Tahtmatu rohepesu. Millal tohib väita, et äri on kliimaneutraalne?

Loodussõbralik ja kestlik tegutsemine on ettevõtjate jaoks üha suurema tähtsusega, kliendid hindavad „rohelisi“ tooteid ja teenuseid kõrgemalt. Seetõttu on loogiline, et reklaamid ja tootekirjeldused tõstavad roheteemasid rohkem esile, käsitlevad madalat keskkonnamõju ka müügiargumendina, kirjutab Ellex Raidla nõunik Gerd Laub.

Erinevad lubadused – näiteks, et tootega seotud süsiniku jalajälg on 100% kompenseeritud, toode on  süsinikneutraalne vms – pole sageli enam lihtsalt äriline valik, vaid kohustus, mille seavad äripartnerid või isegi seadus. Investorid ja pangad soovivad finantseeringu pakkumisel, et ettevõtja näitaks oma tegevusi keskkonnariskide maandamisel, kootööpartner või tellija tahab, et ettevõtja tegutseks kestlikkuse põhimõtteid järgides (supply chain ESG). Lähiaastatel tekib ettevõtjal endal kohustus esitada kestlikkusaruanne.

Ettevõtja jaoks on väga oluline oma kestlikkusele suunatud tegevusi teadlikult kujundada ning kirjeldada. Samamoodi nõuab teadlikkust sellistest kirjeldustest arusaamine tarbijate ja klientide poolt. See ei pruugi olla nii lihtne, kuna teaduslikud käsitlused, regulatiivsed nõuded ning ka kasutatavad mõisted on paljuski alles kujunemisel, kohati vastuolulised ning ajas muutuvad.

Mis on kliimaneutraalsus või net-zero?

Võtame näiteks rohe-eesmärkide seadmise ja saavutamise, mis on mitmeski mõttes tähelepanu keskmes, kasvõi Euroopa Liidu kliimaseaduse ja ambitsioonika kliimapaketi „Eesmärk 55“ valguses. Millal saab ettevõtja väita, et tema tegevus on kliimaneutraalne, süsinikneutraalne, looduspositiivne või et tema netoheide on null (net zero)? Konkreetsemalt – kas lihtsalt metsa istutamise toetamine aitab kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele või on see lihtsalt looduspositiivne tegu? Millistele nõuetele peab vastama süsiniku sidumine looduskeskkonda, et saaks tõsikindlalt öelda, et see kompenseerib samaväärse koguse CO2 heidet? Kas elektriauto tervikuna on null-emissiooniga (zero-emission) või tuleb see esile ainult siis, kui ta sõidab? Kõik need on praktilised küsimused otse igapäevaelust.

Rohe-eesmärkide puhul peaks alati alustama küsimusest, millist positiivset mõju konkreetne tegevus kliimale või loodusele täpselt avaldab ja kuidas see saavutatakse? Näiteks kliima ja kasvuhoonegaasidega seotud eesmärkide seadmisel ja saavutamisel jagunevad tegevused üldiselt nii: tegevuse mõju täpne mõõtmine kliimale (measure), võimalusel negatiivse mõju vältimine (avoid), tegevuse mõju vähendamine (reduce) ning pärast vähendamist järele jääva kasvuhoonegaasi heite korvamine, näiteks süsinikukrediidi ostmise kaudu või muul viisil (insetting /offsetting).

Iga nimetatud elemendi taga on teadustööd, juhised ja üha enam ka õigusaktidega seatavad ootused. Eesmärgiks on mõõdetud kasvuhoonegaaside heite vältimine, vähendamine miinimumini ning järele jääva, vältimatu heite korvamine kliimale/loodusele läbi selle püsiva sidumise või muul viisil. Sellise eesmärgi täitumisel võiks väita – ettevõtja netoheide on null või isegi positiivne, kui korvamine ületab netoheidet.

Samas tuleb eristada netoheite mõistet neutraalsuse mõistest. Olukorras, kus heiteid pole võimalik kiiresti vältida ja vähendada, kasutavad ettevõtjad ka võimalust korvata täies ulatuses oma mõõdetud kasvuhoonegaasi heidet. Selliselt tegutsedes võiks väita – tegevus on süsinik-/kliimaneutraalne, aga mitte nö neto-null või isegi süsinik- või kliimapositiivne, kuna vältimist ja vähendamist pole toimunud.

