Jüri Raidla: kahju, et meie poliitikud on harjunud eeskätt rääkima, aga suhteliselt vähe kuulama

Teenekas vandeadvokaat, õigusekspert ja Ellex Raidla vanempartner Jüri Raidla astub selle aasta lõpuga Ellex Raidla Advokaadibüroo partnerkonnast välja, seega oleks paras aeg tehtule ja saavutatule tagasi vaadata.

Jutuks tuli eeskätt aktuaalne. Vaadatuna läbi õiguse prisma, öelduna hinnatud õigusspetsi tunnetusega. Vaevalt on mõnes intervjuus nii sageli pruugitud sõnu õigusriik, põhiseadus ja… riigireform.

Kui teiega viimati pikemalt vestlesime – see oli viis aastat tagasi –, jalutasime teie maakodu krundile rajatud noores tammikus, kus kasvab 76 nimelist puud, üldse kokku 90.

Mis siin salata, vahepeal on aeg edasi läinud, Raidla Tammik on mõnevõrra laienenud. Nüüd kasvab seal 96 nimelist puud. Juba viis aastat tagasi olin seda meelt, et tõenäoliselt tõmban tammiku laiendamisele juti alla, aga järgmisel aastal teen seda tõepoolest. Tammik lihtsalt saabki täis. Jääb vaid vaba ruum minu järglastele, juhul kui nad kunagi soovivad sinna tammesid juurde istutada.

Kelle nimega on viimati istutatud puud, kui tohib küsida?

Üks on minu advokaadibüroo kõige noorema partneri Antti Perli nimeline, aga kõige viimane on president Alar Karise tamm. Selle aasta 21. juulil käis ta mul külas ja istutas oma puu.

Seega on kõigi iseseisvuse taastanud Eesti presidentide nimelised puud olemas?

Ongi. Loomulikult, Lennart Meri tamme istutasin postuumselt tema mälestuseks ja auks. Teised on käinud mul ise külas ja istutanud. Presidendid ja paljud peaministrid on Raidla Tammikut austanud oma nimeliste tammedega. Samas kinnitan, et kutse nimeliste tammede istutamiseks on saanud vaid need inimesed, kellega mul on olemas selge isiklik seos.

Kui õigesti mäletan, siis viie aasta eest oli väike draama Toomas Hendrik Ilvese tammega, mis ei tahtnud hästi vedu võtta.

 

Teil on hästi meeles. Aga õnneks see draama lahenes väga hästi. Mul õnnestus puu kolmikjuure pealt kätte saada vesikasvutaoline uus haru, ülejäänud ümbrus süvitsi ära puhastada ning… No nüüd on see uus haru kasvanud tohutu kiirusega korralikuks puuks. Praeguseks on president Ilvese tamm peaaegu sama kõrge kui sealsamas kõrval kasvav Siim Kallase oma.

 

Kui mõelda, siis tammik on miski püsiväärtus, mõeldud sajanditeks kasvama. Kui viis aastat tagasi rääkisime, siis tunduski olevat pikkade plaanide ja püsiasjade loomise aeg. Nüüd tundub kõik kuidagi teisiti. Elu ja olemine närviline, riigi ja rahu püsimine tundub hapram.

See on küll tõsi, et viie aastaga on pilt kohutavalt palju muutunud. See, mis viis aastat tagasi tundus enesestmõistetav ja enesestmõistetavalt kestev, enam nii ei ole.

 

Näiteks mis?

 

Näiteks on minu jaoks kõige ehedam ja olulisem teema ju õigusriik.

 

Teadagi.

 

Õigusriik on kõigepealt ühe demokraatliku riigi jaoks väärtus iseeneses. Õigusriik ja demokraatia on teineteist toetavas ja tingivas positsioonis, nad on teineteisele grandiks. Ühe nõrgenemine sillutab tee teise hääbumisele. Teiseks on ta vahend ja meede selleks, et nii indiviid kui ka kollektiivne kooslus saaks olla õnnelik ja edukas. Miks ma nüüd sellest räägin?

