Väikese Eesti suur lugu

Miks ei ole Eesti pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATOga leidnud eesmärki, mille peale ehitada riikluse areng? Vandeadvokaat Jüri Raidlale ja akadeemik Urmas Varblasele tundub, et Eesti riigi eesmärk on segamini läinud selle saavutamise vahenditega. Kuidagi ei saa leppida mõttega, et Euroopa Liitu astumine või NATO liikmeks saamine ongi olnud Eesti riigi eesmärk. Pigem on need olnud vahendid, mis aitavad eesmärki saavutada ja meie rahvast ühendada.

 

Mis on Eesti riigi eesmärk? Lähtekoht on põhiseaduses kirja pandud ülim eesmärk: eesti rahva ja kultuuri säilimine. Selle eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab võimet üles ehitada ja juhtida oma riiki. Seega on Eesti suur eesmärk arendada välja 21. sajandi vääriline moodne väikeriik, mis toimiks tõhusalt ja oleks ihaldatud koduks nii meie inimestele kui ka ettevõtetele. Teisisõnu peaks väikese Eesti suur lugu olema nüüdisaegne tõhus riik, mis suudab paindlikult muutuda.

 

Nüüdisaegne riik võib olla korraldatud parlamentaarse või presidentaalsena, kuid see ei tohi olla elitaarriik, vaid peab olema eliitriik. Nüüdisaegne riik tähendab kodanikule maksimaalset avalikku hüve, see on kõrge kvaliteediga piisavat avalikku teenust ka vananevale ja vähenevale elanikkonnale, vajaduseta tööjõudu importida, kuigi sellist importi ei pea ette välistama. Väljapoole vaadates tähendab moodne riik moodsa riikluse eksporti, otsest kasu taotlemata. Samas ületab selle kaudne kasu mitu korda väikeriigi tavapärasest kaupade või teenuste ekspordist saadud kasu.

 

On ütlematagi selge, et moodsat riiki ei ole Eestis võimalik luua riigireformi sisu määratlemata ja seda reformi ellu viimata.

 

Nüüdisaegse riigi kõige tähtsam tunnus on võime läbimõeldult ja kavakindlalt tegutseda ning kohaneda. Eesti kui väikeriik peaks olema valmis reageerima mis tahes keskkonnamuutustele kas keskkonnaga kohanedes või seda muutes. Võime reageerida kiiresti ja adekvaatselt keskkonna muutustele nõuab strateegilist mõtlemist nii riigilt, ettevõtetelt kui ka igalt üksikult kodanikult. See omakorda eeldab riigilt strateegia ja strateegiakeskuse olemasolu; mis veelgi tähtsam, see tähendab ka strateegia muutmise strateegia olemasolu. Arvestades Eesti parlamentaarset riigikorraldust, on strateegiakeskuse õige koht peaministri institutsiooni juures.

 

Nii nagu väikest laeva saab pöörata mitu korda kiiremini kui lennukikandjat, on väikeriigi tohutu eelis suurriikide ees dünaamilisus. Seda eelist peaksime arendama ja kasutama. Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda dünaamilise riigi musternäiteks, kui vaid viimastel kümnenditel kaotsi läinud 1990. aastate poliitiline julgus üles leitakse.

 

 

Moodne riik on tõhus. See tähendab, et me suudame teha samu asju paremini, tundes ja kasutades oskuslikult ära teiste riikide kogemusi. Kuid see eeldab strateegilist tõhusust ehk oskust luua unikaalset ja kestlikku konkurentsieelist. Eesti ei saa valida oma asukohta, küll aga saab Eesti valida oma strateegilist positsiooni suhetes teiste riikidega. Oma strateegia ja poliitikaga saame mõjutada seda, kuidas oma asukohta mingis globaalses ärimudelis ära kasutada.

 

Modernne riik oskab lugeda globaalseid strateegilisi arenguid ja kujundada oma strateegia sellele vastavalt. Me peame tähele panema, kuidas areneb maailm ja kuhu liigub maailmamajanduse raskuskese.

