Merlin Liis-Toomela: Euroopa astub sotsiaalmeedia reguleerimisel järgmise sammu

Mõni nädal tagasi kirjutasin Ameerika Ühendriikides toimuvatest kohtuvaidlustest, millede keskne küsimus on, kas sotsiaalmeediaplatvorm võib vastutada sõltuvust tekitava disaini eest. Nüüd on sama küsimus jõudnud Euroopas märksa konkreetsemalt seadusandja lauale ja 17. septembril esitatud EU KIDS Act läheb sellest aga palju kaugemale. See ei keskendu enam ühele ettevõttele ega ühele menetlusele, vaid looks kogu Euroopa Liidus ühised nõuded sotsiaalmeediale, videojagamisplatvormidele, online-mängudele, AI-chatbot’idele ja -kaaslastele ning mitmetele teistele digiteenustele. Teemat käsitleb Merlin Liis-Toomela, Ellex Raidla assotsieerunud partner, andmekaitse ja IT-õiguse valdkonnajuht.

Praegu on tegemist veel Euroopa Komisjoni ettepanekuga, mille peavad läbi rääkima Euroopa Parlament ja liikmesriigid. Siiski tähistab ettepanek olulist nihet.

Sotsiaalmeediasse astmete kaupa

KIDS Acti kõige nähtavam osa on uus vanuseastmestik. Alla 13-aastastel ei saaks olla oma sotsiaalmeediakontot. 13- ja 14-aastastele saaks lapsevanem luua piiratud võimalustega niinimetatud mini-konto, kus vanemlik kontroll on alati sisse lülitatud ning päevane kasutusaeg võib olla maksimaalselt üks tund. Iseseisva konto saaks noor luua alates 15. eluaastast.

Vanusepiiridest olulisemgi muudatus puudutab aga teenuse enda disaini. Ettepaneku jõustumisel piirataks muu hulgas lõputut automaatset videote esitamist ja kerimist, last tagasi platvormile meelitavaid teavitusi ning streak-tüüpi mehhanisme, mis premeerivad iga päev tagasi tulemist. Rangemad nõuded hakkaksid kehtima ka alaealiste soovitussüsteemidele ning vähemalt üks infovoo variant peaks olema kättesaadav ilma kasutaja profileerimiseta. Küsimus ei ole seega enam ainult selles, mitu tundi laps sotsiaalmeedias veedab. Järjest olulisemaks muutub see, kuidas digitaalne keskkond tema tähelepanu suunab ja milliseid käitumismustreid teenuse disain soodustab. See on sisuliselt sama küsimus, mis jookseb läbi USA kohtuvaidlustest. Erinevus on selles, et Ameerikas otsitakse vastust suuresti kohtusaalist, Euroopa püüab samad küsimused lahendada üldisemate, kogu turule kehtivate reeglite kaudu.

AI-le tulevad samuti erireeglid

KIDS Act ei keela alaealistel tehisaru kasutamist. Küll aga hõlmab ettepanek ka AI-chatbotte ja niinimetatud AI-kaaslasi. Alaealistele kättesaadavad süsteemid ei tohiks kasutada disaini, mis imiteerib inimsuhet viisil, mis võib tekitada emotsionaalset sõltuvust. Alla 13-aastased saaksid selliseid süsteeme kasutada ainult vanemliku kontrolli kaudu. Platvormi või mängu sisse ehitatud chatbot ei tohiks lapse jaoks automaatselt käivituda ega ennast talle aktiivselt peale suruda.

See näitab, kui kiiresti laste internetiturvalisuse arutelu muutub. Kui veel mõni aasta tagasi keskenduti peamiselt kahjulikule sisule ja võõrastega suhtlemisele, siis nüüd räägitakse samavõrd soovitusalgoritmidest, tähelepanu hoidvast disainist ja isegi sellest, kuidas tehisaru võib kujundada kasutajaga emotsionaalset suhet.

Aga kuidas platvorm teab, et kasutaja on laps?

Siin jõuame ettepaneku ühe keerulisema osani. On lihtne kirjutada seadusesse, et alla 13-aastane ei tohi kontot teha või et 14-aastasele peab kehtima tunnine kasutuspiirang. Need reeglid toimivad aga ainult siis, kui teenus suudab piisavalt usaldusväärselt kindlaks teha, kui vana kasutaja on. Praegusest mudelist „sisesta oma sünniaasta“ selleks ei piisa. Komisjoni ettepaneku järgi peaks uute kontode avamisel kasutama sertifitseeritud vanusekontrolli ning kontrollida tuleks ka olemasolevaid kontosid. Siit tekib kohe küsimus: kas laste kaitsmiseks peame jõudma internetti, kus kõik näitavad enne Facebooki, TikToki või YouTube’i konto loomist passi? Mitte tingimata.

