Ants Nõmper: arstid, advokaadid ja ajakirjanikud ei peaks erialaste eksimuste eest oma varaga vastutama

Ants Nõmper kirjutab Eesti Ekspressi artiklis värskest seadusemuudatusest, mis vabastab arstid isiklikust vastutusest ning seab sisse kohustusliku vastutuskindlustuse, ja leiab, et oleks aeg ka advokaatide ja ajakirjanike puhul sama põhimõtet rakendada.

Arstid, ajakirjanikud ja advokaadid. Kolm väärikat elukutset. Kolm elukutset, mille pidamisel tuleb lähtuda mitte ainult seadusest, vaid ka elukutse jaoks kirja pandud eetikakoodeksist. Vaatamata täiendavale eneseregulatsioonile on just nende elukutsete puhul otsustatud, et nende esindajad peavad erialaste eksimuste korral vastutama isiklikult, oma varaga. Käesolevaga teen ettepaneku need elukutsed isiklikust vastutusest vabastada.

13. aprillil võttis riigikogu vastu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse ehk patsiendikindlustusseaduse. Paljud on ilmselt kuulnud, et selle seadusega luuakse patsiendile võimalus saada kohtuväliselt hüvitist kahju eest, mis on tekkinud seoses vaktsiini manustamisega või tervishoiuteenuse saamisega. Ilmselt tuleb aga paljudele üllatusena fakt, et selle seadusega vabastatakse ka arstid isiklikust vastutusest oma ametialaste vigade eest.

Võib-olla tuleb paljudele ka ootamatusena fakt, et seni kehtinud seaduse järgi arst oma tegevuse eest isiklikult vastutab. Ei ole ju tavapärane, et töötaja, kes näiteks lõikab juukseid, müüb kaupa, annab nõu, ehitab maja, remondib autot, teeb või toob toitu jne, kliendi ees isiklikult vastutaks. Kui midagi tarbijale ei sobi, siis pretensioon tuleb esitada tööandjale ja vastutab tööandja, mitte konkreetset tööd teinud inimene.

Tegelikult ongi üsna ebatavaline, kui mõni patsient üritab arsti vastutusele võtta. Palju lihtsam on kahju hüvitist saada arsti tööandjalt ehk haiglalt või perearstikeskuselt. Lihtsam seetõttu, et haiglad on oma vastutuse nagunii juba kindlustanud ja kui ei olegi, siis nende aastaeelarve on kordades suurem kui arstil. Seetõttu on haiglal vähem „valus“ hüvitist maksta kui arstil oma rahakotist. Tean ainult paari juhtumit, kui patsient on esitanud nõude arsti vastu isiklikult. Sellise nõude taga pole midagi muud peale kättemaksuhimu. Patsient arvab, et arst rikkus tema elu ja teeb nüüd kõik, et arst kannataks. Patsienti ei huvita sellistel puhkudel niivõrd raha, sest raha saaks ta samamoodi haigla käest, vaid arsti skalp. Teinekord ka mõlemad – raha haiglalt ja skalp arstilt. Sellistel madalatel motiividel arstide hagemine saab nüüd lõpu.

Kas on alust arvata, et isiklikust vastutusest vabastamine muudab Eesti arstid nüüd vastutustundetuks? Nii võiks arvata vaid siis, kui Eesti arst oleks ka senini oma patsiente suure vastutuse hirmus ravinud. Mina ei arva, et Eesti arst mõtleb tööle tulles enda vastutusest ja ravib hästi just seda kartes. Minu arvates ravib Eesti arst hästi seetõttu, et teda on hästi õpetatud, tema käsutuses on vajalikud vahendid ning tal on paigas moraalne kompass, mille esmakordselt sõnastas juba Hippokrates. Laenates natuke „Nukitsamehe“ filmist – nii nagu head lapsed kasvavad vitsata, kujundame ka head arstid ilma neid isiklikult vastutusele võtmata.

Arst on inimene. Inimene eksib. Oluline on luua süsteem, mis aitab arstil eksimisest õppida ning tagab patsiendile kahju hüvitamise. Sellise süsteemi patsiendikindlustus ka loob. Isikliku vastutuse kaotamine võimaldab arstil oma eksimustest rääkida ning paremaks arstiks saada. Praegusel hetkel saab patsient kõike, mida arst ütleb, kasutada arsti vastu. Pole siis ime, et arstid ei taha piiripealseid juhtumeid või oma eksimusi patsientidega arutada. Muide, patsiendikindlustusseadusega vabastati arstid ka kriminaalvastutusest tingimusel, et arst oma eksimusest ise teada annab ning et ei esine raskendavaid asjaolusid nagu näiteks ravimine ebakaines olekus.