 

Oluliselt enam on vaja pingutada Aasia pärast. Uut Siiditeed rajav Hiina kavandab väga suuri investeeringuid mitut tüüpi taristusse. Seda silmas pidades ja kliimamuutusega arvestades omandavad paljud asjad, näiteks Rail Baltic ja Helsingi-Tallinna tunnel, isegi Saaremaa sild, hoopis teistsuguse tähenduse.

 

Uue tähenduse saab ka Eesti asukoht, sest määratluse «Venemaa naaber» asemel muutub tähtsamaks määratlus «maailma majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt».

 

Muide, Eesti Post (Omniva) peaks jõuliselt jätkama koostööd e-kaubanduse hiiglase AliBabaga, mis võimaldab kogu Eestil saada kasu maailmakaubanduse suurest ümberkorraldusest ning olla ühenduslüli Aasia ja Euroopa vahel.

 

Eestile on samuti oluline, et parteid tegutseksid läbimõeldult ja kavakindlalt, kuid mitte kitsalt erakondlikus mõttes. Vaja on riigimehelikkuse kasvu ehk võimet näha oma otsuste või otsustamatuse tagajärgi pikemas vaates. See tähendab võimet kaasata otsuste tegemisse endast targemaid eksperte – ja nende nõuandeid ka kuulda võtta.

 

Eesti poliitikutel tasuks väga teraselt uurida Brexiti saamislugu, et teada, kuidas poliitikute soov võimule jääda hävitas igasuguse riigimehelikkuse. Need poliitmängud lähevad nii brittidele kui ka ülejäänud Euroopale väga palju maksma. Väikeriigis on niisugused mängud lausa hukatuslikud. Seega on meil vaja parteideülest arutelu, et kujundada arusaam, missugune tegevus on Eesti kui väikeriigi jaoks vaieldamatult tähtis. Võib-olla tundub see unistus naiivne, kuid ühise arusaamiseta on meie areng erisuunaliste vektorite summa, mis ei asu algpunktist kuigi kaugel.

 

Kriitikud võivad meile vastu öelda, et konkurentsivõime kava «Eesti 2020» on juba olemas, lisaks veel kümneid valdkondlikke arengustrateegiaid. Tõepoolest on need olemas. Paraku täidetakse neid vaid osaliselt ja seejärel unustatakse. Üks lapsesuu ütles riigikogus toimunud arutelul, et kõiki neid strateegiaid hoitakse riigikogu ruumis, mida omavahel kutsutakse surmatoaks, ehk strateegiad ei ole elluviimiseks, vaid riiulitele paigutamiseks. Kuid meie konkurentsivõime kasvab ja riik saavutab üldisi eesmärke valdkondlikke strateegiaid ellu viies.

 

Siin ilmneb muutustele suunatuse ja stabiilsuse koostoimimise vajadus nüüdisaegses riigis. Muudatusi saab teha vaid siis, kui on olemas järjepidevus. Üle valitsuskoalitsioonide on vaja vaadata tagasi, mis töötas ja mis mitte. Tänapäevases riigis ei saa nii, et ükski uus koalitsioon ei taha arvestada olemasolevate arengustrateegiatega ja püüab kähku tekitada uusi. Veel hullem, kui iga minister unistab oma strateegiast!

 

Hästitoimiv väikeriik ei saa endale lubada minevikust mitte õppida ja proovida kogu aeg jälle otsast pihta hakata. See on poliitikute õppimisvõime, mis eristab edukaid väikeriike vähem edukatest. Ebaõnnestumist ei tohi maha salata, vaid tuleb leida sellest õppetund edasiseks.

 

Luua rikkust

 

Mõned aastad tagasi tandemis esinedes tõdesime, et Eesti ei ole enam isemajandav. Kalambuuritsemise korras rääksime vajadusest programmi IME 2 järele. Toona pidasid mõned meid selle pärast veidrikeks, praegu enam mitte. Riigikontrolör kõneles 8. novembril 2017 riigikogu ees tõsimeeli välisabisõltuvusest, ka ei puudunud tema kõnes paralleel 30 aasta taguse artikliga isemajandavast Eestist. «Viimase kümne aasta jooksul on keskmiselt ligikaudu pool valitsussektori investeeringuist ja u 11 protsenti Eesti riigieelarve kuludest tehtud välistoetuste abiga,» nentis Alar Karis.

