Vandeadvokaat Arne Ots: Eesti kohtusüsteem on muutunud tihti surve avaldamise mehhanismiks.
Tähistamaks Põhiseaduse 30. aastapäeva, arutlevad Ellex Raidla advokaadid põhiseaduses sätestatud erinevate õiguste ja käsitluste päevakajalisuse teemadel Postimehe veergudel jooksvalt läbi 2022. aasta. Mais avaldas oma mõtted XIII peatüki osas meie partner Arne Ots.
XIII peatükk: KOHUS
§ 146. Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Põhiseadus on kehtiva õiguse tüvitekst. See on isikute põhiõiguste allikas, riigielu korralduse juriidiline vundament ning riigi institutsionaalset struktuuri loov akt. Eesti põhiseadus on vaid 168 paragrahvi sisaldav brošüürikese mahtu dokument, kuhu on suudetud koondada kehtiva õiguse ja riigi pidamise korra tuum. Sellest tuumast lähtuvad ja selle ümber tiirlevad õigusnormide massiivid, mida keegi enam tegelikult tervikuna hoomata ei suuda, kuid millega kooskõlas me siiski peame elama ja mille suhtes meil on ootus, et seal leidub vajaduse korral kõigeks abi ja tuge.
Põhiseadus koos sellest lähtuva õigusloomega reguleerib, annab õigusi ja paneb kohustusi, kuid ilma jõustavate mehhanismideta õigus ei toimi. Õiguse toime tagamiseks on sellesama põhiseaduse alusel loodud erapooletu ja sõltumatu, põhiseadusest ja sellega kooskõlas olevatest seadustest juhinduv kohtusüsteem (põhiseaduse § 146), kuhu põhiseaduse § 15 järgi on õigus pöörduda igaühel, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud.
Meie kohtusüsteem on avatud ja igaühel, kes tunneb ebaõiglast kohtlemist, on võimalik kohtusse pöörduda. Kohtutee ei pruugi tingimata kujuneda ka väga kalliks. Meil on suhteliselt madalad riigilõivud, eri hinnaklassides õigusnõustajaid ja riikliku menetlusabi võimalus. Lisaks praktika, millel põhjendatuses võib küll kahelda, kuid mille järgi enamikul juhtudest ei kohusta kohtud kohtusse pöördunut ka ebaedu korral täies ulatuses kandma vastaspoole kulusid.
Säärases avatuses ja lihtsas ligipääsetavuses peituvad aga ka kitsaskohad. Kohtusse pöördumise lävend on niivõrd madal, et enam ei ole oluline, kas kohtusse pöördumist õigustab ka tegelik õiguste kaitse vajadus või mingid muud eesmärgid. On selge, et võlausaldaja peab saama kohtult abi, kui võlgnik võlga ära ei maksa, võlausaldajale tema asja ei tagastata, omandit või valdust rikutakse või kui avalik võim on inimeste õigustesse lubamatult sisse sõitnud.
Samas on aga Eesti kohtutes menetletud ka näiteks väikeaktsionäri hagi, millega oli vaidlustatud äriühingu juhatuse ja nõukogu suhtlemise korraldamiseks juhatuse kehtestatud töökord, mida nii juhatus kui ka nõukogu probleemideta järgisid. Vaidlev väikeaktsionär ise neisse organitesse ei kuulunud ja kohtuasjal polnud aktsionäri õigustesse puutuvalt seetõttu vähimatki sisulist tähendust, kuid kohtu ja menetlusosaliste ressurssi kulutati vaidlusele omajagu. See vaidlus oli vaid üks paljudest, mille toel vaidleja üritas sundida vastaspoolt painduma nõudmistele, mille esitamiseks õiguslikku alust tegelikult ei olnud.
Niisugune kõige menetlemist soosiv tendents koormab kohtusüsteemi, hägustab fookust ning pärsib menetluse efektiivsust. Mõistlik oleks jääda klassikalise, põhiseaduse §-st 15 selgelt tuleneva arusaama juurde, et kohtusse pöördumise lävendiks on oma õiguste rikkumise tõendamine ja rikkumise vastu kaitse taotlemine. See tagaks, et kohtud tegeleksid asjadega, milleks nad on ellu kutsutud, ning hoiaks ära kohtumenetluste kujunemise lihtsasti kasutatavaks surve avaldamise mehhanismiks tegelastel, kelle püüdlusi õigus tegelikult ei toeta. Kohus põhiseadusliku institutsioonina olgu ikka endiselt õiguse mõistmise foorum ning hoidugu kujunemast õigusspordi areeniks.
Kui kohtusse pöördumist on õiguskaitsevajadusega piisavalt ja asjakohaselt põhistatud ja põhiseaduslik lävend sellega ületatud, peab isikul olema võimalik loota tõhusale õiguskaitsele. Tõhusast õiguskaitsest saab rääkida juhul, kui kohtusse pöördunud isiku kasuks tehtud kohtuotsus osutub ka reaalselt täidetavaks.
Kohtuotsuse täidetavus sõltub sageli sellest, kas kohus on menetluse alguses õigesti lahendanud hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuse ehk kas on rakendatud vara arestimist, kohtuliku hüpoteegi seadmist, tehingute tegemise piiranguid või muid abinõusid nõuet rahuldava kohtuotsuse täidetavuse kindlustamiseks. Siin on meie kohtusüsteemil arenguruumi veel küllaga.