Kui viis aastat tagasi tundus, et õigusriik on valmis iseenda eest ise seisma ilma kõrvalise abita, siis praegu tundub, et isegi õigusriik ei ole enam sugugi enesestmõistetav. Õigusriigi eest tuleb kodanikel, aga loomulikult ja eriti juristidel visalt seista. Seda laias laastus kahes positsioonis. Üks positsioon on suhteliselt lihtne: kui toimub õigusriikluse põhimõtete ilmselge rikkumine, siis on olemas kohus ja teised organid, et need kõrvaldada. Saad rikkumisse sekkuda õigusriiklike meetmetega ja asi on uuesti joones. Siin, nagu öeldakse, on n-ö ravimid olemas.

Tunduvalt ohtlikum on see, mida võiks nimetada õigusriikluse devalveerumiseks. President Alar Karis nimetas seda õigusriikluse painutamiseks ja omal ajal justiitsministri ametis olnud Urmas Reinsalu õigusriikluse erosiooniks. Ükskõik millist terminit me kasutame, jutt käib ikkagi õigusriikluse devalveerumisest. Nüüd tekib küsimus, kuidas see toimub.

 

Just nimelt. Kuidas me peaksime seda märkama?

 

Õigusriigi devalveerumine on ses mõttes väga ohtlik asi, et ta on hiiliv, on salajane, tuleb vaikselt… Ega tavapäraselt inimesed, ka spetsialistid ei saagi nagu hästi aru, mis toimub. Lõpuks aga juhtub nii, et see devalveerumine on jõudnud sinnamaale välja, et polegi piisavalt head tagasiteed.

 

Näiteid, palun?

 

Hästi. Esimene näide on see, mida tähistatakse tähekombinatsiooniga JOKK.

 

Kõlab argiselt ja sagedasti.

 

Aga mida tähendab JOKK? Et juriidiliselt on kõik korrektne. Aga kas pole nii, et JOKK on muutunud Eesti avalikus ruumis pilasõnaks? Sõnaks, millega tegelikult pilatakse lahendusi, mis on küll juriidiliselt korrektsed, kuid näiteks ühiskonna moraalinormidega sugugi kokku ei käi.

 

Täpselt nii.

 

Mõtleme nüüd natuke sügavamalt. See oleks üleskutse kõigile, nii kodanikele kui ka – miks mitte – ajakirjanikele. JOKK ehk «juriidiliselt on kõik korrektne», see on ju õigusriikluse põhistandard. Tähendab otseselt, et õigusriiklikult väärikat käitumist ilma JOKKita ei ole olemas. Kui käitumine ei ole juriidiliselt korrektne, siis on kindel, et tegemist ei ole õigusriiklikult korrektse käitumisega.

Aga kui me JOKKi kasutame selles tähenduses, nagu me praegu avalikus ruumis kasutame, siis me ju tegelikult alavääristame ja naeruvääristame õigusriiklust. Kas pole nii? Ja seda teevad ausalt öeldes vaata et kõik: poliitikud, ärimehed, ajakirjanikud, kodanikud… Tõenäoliselt mitte keegi ei ole seni vaevunud mõtlema, mis võib olla selle tagajärg.

 

Teie, ma saan aru, olete mõelnud?

 

Tagajärg võib olla see, et ühiskonna usaldus õigusriigi kui sellise vastu mureneb. Mitte keegi meist justkui ei arva, et kui me kasutame sõna JOKK, siis tegelikult mineerime õigusriiki. Õigusriik tugineb kolmele sambale: õigusele, demokraatiale ja autoriteedile. Õigusliku korrektsuse naeruvääristamine tähendab õiguse autoriteetsuse ja seeläbi ka õigusriikluse aeglast, kuid kindlat tasalülitamist. Ometi me seda teeme. Miks küll?

 

Veel mõni näide?

 

Teine näide, kus me devalveerime õigusriiki, on kohutavalt suur ja massiline õigusloome, kus kirjutatakse kokku selliseid õigusnorme, et juristidki ei saa enam üksteisest aru. Aga seadus ju ei ole mõeldud juristidele, vaid kodanikele. Kui tavapäraselt keskmise IQga Eesti kodanik ei ole võimeline aru saama, mis on seadusesse kirja pandud, siis mida ta teeb?

 

Tõenäoliselt eirab.

 

Ta lööb käega, arvates, et ju see pole talle.

 

Elu seab meile üha kiiremini ette olukordi, mis tahavad õiguslikku reguleerimist. Aga kui see tekitab seadusi, mis teevad asja segasemaks, siis milleks üldse?

