Kellele kuulub su nägu ja hääl tehisintellekti ajastul?

Tehisintellekti kiire areng on muutnud viisi, kuidas me mõistame identiteeti ja digitaalset turvalisust. Sellest kirjutavad Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos Ellex Raidla andmekaitse ja IT-õiguse valdkonnajuht Merlin Liis-Toomela ja advokaat Hegle Pärna, selgitades, kuidas tehislikult loodud häälte ja nägude kasutamine mõjutab inimese õigusi ning kas õigusruum suudab sellele arengule järele tulla.

Kujuta ette, et sinu hääl kõlab reklaamis, mida sa pole kunagi lindistanud või et oled näitleja filmis, mille võtteplatsil sa pole kunagi viibinud. See, mis veel mõni aasta tagasi meenutas populaarse telesarja „Black Mirror“ süžeed, on muutunud igapäevaseks tegelikkuseks. Kuidas on eelnev aga õiguslikult reguleeritud ning kas me vajame uusi seadusi?

Süvavõltsingud ja nendega kaasnevad ohud

Selle muutuse keskmes on süvavõltsingud. Süvavõltsingud ehk deepfake’id on pildid, videod või helid, mille on loonud tehisintellekt nii, et need näivad ehtsad, kuid ei ole seda. Masinõppel põhinev tehnoloogia suudab hämmastavalt täpselt jäljendada inimese häält, liigutusi ja näoilmeid. Kui alguses kasutati seda loomingulistel eesmärkidel, siis nüüd on sama tehnoloogia muutunud ka tööriistaks väärinfo levitamiseks, väljapressimisteks ning mainekahju tekitamiseks. Üha sagedamini kasutatakse süvavõltsinguid ka valdkondades, kus piir lubatu ja lubamatu vahel on hägune. Näiteks on ilmunud audioraamatuid ja reklaame, kus sisselugeja on tehislikult loodud hääl, mis kõlab täpselt nagu mõni tuntud näitleja ning ilma, et see inimene oleks projektiga seotud.

Süvavõltsingute suurim oht seisneb usalduses. Kui me ei saa enam kindlad olla, kas nähtud või kuuldud materjal on päris, muutub kogu usaldusväärne digitaalne teabevahetus ebakindlaks. Lisaks võib süvavõltsitud sisu kahjustada inimese mainet või privaatsust. Praegu on paljudes riikides selliste olukordade lahendamiseks piiratud võimalused. Kui inimese nägu või hääl ilmub internetis ilma tema nõusolekuta, on sisu eemaldamine keeruline ja aeganõudev.

Praegune õigusruum ja uued algatused

Kuigi süvavõltsingud on tekkinud just tehisintellekti arenguga, ei ole nende kasutus seaduslikus vaakumis. Euroopa Liidu tehisintellekti määrus (AI Act) näeb ette läbipaistvuskohustuse. Kui sisu on loodud või muudetud tehisintellekti abil, tuleb see selgelt välja tuua. Lisaks võib süvavõltsingute loomisel ja levitamisel kohalduda teatud juhtudel karistusõiguslik vastutus, näiteks juhul, kui süvavõltsingut kasutatakse teise isiku identiteedi ebaseaduslikuks kasutamiseks, valeinfo levitamiseks või väljapressimiseks. Ometi on paljudel juhtudel piir juriidiliselt hägune. Just seda püüavad täpsustada mõned Euroopa riigid, eesotsas Taaniga.

2025. aasta suvel avaldati Taanis seaduseelnõu, mis muudaks autoriõiguse seadust ja annaks inimestele sõnaselgelt õiguse omaenda välimuse ja hääle üle. Taani seadusmuudatus on suunatud nii tavakodanike kui ka artistide ja esinejate kaitseks, kelle nägu või häält võidakse tehislikult jäljendada.

Seadus muudaks ka inimese hääle ja välimuse justkui tema loominguliseks väljenduseks, mida saab autoriõigustega kaitsta ja mille kasutamise üle saab ta otsustada. Näiteks võib inimene keelata oma hääle kasutamise või anda selleks loa tasu eest, nagu tehakse muusikateose või filmi puhul. Taani muudatus on oluline, sest seni on inimese nägu ja hääl kaitstud eelkõige isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaudu. Taanis loodav seadus lähtub loogikast, et inimese välimus ja hääl saavad sarnase kaitse nagu teosed, mille loomisesse on inimene panustanud – näiteks nagu joonistus, film või muusikapala.