 

Alates aastast 2021 hakkab välisabi Eestile ilmselt üsna märgatavalt vähenema. Kuid ministeeriumide hinnangul oleks vaja edasi teha 90 protsenti neid asju, mida seni rahastati välistoetustest. Küsimusele, kust see raha edaspidi tuleb, on irvhambad vastanud: «Riigieelarvest.» Küünikud on arvanud, et Eesti rahvas kannatab välja veel viis kuni seitse protsenti maksutõusu, enne kui tänavale tuleb. Ent Eesti arengut ei saa ega tohi rajada irvhammastele ja küünikutele.

 

Läbimõeldud kavakindel lähenemine tähendab pigem seda, et juba praegu on vaja tegeleda ELi tõukefondide sõltuvusest vabanemise strateegiaga. See pole lihtne, sest Eestis ei ole maksutõusu jaoks enam ruumi. Meiega ligikaudu sama sissetulekutasemega Euroopa Liidu riikide seas paistab Eesti silma kõrge hinnataseme poolest. Soov vaid ümberjaotamise abil rikkamaks saada ei ole olnud kestlik edustrateegia kuskil maailmas.

 

Seega on keskne küsimus siiski see, kuidas suudab väikeriik luua juurde uut rikkust. Pidevalt räägitakse, et Eesti peab looma suuremat lisandväärtust ja ettevõtjad peavad tegema keerukamat tööd. Kui aga konkreetsemaks minna, siis selgub, et pole üht head lahendust. Tootlikkuse kasvu pole võimalik saavutada ühe lihtsa vahendiga. See on terve hulga asjade koostoime, nii et oma panuse peavad andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga.

 

See protsess vajab head juhtimist – selgelt oleks vaja eristada tootlikkuse suurendamine kui keskne strateegiline meede. Seejärel joonistada välja tegurite ahel, millest kujuneb tootlikkuse kasv, kaasates nii partnerid ettevõtlusest kui ka eksperdid-teadlased. Edasi tuleks määratleda ametkondade roll ja hakata tegutsema.

 

Tundub lihtne, kuid vajab tohutult palju oskusi ideede muutmiseks poliitikaks, mis aitaks suurendada ettevõtete ja avaliku sektori võimekust. Sellise majanduspoliitika elluviimine eeldab tugevat analüüsivõimet – oskust näha seoseid, kuidas panustab haridus-, teadus- või ettevõtluspoliitika tootlikkuse kasvu. Edukal väikeriigil peab olema omajagu katsetamisjulgust. Kuid see peab olema teadmuspõhine eksperimenteerimine, mitte muutus muutuse pärast.

 

 

Nii kodumaistele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele on võlusõnaks stabiilsus, mis edukas väikeriigis tuleb tagada. Jutt käib stagnatsioonivabast stabiilsusest, innovatsiooni soosivast stabiilsusest. Eriti tähtis on õiguskeskkonna stabiilsus. Ei tohi hetkekski unustada, et riikide õiguskeskkonnad konkureerivad üksteisega.

 

Eesti õiguskeskkond on üks Kesk- ja Ida-Euroopa paremaid, kui mitte kõige parem. Siiski on meie õiguskeskkonnas peale ohtra ülereguleerimise kujunemas veel mitu probleemi.

 

Selleks et õiguskeskkond püsiks stabiilsena ning et õigusega reguleeritaks tõepoolest selliseid küsimusi ja probleeme, mida teisiti lahendada ei saa, peab iga seaduseelnõu ettevalmistamisele eelnema põhjalik analüüs. Enne reguleerima hakkamist tuleb veenduda, et probleem on olemas, et seda saab ja tuleb lahendada õigusloomeliselt ning et väljapakutavad õiguslikud lahendused on optimaalsed.

 

Seda ei tehta aga koalitsiooniläbirääkimistel ega panda koalitsioonilepingusse. Ometi käib elu Eestis suurel määral just koalitsioonilepingu järgi nelja aasta kaupa. Paradoks! Kuidas sellest üle saada?