Mis puutuvad siia aga advokaadid ja ajakirjanikud? Need on samuti elukutsed, mille puhul kehtib tänasel päeval lisaks büroopidaja ja meediaväljaande vastutusele ka isiklik vastutus.

Isik, kelle kohta ajakirjanik on valesti öelnud, võib valida, kas hageda meediaettevõtet või ajakirjanikku. Ajakirjanikke, keda on isiklikule vastutusele võetud, on isegi rohkem kui arste. Viimasest ajast meenub Soome skandaalse ärimehe hagi ajakirjanike Mihkel Kärmase ja Anna Pihli vastu.1 Selliste hagide eesmärk on soov (eksinud) ajakirjanikule kätte maksta. Isegi kui eksimine leiab kohtus kinnitust, maksab tegelikus elus kahju kinni nagunii meediakompanii. Samas on ajakirjanikku aastaid läbi erinevate kohtuinstantside veetud ning talle aja- ja närvikulu tekitatud.

Ajakirjanike isiklik vastutus „avastati“ Eestis 2019. aastal, kui jõustus esimene sellesisuline kohtulahend. Mõelgem nüüd korra, kas ajakirjandus on sellest ajast alates eksimatumaks muutunud ning kui on, siis kas selle põhjus oli üks kohtulahend? Julgen arvata, et ajakirjanduse kvaliteet on võib olla isegi paranenud, kuid kindlasti mitte seetõttu, et kohtupraktikas leidis tunnustust ajakirjaniku isiklik vastutus. Pigem ikka seetõttu, et ajakirjanikud ise tahavad teha paremat ajakirjandust ja järgida erialast eetikakoodeksit. Jällegi „Nukitsamehest“ elutarkust laenates – arm aitab enam kui hirm.

Kliendile vale nõu andnud advokaat vastutab kehtiva seaduse alusel samuti isiklikult oma varaga. Sama vastutust kannab aga ka advokaadibüroo, kus advokaat tegutseb. Seega advokaadi vabastamine isiklikust vastutusest ei tähendaks, et klient ei saaks talle ebaõige nõu andmisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda.

Mille alusel arvatakse, et tavaline advokaat, kes oma ebaõige nõuandega on põhjustanud märkimisväärse kahju, suudab selle kahju kinni maksta? Meediast võib jääda küll mulje, et Eestis tegutsevadki ainult kümmekond rikaste edetabelisse kuuluvat tippadvokaati, kuid tegelikkus on teistsugune. Eestis on üle tuhande advokaadi ja enamik neist on palgatöötajad või väikeettevõtjad. Loota, et nende käest saaks sisse nõuda näiteks 100 000 eurot kahjuhüvitist, on naiivne. Küll aga võib selliseks makseks olla võimeline advokaadibüroo ja kindlasti on makseks võimeline kindlustusandja, kus advokaadibüroo on oma vastutuse seadusest tulenevalt kindlustanud.

Vastutuskindlustus, mis nüüd meditsiinis kohustuslikuks muutub, on advokaatide maailmas olnud kohustuslik juba 20 aastat ning on ka üks argument, miks advokaadi enda vastutust pole vaja. Olles olnud nii algaja jurist, vandeadvokaadi abi kui ka advokaadibüroo partner, võin omalt poolt kinnitada, et mind pole kunagi motiveerinud kvaliteetset õigusnõu andma teadmine, et ma vastutan selle eest isiklikult oma varaga. Olen juhindunud advokaadi eetikakoodeksist ja oma parimatest teadmistest ning jätkan seda ka siis, kui isiklik vastutus mu õlgadelt ära võetakse. Julgen sama arvata ka oma enam kui tuhande kolleegi kohta.

Arstid, ajakirjanikud ja advokaadid on elukutsed, mille esindajate suhtes kehtivad avalikkusel kõrgendatud ootused. Need kõrgendatud ootused on samaaegselt väljendatud nende elukutsete eetikakoodeksites. Kutse-eetika nõuete järgimise üle teevad järelevalvet kutseorganisatsioonid ning eksijaid karistatakse kuni selleni, et neil ei ole võimalik oma kutsealal tegutsemist jätkata. Näiteks on Eesti advokatuur käesoleval aastal oma ridadest välja heitnud juba kaks vandeadvokaati.

Isiklik rahaline vastutus ei anna midagi juurde. Eksimustega tekkinud kahju peab kinni maksma tööandja ning töötav arst, ajakirjanik ja advokaat ei peaks oma professionaalset elu elama vastutuse hirmus.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis.