Ants Nõmper: õigus tervise kaitsele
Ants Nõmper: Eesti Vabariigi põhiseaduse 15 peatükki ja 168 paragrahvi võtavad kokku Eesti rahva ja riigi õigus- ning õiglustunde, mis on iseäranis suure kaaluga keerulistel aegadel nagu praegu. Kuidas või kas üldse on need ajas muutunud või piirduvad muutused pigem meie endiga – rahva ja meie elu-oluga?
Tähistamaks Põhiseaduse 30-ndat aastapäeva, arutlevad Ellex Raidla advokaadid põhiseaduses sätestatud erinevate õiguste ja käsitluste päevakajalisuse teemadel Postimehe veergudel jooksvalt läbi 2022. aasta. Jaanuaris avaldas oma mõtted tervist puudutava § 28 osas Ants Nõmper.
Eesti Vabariigi põhiseadus saab alanud 2022. aastal 30 aastaseks. Koroonaviiruse pandeemia on tõstnud tähelepanu keskmesse õiguse tervise kaitsele. Vaevalt, et meie põhiseaduse väljatöötajad oskasid ette näha, kui erinevalt võib õigusest tervise kaitsele aru saada. Erinevused rikastavad ja igaühel ongi vabadus tõlgendada õigusakte endale kasulikult. Lisaks endale sobiva lahenduse otsimisele tuleks aga korraks mõelda ka sellele, mis on kasulik kõigile. Õigusel tervise kaitsele ongi inimese tasand ja ühiskonna tasand.
Esimene kohtuvaidlus, mille keskmes oli põhiseaduslik õigus tervise kaitsele, puhkes nullindate aastate keskel. Patsient Marge Valdmann põdes leukeemiat ja tema haigus oli jõudnud faasi, kus tolleaegne tavapärane ravi enam ei toiminud. Tänu oma raviarstile sai patsient teada, et mõnes Euroopa riigis on just turule jõudnud uus vähiravim, mille toimeaine on imatiniib. Sellel ravimil ei olnud Eestis aga veel müügiluba ning seetõttu ei olnud haigekassa isegi veel kaalunud, kas imatiniibi lisada soodusravimite nimekirja. Patsient sai siiski prooviks ravimit ja selle ravitulemused olid suurepärased. Mis aga ei olnud suurepärane, oli ravimi hind. Mitmekümnetuhande kroonine ravikuur oli patsiendile üle jõu käiv. Puudus ka Kingitud Elu tüüpi vähiravifond, mistõttu patsiendil ei jäänud muud üle kui üritada kohtu kaudu haigekassalt raha saada. Patsient tõlgendas põhiseaduse § 28 endale kasulikult ehk selliselt, et see annab patsiendile õiguse saada raviks vajalikku ravimit mõistliku hinnaga.
Kohus patsiendi tõlgendusega ei nõustunud ja rõhutas ühiskondlikku tasandit. Kohtu arvates tähendab § 28 seda, et igaühele peab olema tagatud ainult erakorraline arstiabi ja kiirabi ja neid teenuseid saab patsient nõuda riigilt ehk ühiskonnalt. Ülejäänud arstiabi liikide, ravimite, meditsiiniseadmete ja muude vajalike teenuste saamiseks peab Eestis olema loodud süsteem kulude katmiseks. Selline süsteem on meie solidaarne ravikindlustus. Milline on süsteemi sisu ehk milliseid ravimeid hüvitame ja milliseid mitte, on riigi tervishoiupoliitiline valik, mida kohtus edukalt vaidlustada ei saa. Mida rikkamaks saab ühiskond, seda rohkem tuleb riigil ka tervishoidu panustada, kuid keegi ei saa riigilt nõuda konkreetset raviteenust, ravimit või meditsiiniseadet.