 

Poliitilise kultuuri paranemisele loota oleks vist naiivne, selle jõudmine rahuldavale tasemele võtab veel mitu põlvkonda. Kuigi oleme põhimõtteliselt õigusliku ülereguleerimise vastu, tuleb tõenäoliselt siiski pöörduda õiguse poole ning leida lahendus koalitsioonilepingute ohjeldamiseks. Koalitsioonileping peaks olema poliitika kokkuleppimise instrument, mitte poliitiline segapuder koos konkreetsete õiguslike meetmetega. Nii jääks vast olemata ka tüüpiline sada päeva rapsimist pärast valitsuse ametisse astumist. Rääkimata sellest, et majanduskeskkond saaks juurde tubli annuse stabiilsust.

 

Majandusteadlased on ammu näidanud, et institutsioonide tõhusus panustab majanduskasvu väga tugevalt. Meil on 1990. aastate algusest saati arvatud, et liberaalsusest piisab, et luua uut võimekust. Kahjuks ei ole see nii lihtne − ainult turujõududele lootma jäämine tekitab uut võimekust väga aeglaselt. Vaja on teadlikult tehnoloogilisele ja sotsiaalsele õppimisele suunatud poliitikat. Igal tasandil õppimine ja kogutud teadmiste tark kasutamine on ainukene viis, kuidas «arvult väike võib olla suur».

 

 

Teadmuspõhisest Eestist räägitakse, kuid poliitikutele tähendab see suuresti e-riiki. Loomulikult on tänapäevane väikeriik algusest lõpuni e-riik. E-valitsus, e-maksuamet, e-registrid, digiretsept jms on nüüdisaegse riigi enesestmõistetavad koostisosad, kuid neist ei piisa eristumiseks maailmas, kus pea kõik riigid teevad samasuguseid jõupingutusi. Lisaks e-riigile on vajalik üldine teadmuspõhisuse kasv.

 

Rikkaks saanud väikeriigid on kõik väga teadmusmahukad ja panustanud järjekindlalt nii haridusse kui ka teadusse. Eestis kui hästitoimiva väikeriigi arengumudelis peaks kesksel kohal olema terviklik arusaam kogu Eesti ühiskonna ja eriti majanduse teadmusmahukamaks muutmise kohta. See on pikk, kuid vältimatu protsess. Me ei saa hakata mängima riikide kõrgliigas, kui meil pole vastavaid võimeid. Innovatsioon, teadmised ja tehnoloogiline areng peavad olema kasvustrateegia keskmes kõigi ministeeriumide haldusalas.

 

Me kuuleme innovatsiooni ja teadmusmajanduse tähtsusest nii riigijuhtidelt kui ka ettevõtjatelt, kuid tegelik olukord pole sugugi hea. Teadus- ja arenduskulude osakaal meie majanduses väheneb. Aasta-aastalt töötab meie ettevõtluses üha vähem doktorikraadiga inimesi. Ka avalik sektor ei nõua töötajatelt doktorikraadi. Oleks üsna loomulik tahta, et ministri nõunikul oleks doktorikraad.

 

Edukas väikeriigis on teadmusmahuka majanduse arendamine riigi, ülikoolide ja ettevõtete koostöö küsimus. Eesti ettevõtlus peaks oma kesk- ja erialaliitudes välja kujundama ja välja ütlema selge vaate, kuidas meie ettevõtluse keerukust suurendada. Millised peavad olema ärimudelid, et oleksime konkurentsivõimelised kasvava palgataseme juures. Mida peavad selliste ärimudelite käivitamiseks tegema ettevõtjad, ettevõtlusorganisatsioonid, ülikoolid, valitsus.

 

Vastata tuleb küsimusele, mida on tarvis teha, et meie ettevõtlus suudaks maksta tulevikus näiteks 2000 eurot keskmist palka ja säilitada seejuures konkurentsivõime. Nii lähenedes omandab rändeteema hoopis teise värvingu.

 

Selgub, et Eestile on kahjulik selline rändepoliitika, mille eesmärk on hoida ettevõtete tööjõukulu väga väike. Rändepoliitika peab kaasa aitama majanduse struktuurimuutusele ja toetama meie ettevõtteid, mis peavad olema võimelised täitma globaalses väärtusahelas keerukamaid ülesandeid. Seega peab põhirõhk olema väga heade võimete ja korraliku haridusega tööjõu Eestisse lubamisel. Meil on suur reserv kodus ootamas. Eesti ülikoolides õppivad parimad välistudengid tuleks juba õppimise ajal siduda Eesti ettevõtlusega või meie ülikoolide ja riigiasutustega.