Praegu peetakse hagi tagamise ja esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise saavutamist ebaühtlase kohtupraktika tõttu loteriiks. Liiga sageli jäävad tagamata võlausaldajate selged rahalised nõuded. Teisalt süveneb mulje, et mida keerulisemalt sõnastatud, ebaselgema ja küsitavama eduperspektiiviga on nõue, seda tõenäolisem on menetluse alguses mingisugust tagamisabinõu saavutada.
Väga sageli toimib hagi tagamine või esialgse õiguskaitse kohaldamine üksnes vastaspoole survestamise abinõuna, mille loterii õnnekombel kätte mängis, mitte võimaliku positiivse kohtulahendi täitmiseks vajaliku tagatisena. Et menetluse algfaasis tagamisabinõude kohaldamine võib otsustada vaidluse saatuse, tuleks kohtutel tõsisemalt suhtuda esialgsete õiguskaitseabinõude kohaldamisse. Selle saavutamiseks tuleks senisest märksa avaramalt kasutada seadusega antud võimalust poolte ärakuulamiseks tagamisabinõude kohaldamise üle otsustamisel.
Eesti kohtumenetlust on hinnatud Euroopa üheks kiireimaks. Tsiviilasjades võib jõustunud lahendini jõuda vähem kui paari aastaga ja keskmised näitajad on teiste riikidega võrdluses igati eeskujulikud. Sellele on kaasa aidanud kohtunike professionaalne töö, mida on toetanud asjade lahendamise võimalused lihtsustatud menetlustes, kirjalike menetluste kasutamine ja istungite pidamine veebis.Samas ei ole siiski põhjust loorberitele puhkama jääda. Kõrge keskmise menetluskiiruse näitaja ei aita ettevõtjat, kellel tuleb aastaid oodata kohtult saneerimiskava kinnitamist. Eeskujulik statistiline näitaja ei aita võlausaldajat pankrotimenetluses, kus varaga seotud vaidluste kestus võib küündida kümne aasta lähedale.
Need näitajad ei rahusta inimest, kelle kodule on kohtumenetluse alguses seatud hageja kasuks kohtulik hüpoteek, püsides seal kodust ilmajäämise ähvardusena aastaid ja oodates pikale veniva, mõnel juhul ka kolme kohtuastme vahel korduvalt üles-alla pendeldava kohtuvaidluse lõppu. Ülemääraseks rahuloluks ei saa olla põhjust nii kaua, kui kõrgeid keskmisi saadavad äärmuslikult häirivad näitajad. Püüdlus peab alati olema paremuse poole.
Meil on väike ja kompaktne riik, kus kohtumenetluse efektiivsust on suurte riikidega võrreldes palju lihtsam saavutada ja kus vastavad efektiivsuseesmärgid peavadki kõrged olema. On iseenesestmõistetav, et mida tõhusam on kohtumenetlus, seda paremini on tagatud igaühe põhiseaduslik õigus kohtulikule kaitsele ja seda tugevam on lõppkokkuvõttes õigusriik. Õigusriigi etalon olemine ei kõlaks eesmärgina sugugi halvasti.
Kahetuhandedate alguses osalesin kuulajana ühel kohtunike üritusel, kus muu hulgas diskuteeriti kohtulahendite kvaliteedi üle. Kokkutulnute seas näis valitsevat arusaam, et madalama astme kohtulahendi tühistamine kõrgema astme kohtu poolt ei näita tühistatud otsuse kvaliteeti.
Kõrvalseisjale tundus see kummalisena. Kohtulahendite tühistamise põhjusi on erinevaid ja õigusprofessionaalile on mõistetav, et kõiki neid ei oleks tõesti õiglane siduda kohtulahendi kvaliteediga. Selge on aga see, et nii kõrvalseisjale kui ka menetluses osalevale isikule on kohtulahendi püsimajäämine ka kõrgemas kohtuastmes just peamine kvaliteedinäitaja – põhiline ootus kohtulahendi suhtes.
Õnneks on süsteemisisene arusaam aja jooksul süsteemivälisele lähenenud ning otsustuse õigsusest lähtuvalt hinnatav kohtulahendite kvaliteet on pidevalt paranenud. Kuid siingi peab areng jätkuma, sest liiga sageli on riigikohtul põhjust oma otsustes kirjutada, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Minult on kliendid sageli küsinud, et kui kõrgem kohus tuvastab madalama astme kohtu olulise rikkumise, kas siis rikkunud kohus millegi eest vastutab ka. Tegelikult peetakse vastutuse puudumist üheks kohtuniku sõltumatuse tagatiseks. Ja nii ongi, et inimene, kes otsustab teiste inimeste käitumise õiguspärasuse üle, üldjuhul ei vastuta, kui ta seejuures ise oluliselt õigust rikub ja asja valesti lahendab.
Kui tavapäraselt on inimese töö kvaliteedi üks põhilisi tagatisi võimalik vastutus praagi eest, siis see element kohtunike töö kvaliteedi tagajana sisuliselt puudub. Küsimus, kas kohtuniku tööd võiks muuta õiguslikus mõttes vastutusrikkamaks, on seadusandja pärusmaa, kuid tegemist ei tohiks olla dogmaga, mille üle üldse ei arutleta.
Meie põhiseadus ja sellel rajanev riigikorraldus on ennast tõestanud. Eestis on hea ja turvaline elada. Kohus ja õiguskaitsesüsteem on usaldusväärne, üldiselt tõhus ja paljudele teistele riikidele eeskujuks. Kuid seda saab veel parendada, mida peabki järjekindlalt tegema.
Ühtlasi kutsub Ellex Raidla üles oma teadmisi meie põhiseadusest värskendama: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
Loe ka artiklit Postimehest.