Sarnases suunas liigub ka Holland. Seal plaanitakse lisada uued sätted autoriõigusega kaasnevaid õigusi käsitlevasse õigusakti, mis laiendaks olemasolevat raamistikku mh esinejate õiguste kaitseks ka digitaalsele kujutisele ja häälele

Digitaalne identiteet kui uus äri

Filmimaailmas on juba näiteid, kus näitleja annab nõusoleku, et tema digitaalset nägu ja häält võib kasutada tulevastes filmides. See võimaldab tal „osaleda” uutes teostes ilma füüsiliselt kohal olemata. Sama suund on nähtav ka sotsiaalmeedias, kus tegutsevad juba virtuaalsed tehisintellekti loodud mõjuisikud, kellel on miljoneid jälgijaid ja kes teevad koostöid suurte brändidega. Erinevalt pärisinimestest ei vaja nad puhkust ega unetunde.

Taani poolt pakutud seadusmuudatuse jõustumisel saaksid inimesed oma välimuse ja hääle kasutamiseks litsentsida õiguse erinevatele mängudele, reklaamidele jne. Tänasel ei tundugi niivõrd utoopilisena enam ettekujutus, et eelnevast on kujunemas uus ärisuund või majandusharu, mille keskmes on isiku enda identiteet kui vara. Samas tekib sellega oht, et inimene kaotab kontrolli n-ö oma digitaalse mina üle. Kui inimene annab liiga palju kontrolli oma digitaalse mina üle, võib ta avastada, et tema kujutis ilmub kontekstis, mida ta ei toeta. See võib kahjustada tema mainet ja usaldusväärsust. Ka tõstatub küsimus, algab ja lõpeb inimese õigus iseendale ja kui palju isikuõigusi üldse saab „ära müüa“.

Seadused alles järele jõudmas

Tehnoloogia areneb alati kiiremini kui õigusloome. Tehisintellekti ja süvavõltsingute puhul on see lõhe eriti terav. Kui uued tööriistad suudavad juba minutitega luua inimese häält või nägu jäljendava video, siis õigusruum püüab alles aru saada, kuidas selliseid nähtusi reguleerida.

Nii Taani kui ka Hollandi sammud on uuenduslikud ning jaganud juristid kahte leeri. Ühed näevad pakutud lahendustes vajalikku arengut, mis annab inimestele õiguse oma kujutise kasutamise üle otsustada. Teised aga hoiatavad, et inimese hääle ja välimuse käsitlemine autoriõigusega kaitstud teosena võib muuta identiteedi kaubaks, mida saab osta ja müüa. Seeläbi hägustuv piir isikuandmete kaitse ja intellektuaalse omandi vahel.

Eestis ei ole seni vastu võetud eraldi seadust, mis käsitleks süvavõltsinguid. Kaitset pakuvad hetkel isikuandmete kaitset ja maine kahjustamist käsitlevad õigusaktid ehk peamiselt isikuandmete kaitse seadus ning võlaõigusseadus. Teatud olukordades ka karistusõigus. Kui Taani eelnõu jõustub, võib see pakkuda eeskuju ka teistele Euroopa riikidele, sealhulgas Eestile, kuidas tugevdada inimeste kontrolli oma digitaalse identiteedi üle.

Kas uus reaalsus?

Süvavõltsingud on muutnud viisi, kuidas me mõistame tõde, omandit ja isiklikku identiteeti. Piir päris ja tehisliku, inimese ja tema kujutise vahel hägustub iga päevaga. Kui ELi liikmesriikide algatused õnnestuvad, võib see saada oluliseks pöördepunktiks kogu Euroopas. Digitaalne identiteet ei ole enam pelgalt tehnoloogiline nähtus, vaid päriselt asi, mis vajab kaitset.

Avaldatud Eesti Päevalehes 22.11.2025.