 

Minu jutt ahistavast ja massilisest seadusloomest ei tähenda üleskutset õiguslikust reguleerimises loobuda. [Õiguskantsler] Ülle Madise, keda ma väga respekteerin, tuli omal ajal välja intrigeeriva küsimusega: huvitav, mis me riigis juhtuks, kui terve aasta jooksul ühtegi õigusakti vastu ei võeta?

 

Mis juhtuks?

 

Tõenäoliselt ei ole päris nii võimalik. Eriti meid järjest tabavate kriiside ajal ei ole võimalik, rahulikul ajal äkki on… Ei tea.

Sellel asendustegevuslikul massilisel õigusloomel on väga palju põhjusi. Näiteks ametnikkonna taastootmine. Massiline õigusloome on selleks kõige kindlam instrument.

Esiteks, õigusakti kirjutamine on juristile ja ametnikule väga meeldiv tegevus… Ja ma ei ironiseeri praegu. Tean väga hästi ajast, kui olin ise aktiivsesse õigusloomesse n-ö kaasatud, et see on huvitav ja vägagi hariv tegevus. See ongi asja plusspool.

Miinuspool on see, et mida rohkem me peame vajalikuks seadusi kirjutada – siinkohal ma rõhutan, et pärast 1. juulit 2002, mil jõustus võlaõigusseadus, igasugune vajadus massilise õigusloome järele puudub –, seda rohkem on vaja ametnikke, sest seaduste täitmist tuleb nüüd hakata kontrollima.

Jälle uus vajadus ametnikkonna kasvuks. Õigus on õigusriigi põhiline tööriist, kuid seda tööriista ei tohi kasutada õigusriigi ahistamiseks. Aga õigusriik ja õigusriiklus ei eksisteeri iseenda, vaid ikka kodanike jaoks…

 

Olete varem rääkinud, et me ei saa endale lubada suurriiklikku bürokraatiat ja suhtumist.

 

Absoluutselt! Olen teinud ise ühe kliendiprojekti raames ja seejärel ka riigireformi sihtasutusega väga selged ettepanekud, et planeerimismenetluse tähtaegu tuleb igal pool – kui ei ole vastas just mingisugust Euroopa Liidu õigusest tulenevat keeldu – vähendada vähemalt kaks korda.

Näiteks suur osa meie energiaprobleemist on seotud sellega, et aastate jooksul pole uut ressurssi loodud. Pole investeeritud. Ja selle taga on suurel määral planeeringute üle mõistuse keeruliseks ajamine ja väga-väga pikad tähtajad. Need tuleb tingimata lühemaks saada. Kusjuures ka olemasolevate piirtähtaegade raamides ei keela ju keegi riigil asju kiiremini teha. Aga ei tehta. Ja sellest ongi küpsenud vili, millest praegu osa saame. Me pole suutnud olla konkurentsivõimelised planeeringute menetlemisel ja selle kaudu ka uute (energiatootmis)võimsuste loomisel.

Aga seda inimest või institutsiooni, kes vastutaks, Eestist ei leia. Järelikult on vastutajaks riigikogu, kes peab poliitiliselt tagama, et Eesti riik toimiks tulemuslikult ja efektiivselt.

 

Praegu, nagu näeme, käib kiire reageerimine. Tulekahju kustutamine – tulenevalt sõjast, energiakriisist.

 

See on sündmustele post factum reageerimine. Oleme tegelikult hiljaks jäänud. Loomulikult tuleb vähemasti nüüd kiiresti gaas põhja vajutada. Mu hea kolleeg Simon Levin, keda meie hulgas enam pole, on öelnud, et igaüks tegutseb oma ettenägelikkuse piirides. Mulle tundub, et Eesti riigil on seda ettenägelikkust olnud ikka kahetsusväärselt vähe.

Kui me Riigireformi Sihtasutusega, mis oli selgelt kodanikuühendus, oma ettepanekud olukorra parandamiseks välja pakkusime, siis sain ma ajakirjanduses kõvasti peksa. Sest et need ettepanekud rikkusid Toompeal mugavustsooni. Muide, mugavustsoon on üks väheseid erakondadeüleseid asju… toiduahela kõrval. Vabandust, et ma oma jutuga jälle riigireformini jõudsin.

 

Ei imesta, see on teie südameasi.