 

 

Tänapäevane väikeriik on hästi võrgustunud ja seal osatakse teha koostööd. Mida keerukamaks majandus muutub, seda enam määrab osalejate omavaheline koostöö ja tööjaotus. Väikeriigina on Eesti kõrgelt tähtsustanud koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikidega. Nüüd tuleb meil välja mõelda, kuidas siduda ja kaasata Eesti arengusse kümned tuhanded Eestist välja rännanud inimesed, kes on üheskoos üliväärtuslik inimvara. Lisagem siia e-residendid ning mõistkem, et e-lahenduste kaudu saab nüüdisaegne riik oma piire laiendada kellelegi kallale kippumata.

 

Tänapäeva e-lahenduste maailmas oleks suurepärane, kui me teaksime, kus asuvad meie inimesed ja mil moel on nad valmis panustama Eesti arengusse. Nende abil saame luua sidemeid paljude riikide asutuste ja ettevõtetega, kasutada ja üle tuua nende teadmisi ning sellega kiirendada väikeriigi arengut.

 

Samavõrd tähtis on koostöö Eesti sees. Avalikus sektoris on ministeeriumid ühed kõige keerukamad koostisosad, mille juhtimiskvaliteet määrab Eesti avaliku sektori tõhususe. Ministeeriumide kõrgeimad mittepoliitilised ametikohad peaksid olema mehitatud Eesti parimate juhtidega, kellel on võime ja tahe koostööd teha.

 

Sama kehtib ettevõtluses. Paljude firmade ärimudel on meie iseseisvuse taastamise hetkest alates olnud suunatud võimalikult iseseisvalt ja üksi edasi liikumisele. See sobis hästi lihtsa kulueelisel põhineva ärimudeli elluviimisel. Üksi on võimalik ronida vaid madalamate mägede tippu. Tark partnerlus on hädavajalik ettevõtluse kõrgliigas tegutsemisel.

 

Eesti eesistumine Euroopa Liidus õnnestus hästi, kuid sellest jääb tuleviku kujundamiseks väheks. Eesti on üks Euroopa Liidu  euroliitlaslikumaid maid üldse. See on väärtus, mida tuleb kõrgelt hinnata ja millele tuleks rajada Eesti välispoliitiline tulevikuvisioon. Euroopa Liidu kooshoidmine ja arendamine peaks olema Eesti välispoliitiline prioriteet. Nii on kahju, et Eesti ei olnud valmis kasutama eesistumist tõeliselt suurte ideede esitamiseks, näiteks föderaliseeruva Euroopa Liidu aluspõhimõtete kujundamiseks. Seda teevad nüüd Macron ja Merkel.

 

Kuid veel pole hilja. Eesti-sugusel väikeriigil on suurriikide ees tohutud eelised, võtmaks liidriroll Euroopa Liidu tulevase ülesehituse kujundamisel. Suurriigid on poliitikas üksteise peale kadedad. Eesti peale ei ole kade keegi peale lähinaabrite. Väikeste väike kadedus ei ole suur probleem.

 

Põhjus, miks Eesti peaks võtma aktiivse rolli Euroopa Liidu tulevase arengu kujundamisel, on ülim vajadus tagada Euroopa Liidu kui Eesti majanduse ja julgeoleku peamise garandi säilimine ja tugevnemine. Tegemist ei ole riikliku edevusega, tegemist on rahvuslike huvide tagamisega ja tänapäevase riikluse välispoliitilise eeldusega.

 

Väikese Eesti suure loo tegemine on meie kõigi ühine asi. Alustagem selle loo kirjutamist täna, et anda Eestile tema sajandal sünnipäeval uus väljavaade. Me loodame, et järgmiste kirjutistega kujundatakse väikese Eesti suur lugu veel suuremaks ja sisukamaks, misjärel riigikogu on võimeline kujundama Eesti suure loo meie rahvuslikuks arengustrateegiaks.