Vahemärkusena ja sillaks järgmise teema juurde on sobilik küsida, kas äkki peaks kõiki ravimeid, mis maailmas olemas on, lubama ka Eesti turule? See küsimus on tihti tekkinud vähiravis, kus patsientidel pole midagi kaotada. Viimati tõusetus see seoses koroonavaktsiinidega – miks me ootame Euroopa ravimiameti luba, kui vaktsiinid on juba Ameerikas kasutusel? Aga sellepärast, et meie põhiseaduse § 28 käsib oodata. Iga inimese õigus tervise kaitsele tähendab ka seda, et iga inimene peab saama olla kindel, et ravimid, mida talle manustatakse, on piisavalt ohutud arvestades ravimi tervist parandavat mõju. Kuna kaalul ei ole ühe inimese tervis, vaid kõikide eestimaalaste tervis, siis ei ole kiirustamine ja reeglitest mööda minemine lubatud. Koroonavaktsiin jõudis meieni rekordiliselt kiiresti vaatamata sellele, et vaktsiini ohutuses ei tehtud kompromisse. Tagantjärgi võib targutada, et oleks võinud veel varem vaktsiine manustama hakata ning võib olla kunagi leiame, et oleks võinud ka Sputnikku kasutada, kuid tagantjärele tarkuse asemel tuleb tervise valdkonnas kasutada ettevaatuspõhimõtet. Jällegi on näha ühiskonna huvide eelistamist üksikisiku huvidele.
Millisesse uude valgusesse on aga koroonaviiruse pandeemia pannud õiguse tervise kaitsele? Siin võib välja tuua kolm uut teemat. Esiteks on hakatud vaidlema selle üle, kas tervise kaitse eesmärgil võib kehtestada inimestele piiranguid. Teise teemana on tekkinud küsimus, kuidas jagada tervise kaitse ressursse. Kolmandaks vajab tulevikku vaadates lahendamist küsimus solidaarsusest ravikindlustuses.
Eelmise aasta viimases kvartalis tabas Eesti kohtuid koroonapiirangute vaidlustamise laine. Etteheiteid piirangutele oli seinast seina alustades „mulle-ei-meeldi-maski-kanda“ kaebustest, lõpetades teadusartiklitele tugineva ja juriidilist kõrgpilotaaži sisaldavate dokumentidega. Siiani on Eesti kohtud jätnud siiski kõik koroonapiirangute kaebused rahuldamata. Eesti kohtud leiavad põhjendatult, et § 28 paneb riigile kohustuse kaitsta inimeste tervist. Koroonaviiruse puhul on peamiseks kaitseks vaktsineerimine. Kui inimene ei soovi ennast kaitsta, siis seda otsust riik austab ja kellelegi sunduslikult vaktsiini ei manustata. Küll aga piiratakse vaktsineerimata isikute osalemist ühiskondlikus elus, sest nii on oht viiruse levikuks väiksem. Kuna eelmisel aastal tegi ka Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse, et vaktsineerituse alusel piirangute seadmine on lubatav, siis võib arvata, et Eesti kohtute tõlgendus jääb kehtima. See on jällegi tasakaalukoht inimese ja ühiskonna huvide vahel – vabadus keelduda vaktsiinist toob kaasa piirangud teiste ühiskonna liikmete tervise kaitseks.
Koroonaviiruse lainete kõrghetkedel tekkis Eestis vajadus piirata arstiabi kättesaadavust. Kui tavapäraselt tekivad ravijärjekorrad seetõttu, et haigekassal ei ole piisavalt raha, et osta haiglatelt tervishoiuteenust, siis nüüd tekkis uus probleem. Raha oli, aga polnud tervishoiutöötajaid ja voodikohti. Tänu otsustavale tegutsemisele suudeti koroonapatsientidele voodikohad tekitada ja personal leida ning keegi koroonapatsientidest ei jäänud vajaliku ravita. Nende õigus tervise kaitsele oli tagatud. Küll aga jäid vajaliku ravita enam kui 20 000 muud patsienti, kelle operatsiooni või muu teenuse aeg lükati määramatuks ajaks edasi. Ilmselt nii mõnigi neist ootab siiani või ei jõudnudki enam arsti juurde. Mis sai nende inimeste õigusest tervise kaitsele? Kas koroona on privilegeeritud haigus ja koroonapatsiendid eesõigust omavad? Jah ja ei. Koroonapatsientidele eelisjärjekorras ravi andmine on põhjendatud, sest erinevalt plaanilise ravi järjekorras ootavatest patsientidest ei saa koroona ravi edasi lükata, sest patsient sureks. Seega on koroona ravi erakorraline ravi ja § 28 käsib neid kõigepealt ravida. Kui aga tekiks olukord, kus ühte ja sama hingamisaparaati vajavad koroona patsient ja muud haigust põdev patsient ehk mõlemad on erakorralised patsiendid, siis ei ole koroona patsiendil mingit eelist. Arstid teevad siis valiku puhtalt meditsiiniliste kriteeriumite alusel, mida on täpsemalt selgitatud Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel koostatud ravijuhistes.