 

Südameasi ta ongi. Seda enam tänases päevas. Ma tean, et tagantjärele tark on väga lihtne olla. Aga kui me riigijuhid oleksid ettepanekuid, mida oleme varem välja pakkunud – nii mina personaalselt kui ka meie sihtasutus – kasvõi osaliselt menetlema hakanud, siis, julgen arvata, oleks vähemasti mõned olulised probleemid praegu olemata. Seesama planeeringute teema, tähtaegadega seotud probleemistik… Ses mõttes on kahju, et me poliitikud on harjunud eeskätt ainult rääkima, aga suhteliselt vähe kuulama.

 

Riigireform, nagu te kirjeldate, räägib efektiivsemast, kiiremini ja paindlikumalt reageerivast riigist.

 

Jah, muidugi.

 

Hiljutine üleilmne pandeemia ja aina tugevamalt meid puudutav sõda Ukrainas on justkui proovikivid või eksamid, et hinnata, kuidas riik kriisiolukorras toimib. Kuidas on Eesti riik nende eksamitega toime tulnud?

 

Tervikuna on riik toiminud päris hästi. Ei saa öelda, et oleks pandeemia ehk tervishoiukriisi või siis sõjast tuleneva kriisi ajal lati alt läbi jooksnud.

 

Aga reageerimiskiirus, efektiivsus…

 

Kui ütlen, et riik pole lati alt läbi jooksnud, siis ei mõtle ma kohe seda, et ta oleks lati mingi erilise varuga ületanud. Ma ei kritiseeri valitsust selle eest, et pandeemia puhkemisel kehtestas ta liiga karmid või liiga lõdvad meetmed viiruse ohjeldamiseks. Tagantjärele hinnates käituti suhteliselt normaalselt.

Aga on mõni asi, mis hakkas väga selgelt silma, näiteks see õnnetu vaktsineerimise eest vastutava isiku ametikoha loomine. Tolle ametikoha kaudu oli võimalik täielikult ära lahustada vastutus ehk jõuda välja hüljatud vastutuseni, nagu on tabavalt seda nähtust ära märkinud riigikontrolör Janar Holm.

Tundsin [Marek] Seerile kaasa kohe, kui ta ametisse nimetati. Oli üsna selge, et tal ei saa olla muud rolli kui osutuda mingil hetkel avalikkuse ees teatavas mõttes peksupoisiks. Asjade eest tegelikult vastutama pidanud ametnikud ja ametkonnad oli ju olemas.

 

Nii vast oligi.

 

Ja mis selle nähtuse nimi on? Olen nõus Janar Holmiga, et kollektiivne vastutus ei tähenda mitte midagi muud kui vastutamatust. Meil on läinud käibele termin «kobarkäkk» – kokkuvõttes üks väga õnnestunud keelend väga ebaõnnestunud asjade tähistamiseks.

 

Kusjuures tähistabki laias plaanis üldist vastutamatust.

 

Just täpselt! Aga üks teine olukord, mis kriisi ajal välja tuli, oli minu arvates veelgi ohtlikum. Otsapidi ohtlik õigusriiklusele ja demokraatiamudelile, mida ei tohiks riik endale lubada.

 

Rääkige palun lähemalt, millest jutt.

 

Meil on demokraatlik riik, õigusriik, vabadel valimistel moodustatud parlament ja selle moodustatud põhiseaduslik valitsus. Valitsusel on mandaat ja valitsemise raamides vastu võetavate otsuste jaoks protseduurireeglid. Ja kui see valitsus või ka parlament võtab protseduuriliselt õiges korras vastu otsuse panna kinni spordiklubid või kohvikud või mingid muud asutused, siis see otsus kuulub täitmisele.

 

Teie silmis on probleem selles, et kiputi liiga vaidlema ja vaidlustama?

 

Vaidlemine ei ole probleem, ka protestimine ei ole probleem – need kuuluvad õigusriigi juurde. Paraku Eestis ei julgeta tunnistada, et demokraatlikult tehtud otsuste täitmise protsess ei ole demokraatlik. Demokraatia lõpeb heas mõttes seal, kus demokraatliku riigi valitsus on otsuse vastu võtnud. Edasi kuulub see otsus täitmisele. See on küsimus esiteks riigi kehtestamisest. Veel olulisem, et see on tegelikult riigi poolt kodanike ja organisatsioonide võrdse kohtlemise küsimus.

