ei tähenda automaatselt, et tegemist on avaliku huviga, see näitab vaid, et leidub inimesi, kes on projekti vastu, hoolimata sellest, et projekt ise teenib ülekaalukat avalikku huvi.

Nagu ka õiguskantsler välja tõi, on kohaliku omavalitsuse selline otsus, millega planeerimismenetlus lõpetatakse avaliku huvi puudumise tõttu ja/või rahvaalgatuse kaudu väljendatud erahuvi tõttu, kaalutlusvigadega ja seeläbi õigusvastane.

See ei tähenda, et taastuvenergia projektide puhul ei võiks planeerimismenetlust lõpetada või planeeringut kehtestamata jätta. See on võimalik, kuid ainult juhul, kui esineb sisuliselt põhjendatud ja konkreetne oluline vastanduv (avalik) huvi, mis kaalub üles taastuvenergia arendamise vajaduse (näiteks mingid olulised kohalikud huvid). Selliseks huviks ei saa olla pelgalt abstraktne vastuseis ega seda väljendavate allkirjade rohkus. Ülekaaluka avaliku huviga projekti rajamise välistamine peab olema sisuliselt põhjendatud.

Artikkel ilmus esmalt Eesti Rahvusringhäälingu portaalis err.ee.