Üks KIDS Acti olulisemaid põhimõtteid on, et vanuse tuvastamine ei peaks tähendama inimese identiteedi tuvastamist. Kontroll võiks toimuda platvormist eraldiseisva sertifitseeritud lahenduse kaudu, näiteks EL-i vanusekontrolli rakenduse või tulevikus Euroopa digitaalse identiteedi rahakoti abil. Platvorm ise ei peaks nägema inimese nime, sünnikuupäeva ega dokumendiandmeid, vaid saaks sisuliselt üksnes kinnituse, kas kasutaja on konkreetsest vanusepiirist üle või alla. Komisjoni kavandatud lahenduse eesmärk ongi võimaldada vanust tõendada ilma kasutaja identiteeti teenusepakkujale avaldamata. Paberil kõlab see paljulubavalt. Kuidas selline süsteem väga suurel skaalal ja igapäevases kasutuses tööle hakkab, on aga üks ettepaneku olulisemaid praktilisi küsimusi.

Privaatsusküsimus ei kao

Kõiki olemasolevaid täiskasvanud kasutajaid ei peaks komisjoni järgi tingimata uuesti kontrollima. Kui platvormil on juba mitme signaali põhjal piisavalt usaldusväärne hinnang, et inimene on täiskasvanu, ei oleks eraldi vanusekontrolli üldjuhul vaja. Selliste signaalidena nimetab komisjon näiteks konto loomise aega või makseandmeid.

Privaatsuse seisukohalt on see oluline kompromiss. Küsimus ei pruugi olla selles, kas luua kõigi internetikasutajate kohta uus dokumentide andmebaas, vaid selles, millal piisab olemasolevatest signaalidest ja millal tuleb kasutada tugevamat sõltumatut kontrolli. Samas ei kao privaatsusküsimus täielikult. Kui platvorm kasutab olemasolevaid andmeid selleks, et teha uus järeldus kasutaja vanuse kohta, on ka see isikuandmete töötlemine. Tuleb otsustada, milliseid signaale võib kasutada, millise kindlusega võib nende põhjal järeldusi teha ja mis juhtub siis, kui süsteem eksib.

Algoritmid võivad eksida

Austraalia kogemus näitab hästi, kui leidlikud võivad noored vanusekontrollist möödahiilimisel olla. Sealse alla 16-aastaste sotsiaalmeediapiirangu rakendamisel on noored kirjeldanud näiteks vanema õe või venna näo kasutamist näotuvastuseks. Kajastatud on ka VPN-ide ja meigiga seotud võtteid.

See on hea meeldetuletus, et tehnoloogiline lahendus ei tööta vaakumis. Noored ei ole süsteemi passiivsed kasutajad, vaid katsetavad selle piire, leiavad nõrkusi ja õpivad kiiresti, kuidas algoritme enda kasuks pöörata. Seetõttu ei saa hea vanusekontroll tähendada lihtsalt järjest suurema hulga andmete kogumist. Mida ebatäpsem on süsteem, seda suurem võib olla surve nõuda kasutajalt veel üht tõendit, dokumenti või biomeetrilist signaali. Laste kaitsmise kõrval tuleb seega algusest peale kaitsta ka kasutajate privaatsust.

Vaidlus on jõudnud järgmisesse etappi

KIDS Act on alles ettepanek ning selle vanusepiirid, tehnilised nõuded ja konkreetsed kohustused võivad läbirääkimistel veel muutuda. Küll aga näib muutuvat arutelu lähtekoht. Küsimus ei ole enam ainult selles, kui palju peaks lapsevanem lapse telefonikasutust kontrollima, vaid ka selles, milline peaks olema laste ja noorte jaoks mõeldud digitaalne keskkond ise. Lapselt ei saa eeldada, et ta suudab alati ära tunda tähelepanu hoidmiseks loodud mehhanisme või neile teadlikult vastu seista. Seetõttu võib KIDS Acti olulisem mõju seisneda mitte üksnes konkreetsetes vanusepiirides või vanusekontrolli tehnilistes lahendustes, vaid laiemas põhimõttes, et laste ja noorte puhul tuleb hinnata ka digiteenuse enda disaini ja selle mõju.

Laiemas plaanis võiks KIDS Act viia suurema arutelu selleni, kas ja milline roll peaks sotsiaalmeedial üldse laste ja noorte elus olema. Internet pakub (kooli)noortele palju võimalusi õppimiseks, suhtlemiseks ja loomiseks, kuid see ei tähenda tingimata, et sotsiaalmeedia peaks muutuma juba varases eas igapäevaelu loomulikuks osaks.

Arvamuslugu ilmus Delfis.