Kui juhtub nii, et võtsime otsuse vastu, aga siis hakkame kahtlema ja kõhklema, siis hakkab toimuma õiguse valikuline kohaldamine. Ja sellel ei tohiks demokraatlikus õigusriigis kohta olla. Kui otsus ei meeldi, saab õigusriigis inimene või organisatsioon kaevata kohtusse või tulla Vabaduse platsile protesteerima – aga otsust tuleb täita seni, kui seda ei ole kohtu poolt tühistatud või riigi enda poolt muudetud. See on küsimus riigi enesekehtestamisest, riigi autoriteedist…

 

Riigi kehtestamisest räägiti ka siis, kui Narvast viidi ära tank-monument. Kuidas te seda juhtumit hindate?

 

Kusjuures hindan väga kõrgelt. Arvan, et selles olukorras käitus valitsus hästi. Hullem olnuks, kui oleks hakatud viimasel hetkel n-ö kätt väristama.

 

Mida lähemal on valimised, seda enam mõjutab tegevust poliitiline argus?

 

Paraku. Ja teate, mis veel eriti silma hakkab paistma? Tean, et seda on jube lihtne öelda, kõlab nagu klišee, aga probleem on kommunikatsioonis ja probleem on kaasamises. Ei ole mina oma elus näinud ideaalset kommunikatsiooni ega ka ideaalset kaasamist kui sellist.

Ma pole padukriitik ühegi valitsuse suhtes, aga seda, mida üha rohkem näen, nimetan ma kommunikatiivseks rähklemiseks. Selline tegevus murendab kokkuvõttes riigi autoriteeti inimeste silmis. Ei ole mõtet tulla inimeste ette eeldusega, et televaataja või lehelugeja on nii rumal, et kohe üldse matsu ei jaga. Usalduse murendamine on kõige hullem. Seda ei tohi riik endale lubada.

 

Kas te isiklikult kardate, et näiteks praegu Ukrainas toimuv sõda jõuab ka otseselt Eestisse? Et agressiivne naaber läheb päris pööraseks?

 

Muidugi kardan. 65-aastasena kardan enda pärast tunduvalt vähem kui teiste pärast. Loomulikult kardan eeskätt oma järglaste pärast, kardan tegelikult Eesti riigi pärast… Kui me enne rääkisime, et viis aastat tagasi tundus kestlikkus enesestmõistetav, siis enam nii ei ole. Ja ses olukorras peab Eesti riik olema erakordselt ettevaatlik. Mitte ainult militaarse kaitsevõime mõttes, see on nagunii vajalik.

Peame oma riiki seesmiselt tugevdama, et meil ei oleks ülemäära suurt riski näiteks rahvustevaheliseks konfliktiks. Sest niipea kui see juhtub, on me idanaaber ilmselt väga varmas olukorda ära kasutama.

Niikaua kui seda rahvustevahelist konflikti ei puhke, tunnen ennast Eesti riigis suhteliselt kindlalt. Aga tuleb olla ettevaatlik ja ettevaatav igas mõttes.

Ülle Madise, keda olen siin korduvalt kiitnud ja jäängi kiitma, on mitu korda kirjutanud sellisest asjast nagu vaikimise nõiaringist.

 

Teravmeelne väljend.

 

Minu arvates ka. Vaikimise nõiaring on see, kui demokraatlikus ühiskonnas luuakse üldine fluidum, et teatavates küsimustes seisukoha avaldamise eest saad üsna kindlalt paugu kahe silma vahele. Olen viimasel ajal meenutanud reeglit, et kui lennukiga õhus midagi juhtub ja on vaja hapnikumaske, tuleb see kõigepealt panna endale ja siis alles teistele. Päästja peab olema päästmisvõimeline, aitaja peab olema aitamisvõimeline.

Siinkohal tahan öelda, et toetades ukrainlasi, millega olen absoluutselt nõus, peab Eesti poliitikutel olema ka vaprust mõelda, kus on selle toetamise piir. Kui me sellest üle läheme, kaotame tegelikult toetamisvõimekuse. Meil saab ressurss lihtsalt otsa.

 

Kas tunnete, et oleme toetamisvõimekust ammendamas?

 

Arvan, et see võimekuse piir on lähedal. Kui näiteks sõjapõgenike arv ületab meie jaoks kriitilise massi, ei suuda me oma majanduse ja sotsiaalsüsteemiga neid üleval pidada ja jääme oma püsielanike aitamisega hätta. Sellega tekitame oma kodanike seas süvenevat sotsiaalset ebavõrdsust.