Sisulised ootused netoheite eesmärgile ja mõistele on rangemad kui neutraalsuse väitele, ning ainult läbi CO₂ jalajälje korvamise lõpp-eesmärki ei saavuta. Euroopa Parlament on hiljuti väljendanud isegi seisukohta, et tarbijatele suunatud toodete ja teenuste puhul peaks vältima muuhulgas kliimaneutraalsusele viitamist. Ka Eesti on võtnud eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus, neto-null olukord aastaks 2050. Kuid samas pole riik ise täpselt selgitanud, mis on kliimaneutraalne või millistel tingimustel on netoheide null.

Mõistete ja nõuete selgus väldib tahtmatut rohepesu

Mitmetes riikides on peetud juba kohtuvaidlusi ning viidud läbi tarbijakaitsemenetlusi, mille sisuks on just roheväidete korrektsus, tarbijate eksitamine ja rohepesu-süüdistused. Näiteks heitis Rootsi Tarbijakaitseamet 2021. aastal Arla Foods AB’le ette „neto-null kliimamõju“ väite kasutamist oma toote pakendi kirjeldamisel, kuna sellest jäi mulje, et pakendil puudub negatiivne kliimamõju. Tegelikult korvas ettevõtja kliimamõju ühikutega, mille mõju avaldub järgneva saja aasta jooksul. Hollandis on leitud, et Chiquita banaanidele lisatud märgis „CO₂ neutraalne“ oli eksitav, kuna puudus selgitus, millisel viisil neutraalsus saavutati. 2021. aastal leidis Hollandi reklaamikomisjon, et Shelli üleskutse „sõita CO₂ neutraalselt“ oli eksitav – olgugi, et ettevõtja oli ostnud süsinikukrediidi ühikuid heite korvamiseks, polnud selge, et ta saavutas 100%-lise neutraalsuse. Sarnaseid vaidlusi, kaebusi ja menetlusi on erinevates riikides üha rohkem.

Osades riikides – näiteks USA-s ja Suurbritannias – on turuosalistele juba antud juhiseid, kuidas õigeid mõisteid kasutada ja mida need täpselt tähistavad. Euroopa Komisjon avaldas 2023. märtsis keskkonnaalaste väidete (nö roheväidete) direktiivi eelnõu, mille eesmärgiks on seada nõuded tarbijatele esitatavate roheväidete usaldusväärsusele. Juba aasta varem, 2022. a märtsis avaldas Euroopa Komisjon eelnõu, mille eesmärgiks on tuua ebaausate kaubandustavade nimekirja eksitavad tegevused roheväidete esitamisel.

Kuid tuleb arvestada, et nendes eelnõudes ei avata ülalkirjeldatud mõistete sisu, vaid suunatakse ettevõtjaid kujundama oma roheväiteid tõeselt ja selgelt, tuginema teaduslikele tõenditele, näitama keskkonnamõju kogu toote või teenuse eluea jooksul jne. Samas näeb roheväidete direktiivi eelnõu ette, et liikmesriigid peaksid pakkuma just väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele erinevas vormis abi teadlikkuse tõstmiseks erinevate nõuete täitmisel.

Keskkonnaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet või muu asjakohane riigiasutus võiks siinkohal initsiatiivi haarata ning juba ennetavalt teatud nö rohemõistete kasutamist Eestis selgitada. Vabatahtlikku süsinikukaubandust selgitav hea tava on ka Eestis koostamisel. Läbi selguse väldime arusaamatusi, mis võivad tekkida ainuüksi seetõttu, et erinevatest mõistetest saadakse erinevalt aru, seda nii ettevõtjate kui klientide vaatest.  Selgus on lõpuks kõigi jaoks odavam.

Selge roheväide tugineb teadlikule tegevusele

Olenemata sellest, millal mõistete selgitamiseni jõutakse, on ettevõtjatele üha olulisem olla kursis täpsustuvate nõuetega rohevaldkonnas. On selge, et EL kliimapakett „Eesmärk 55“ ning teised keskkonnateemalised initsiatiivid suunavad ettevõtjaid tegevustele, millel on kliimale ja loodusele positiivne mõju. Tähtis on saada täpselt aru, kas ja kuidas see mõju läbi erinevate tegevuste saavutatakse. See on oluline eeldus roheväidete ning vastavate aruannete selgele ja õigele kujundamisele.

Artikkel ilmus 09.07.2023 Eesti Ekspressis.