Nagu eespool selgitatud, on solidaarne ravikindlustus süsteem, mis määrab ära, millise sisuga on õigus tervise kaitsele. Solidaarsest ravikindlustusest on meile kõigile kõige enam kasu siis, kui oleme üksteisega solidaarsed nii heas kui halvas. Solidaarne olemine heas tähendab, et peaksime oma tervise eest hea seisma ja püüdma vältida haigestumist. Sellel eesmärgil on riik piiranud näiteks alkoholi ja tubaka kättesaadavust, kriminaliseerinud meelemürgid, andnud maksusoodustuse tööandjale spordikulude katmiseks ning juurutanud vähi sõeluuringud. Ka vaktsineerimine on teaduspõhine viis ära hoida haigusi. Igaühe õigus tervise kaitsele vajab ka igaühe panust tervise kaitseks. Kui me ise ei panusta, siis jääb haiguse korral meile pakutav kaitse õhukeseks nagu kevadine jää, millest paljud läbi vajuvad ehk ei saa seda abi, mida nad tegelikult vajaksid. Põhiseaduse § 28 ei keela oma tervist ise rikkunud inimestelt kasvõi natukenegi raha ravikulude katteks tagasi nõuda, sest ühiskonna huvid süsteemi toimimiseks on vähemalt sama olulised kui ühiskonnaliikme huvi ravi saada.
Solidaarseks jäämine halvas olukorras ehk haigestumise korral tähendab ravijärjekorras ootamist. Loomulikult tekitab tuska, kui ollakse mitu aastat kõrget palka saanud, mille pealt on sotsiaalmaksu makstud ja ravivajaduse tekkides peab ootama. Koos ostujõu paranemisega on Eestis tekkinud juba arvestatav hulk inimesi, kes suudavad enamuse oma ravikuludest ise kanda. Turule on ilmunud ka eraravikindlustuse tooted ning võib ennustada, et mida rohkem inimesi hakkab solidaarse ravikindlustuse väliselt kasutama tervishoiuteenuseid, seda enam tekib neil motiiv maksukoormust optimeerida. Kuna tavapäraselt on jõukamad inimesed tervemad ja terviseteadlikumad, siis on oht, et tulevikus muutub solidaarne ravikindlustus nõrgema tervise ja madalama sissetulekuga inimeste esmavajaduste katjaks, kuid palju kiiremini ja paremat abi saab väljaspool haigekassa süsteemi. Sellisel juhul oleksid kaotajaks nii ühiskond kui ka selle liikmed, sest süveneks lõhe ühiskonnagruppide vahel.
Kuigi meie põhiseaduse § 28 on grammatiliselt kirjutatud selliselt nagu oleks see ainult inimestele õigusi andev, siis tegelikult sisaldub selles sättes ka palju muud. Õigem on lugeda põhiseadust selliselt, et riigil on kohustus leida tasakaal inimese ja ühiskonna huvide vahel. Tervemad inimesed tähendavad tervemat ühiskonda ja vastupidi – tervem ühiskond tähendab, et inimese haigestumise korral on tema tervise kaitseks piisavalt ressursse. Hoidkem tervist ja Eestit!
Ühtlasi kutsub Ellex Raidla üles oma teadmisi meie põhiseadusest värskendama: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
Loe ka artiklit Postimehest.
