Uus konkurentsiseadus: hädavajalik kompromiss, mitte bürokraatia koll

ÄP ajakirjanik Martin Johannes Teder väljendab hiljutises artiklis muret, et justkui „Eesti 200 poolt läbi surutud“ konkurentsiseaduse muudatus toob ettevõtjatele kaasa topeltmenetluse ja liigse halduskoormuse. Igasugune debatt antud teemal on loomulikult mõistlik. Samuti ei ole küsimuse all olev lahendus kindlasti parim – Artikli autori hinnangul olnuks põhjendatud direktiivi ülevõtmine ainult väärteomenetluses. Viidatud artiklis toodud käsitlus on aga selgelt ühepoolne ning unustab juba varasema laialdase debati ning haldustrahvi eelnõu kitsaskohad. Seda ilmestab kasvõi artiklis kitsalt valitud seisukohtade kajastamine, sh on puudu seisukohad teema osas olulist aega kulutanud õiguskantsleri, õigusteadlaste, ettevõtjate ning igapäevaselt konkurentsiõigusega tegelevate juristide poolt. Ei tohiks unustada, miks praegune lahendus üldse sündis – tegemist on kompromissiga, mis selliselt on pigem kõige paremini õiguskorda sobituv.

Esiteks, tasub meenutada, et varasem haldustrahvidel põhinev eelnõu oli nagu varasemalt olen väljendanud – „kass hiirekostüümis“ – karistusmeetmed, mis näiliselt jätsid mulje haldusmenetlusest, kuid mille puhul puudusid karistamiseks vajalikud menetluslikud tagatised. Selline eelnõu oleks seadnud meid silmitsi õigusliku määramatusega, lõputute menetluslike kohtuvaidluste ning lõpuks hoopis nõrgema konkurentsijärelevalvega. Loomulikult oleks kõige parem lahendus oleks olnud ainult väärteomenetluse rakendamine. Samas, praegune, küll keerukamana näiv ning kompromisside tulemina sündinud lahendus, tagab selgema menetluskeskkonna ja parema põhiõiguste kaitse. Menetlusökonoomia („teeme kõik ühes menetluses“) on küll oluline põhimõte, aga põhiõiguste kaitse tagamine on õigusriigi seisukohalt veel olulisem. Ka riigikohtunik Ivo Pilving on varasemalt selgitanud, et seda, milline trahvimudel on Eestile kokkuvõttes parim, peab kaalutletult otsustama parlament. Märkides ühtlasi, et tema ei pea haldusõiguslikku lahendust ainuvõimalikuks.

Vajadust tagada põhiõiguste kaitset on korduvalt rõhutanud õiguskantsler oma antud tagasisides. Viimati 21. jaanuaril 2025 edastatud kirjas Justiitsministeeriumile, kus toodi välja kitsaskohti õiguslike tagatiste osas, kuid samas mööndi, et „[e]elnõus tehtud muudatused võimaldavad ECN+ direktiivi Eesti konkurentsiõigusesse üle võttes paremini arvestada Eesti õigusruumi ja -põhimõtetega“ (Õiguskantsleri 21. jaanuari 2025 kiri Justiitsministeeriumile).

Teiseks, kahe menetluse kasutamine pole Eestis midagi uut ega erakordset. Riiklik järelevalve juba täna põhineb sellisel süsteemil: järelvalvelises menetluses tehakse kindlaks, kas ja milline õigusrikkumine kestab ning kas on vajalik võtta samme selle peatamiseks. Teises menetlusest määratakse vajadusel karistus. Selline struktuur tagab, et regulaatoritel oleks paindlikud tööriistad erinevateks otstarveteks ning samas, et karistused ei sünniks kergekäeliselt ja ettevõtjate õigused oleksid põhjalikult kaitstud. Seega, praktikas ei muutu ettevõtjate jaoks menetluste arvu juures midagi radikaalset. Ka on sama seisukohta avaldanud Tallinna Halduskohus andes jaanuaris tagasisidet eelnõule: „ECN+ direktiivi ülevõtmine eeldab paratamatult teatud kohandusi Eesti õigussüsteemis, st direktiiviga ette nähtud regulatsioon ei ühildu üheselt Eesti kehtiva õigusega. Eelnõu on üles ehitatud lahendusele, et olemasoleva haldusmenetluse regulatsiooni kõrvale luuakse ühe valdkonna spetsiifiline haldusmenetlus (konkurentsijärelevalvemenetlus) /…/. Trahvimine toimub aga eraldiseivas väärteomenetluses, mis ongi Eesti õiguskorras ette nähtud karistuslike meetme rakendamiseks muus kui kriminaalkohtumenetluses. TlnHK hinnangul on selline lahendus sobiv kompromiss, mis lähtub Eesti õigussüsteemi eripärast ning võimaldab ECN+ direktiivi üle võtta Eesti senist õiguskorda põhialustes oluliselt muutmata.“ (Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2025 kiri Justiitsministeeriumile).

Kolmandaks, on oluline rõhutada, et alati ei pea läbi viima mõlemat menetlust. Konkurentsiametil säilib võimalus otsustada, milline menetlusvorm on konkreetse rikkumise puhul asjakohane. Ei ole nii, et iga rikkumine tooks kaasa vältimatult topeltmenetluse. Võib-olla vääriks rõhutamist, et iga konkurentsirikkumine ei nõua kohe trahvimist – see oleks nagu sääse tapmine kahuriga. Haldustrahvide pooldajad kusjuures tihtilugu väidavadki, et konkurentsijärelevalve eesmärk ei ole alati trahvide tegemine ning peab säilima võimalus paindlikuks järelevalveks. Sellise paindliku järelevalvevõimaluse praegune lahendus säilitabki. Kuigi varasemas loos hirmutati bürokraatiakolli ning suuremate advokaadiarvetega on tähelepanuväärne, et just ettevõtjad ning nende esindusorganisatsioonid on rõhutanud vajadust hoiduda haldustrahvide senisel kujul rakendamisest, sest nad näevad selget riski oma õiguste kahjustamiseks haldusaparaadi suvaotsuste kaudu. Samuti on ettevõtlusorganisatsioonid ettevaatlikult möönnud välja pakutud lahenduse eelistatust varasema ees.

Neljandaks, üksnes haldustrahvidele tuginev lahendus, mis justkui oleks lihtsam, pole olemuslikult Eesti õiguskorraga kooskõlas. Selleks puuduvad meil vajalikud normid ja struktuurid. Juba 2022. aastal kirjutasin koos kolleeg Jüri Raidlaga, et sellise süsteemi loomine eeldaks täiesti uut karistusmenetlust haldusõiguses, mis oleks suur ettevõtmine ja võtaks rohkesti aega. Pealegi kopeeriks see suuresti juba olemasolevaid väärteomenetluse norme – see oleks sama mõistlik kui rattale uue nime andmine ja selle leiutiseks kuulutamine. Isegi kui oleks soov Leiutajateküla Lotte mütsi pähe asetamiseks, et Suslik Väino kombel telliskividest sepikut tootvat masinat arendada, siis selleks on hilja. Juba alates 2019. aastast on tegeletud erinevas vormis haldustrahvi eelnõu ettevalmistamisega. Lõplikult sobiva lahenduseni ei ole senini jõutud. Tegemist ei ole ainult minu arvamusega. Sellel arvamusel on olnud nii ettevõtjad, õiguskantsler, õigusteadlased, kui ka laiem ring õiguspraktikuid.

Viimaseks, kuid mitte vähetähtsaks – oluline on ka poliitiline reaalsus. Varasem haldustrahvide variant sai kriitikat õiguskantslerilt, ettevõtjatelt ja juristidelt. Praegune lahendus on kompromiss, mis võimaldab meil kiiremini üle võtta vajaliku Euroopa Liidu direktiivi ning lõpetada trahvid Brüsselilt, mis on juba liiga kaua kestnud. Konkurentsi kaitsmiseks vajalikud meetmed peavad olema põhiõigustega kooskõlas. Praegune lahendus selleks aluse loob, olgugi et mitte täiuslikult.

Lõppkokkuvõttes, jah – eelnõu pole täiuslik ja mõned asjad võinuks tõesti lahendada paremini. Aga nüüd on aeg lõpetada lõputud vaidlused ja asuda tööle. Riigikogule edastatavasse eelnõusse on kindlasti mõistlik teha muudatusi. Neid loodetavasti erinevad huvigrupid ka esitavad. Samas, on lahenduseni jõudmine oluliselt lihtsam praeguse eelnõu, kui haldustrahvide kontseptsiooni pinnalt, mis oli jõudnud tupikusse. Teeme asja ära, et 2025. aastal saaksime käsitleda seda, kas üks või teine tegevus on konkurentsiõiguse rikkumine ja mitte enam debateerida menetlusõiguslike küsimuste üle.

Martin Mäesalu, Ellex Raidla konkurentsiõiguse valdkonna juht.