Rangemad õhukvaliteedi normid võivad mõjutada sadu tööstusettevõtteid

Teemat selgitab Ellex Raidla keskkonna- ja planeerimisõiguse ekspert Siim Vahtrus.

Eesti riik valmistub üle võtma uuendatud EL õhukvaliteedi direktiivi. Selle tulemusena muudetakse madalamaks mitme levinud õhusaasteaine piirväärtusi, ehk seda, millises kontsentratsioonis tohib neid aineid välisõhus olla. Rangemad nõuded õhu puhtusele võivad kuni 250 ettevõtjale tähendada vajadust paigaldada täiendavaid filtreid, vahetada välja põletusseadmetes kasutatavaid kütuseid või võtta muid heite vähendamise meetmeid.

Õhukvaliteedi nõuded muutuvad rangemaks mitmete tavapäraste saasteainete osas

Uus direktiiv muudab alates 2030. aasta algusest senisest rangemaks mitme laialt levinud õhusaasteaine piirväärtused. Selliste ainete hulka kuuluvad näiteks peenosakesed (tolm), lämmastikoksiid (NO2) ja vääveldioksiid (SO2). Kokku muutuvad varasemast rangemaks 12 saasteaine piirväärtused.

Tegemist on valdavalt ainetega, mis satuvad välisõhku kütuste (nii fossiilkütuste, aga ka biomassi või biogaasi) põletamisel, samuti võivad need tekkida tööstusprotsessides või nt kaevandamise käigus. Seega on tegemist laialt levinud saasteainetega, mille allikateks on nii väikesed kui suured heiteallikad, millest osad võivad vajada tegevuseks keskkonnaluba, teised aga mitte.

Välisõhu kvaliteedinõuded on seotud keskkonnalubadega

EL direktiiv keskendub välisõhu kvaliteedi tagamisel riigi kohustustele. Viimane peab tagama õhukvaliteedi jälgimise ja piirväärtuste ületamiste korral koostama ning ellu viima tegevuskavasid. Samas on nii Eestis kui mujal õhukvaliteedi normid seotud ka konkreetsete ettevõtjate keskkonnalubadega.

Täpsemalt kontrollitakse keskkonnaloa menetluses (kui see on vajalik saasteainete õhku heitmiseks), ega tegevuse lubamine ei too kaasa õhukvaliteedi piirväärtuste ületamist. Selleks koostatakse eraldi dokument – lubatud heitkoguste (LHK) projekt, milles modelleeritakse (hajumisarvutuste abil), kuidas mõjutab uus heiteallikas piirkonna õhukvaliteeti. Seejuures arvestatakse juba olemasolevate keskkonnaloa või registreeringuga ettevõtjate tegevust. Kui hajumisarvutuste kohaselt võib uus tegevus tuua kaasa piirväärtuste ületamise, tuleb loa saamiseks vähendada tegevusmahtu või proovida heidet muul moel vähendada.

Lisaks sellele, et õhukvaliteedi nõuete täitmist kontrollitakse uute lubade andmisel, näeb seadus ette, et õhukvaliteedi normide muutmisel võib loa andja ehk Keskkonnaamet muuta ka juba kehtivat luba või selle äärmisel juhul ka kehtetuks tunnistada.

Mida peavad tegema ettevõtjad?

Direktiivi üle võtva eelnõu järgi on Eestis teada ca 250 ettevõtjat, kelle osas esineb oht, et nende tegevuse jätkamine tooks kaasa uute õhukvaliteedi piirväärtuste ületamise. Miks vaid „oht“, mitte kindel teadmine? Loa taotlemisel  koostatavad hajumisarvutused on konservatiivsed, st võivad näidata õhukvaliteeti tegevuse lubamise järgselt halvemana, kui see tegelikult on. Samas ei arvesta arvutused väiksemate saasteallikatega, mis luba ei vaja (nt maanteetransport, väiksemad põletusseadmed).

Eelnõu seletuskirja järgi teavitab loa andja järgmisel aastal eelviidatud ligikaudu 250 ettevõtjat. Soovitan teate saanud ettevõtjal siiski mitte asuda kohe uusi filtreid tellima või katlaid välja vahetama, vaid läheneda asjale samm-sammult:

1. Pea võimalusel nõu keskkonnaeksperdiga, kes loamenetluses LHK projekti koostas (või mõne muu selleks pädeva eksperdiga). Arvestades mudeli konservatiivsust, võib olla, et tegelikult õhukvaliteediga ka uute normide valguses probleeme ei ole ning seda on võimalik ka loa andjale tõendada;
2. Kui uute piirväärtuste ületamine on siiski reaalne ja see tuleneb vaid sinu ettevõtte tegevusest (mitte mitme ettevõtja koosmõjust), ei tähenda see veel keskkonnaloast ilma jäämist. Seaduse järgi võib loa andja sellisel juhul nõuda heidete vähendamise tegevuskava, milles nähakse ette heite vähendamise meetmed ja nende rakendamise ajakava. Samuti on riigil mitmeid paindlikkusmehhanisme, mida saab rakendada, kui 2030. a algusest ei ole võimalik uusi piirväärtusi täita. Seega peavad ettevõtjalt nõutavad meetmed ja nendega seotud ajakava olema proportsionaalsed;
3. Keerulisem on olukord, kui piirväärtuste ületamine tekib mitme erineva ettevõtja tegevuse koosmõjust. Seadus reguleerib küll selgelt, kuidas peaks käituma uute lubade andmisel (andes eelise olme- ja sotsiaalvajadusteks energia tootjatele ja tõhusamatele käitistele), ent ei anna selget vastust, kas sama kehtib piirväärtuste rangemaks muutumisel. Mõistlik oleks siiski, et loa andja järgiks samu põhimõtteid ka olukorras, kus on vaja otsustada, milline juba tegutsev ettevõtja milliseid täiendavaid meetmeid võtma peab.

Artikkel ilmus esmakordselt Äripäeva Tööstusuudistes.