See pole praegu populaarne jutt, aga selliste asjadega arvestamata jättes riskime ju muuhulgas ka näiteks siinse vene kogukonna ja ukraina kogukonna vahelise konfliktiga. Nii et taas kord austatud Simon Levini sõnu kasutades peab tegutsema oma ettenägelikkuse piires. Paraku vajab meie riiklik ettenägelikkus märkimisväärset edasiarendamist.

 

Kaks küsimust, mis tõenäoliselt valimiste eel jõuliselt päevakorda tulevad ning me praeguse suhteliselt rahuliku elu proovile panevad, on elamisloaga Vene kodanikelt kohalikel valimistel hääletusõiguse võtmine ja nn Vene kiriku teema. Jälgite te neid protsesse?

 

Jälgin tegelikult äreva, kuid õiguslikult professionaalse pilguga. Ütlen ühe teesi, mis pealispindsel vaatamisel ehk ei sobi järgneva jutuga kokku: populism on õigusriikluse laastaja. Sõltumata sellest, kust allikast ta tuleb.

Mis puudutab valimisõigust, siis sel teemal kirjutasin Postimehele ühe pikema artikli. Kõigepealt – kui kohalikel valimistel tahetakse Vene kodanike või siis mittekodanike valimisõigust piirata, siis selleks on võimalus olemas, kuid selleks tuleb muuta põhiseadust. Need jutud, et saame seda muuta lihtsalt riigikogu poolt vastu võetava seadusega, on minu silmis õiguslikult nihilistlikud.

Ehk ei saa minna seda teed, et kui seaduses võid täpsustada kohalike volikogude valimiste korda, siis see täpsustamine võib tähendada teatavatelt püsielanike rühmadelt valimisõiguse võtmist. Seadusega ei saa põhiseadust täpsustada viisil, mis muudab põhiseaduses kirjapandu olematuks. Seega, küsimus on põhiseaduse muutmises.

 

Kas verine sõda Ukrainas, Vene riigi tegevus seal ja üldisem agressiivsus ei ole põhjus vaadata üle ka põhiseadus? Me ju saame aru, mis põhjusel küsimus üldse on päevakorda kerkinud.

 

Kui minna seda küsimust lahendama põhiseaduse muutmise kaudu, siis esmalt tekkib küsimus, millist probleemi me ikkagi lahendama läheme.

 

Olen mõneltki poliitikult küsinud, kas tänases reaalsuses on mõistlik, et NATO riigi pealinna linnapead saab valida agressorriigi kodanik.

 

Tähendab, kas sellise valimisõiguse olemasolu on julgeolekurisk? See on tegelikult see küsimus. Ja kas see, kui inimeselt valimisõigus ära võtta, suurendab julgeolekuriski või vähendab? Arvan, et praeguses olukorras sel juhul julgeolekurisk suureneb, sest see võib tuua kaasa märkimisväärses osas Eesti elanikkonnast väga selge protestimeelsuse. Julgen arvata, et ka protestimeelsuse radikaliseerumise.

Kui jääme selle juurde, et tegu on julgeolekuriskiga, siis järgmine küsimus: kuidas on võimalik seda vähendada? Siin jõuan taas varasema teema juurde – riigi kehtestamine.

Esiteks, valituks ei saa osutuda mittekodanik, ainult Eesti kodanikud. Ka ametnikud saavad olla vaid Eesti kodanikud. Aga omavalitsuse korralduse seadus on midagi sellist, mida ükski normaalne inimene pole võimeline lugema ega mõistma, ei tehniliselt ega sisuliselt.

Tulemuseks on see, et kohaliku omavalitsuse pädevused on muutunud väga ujuvaks. Kohaliku omavalituse pädevus – olgu tegemist Tallinna, Narva või Kuressaarega – on tõepoolest ainult kohaliku elu küsimused.

See seadus tuleb korrastada: uuesti välja töötada, kehtestada ja täitmisele pöörata. Ja selle taustal tekib küsimus, kuidas Venemaa kodanikest või mittekodanikest valijad Eesti riigi ellu ja julgeolekusse kohaliku valimisõigusega sekkuda saavad. Tegelikult ei saa.

Julgeolekuriskide lahendamiseks on muud sammud. Meil on õigusriiklik individuaalse vastutuse põhimõte – seda ei tohiks asendada kollektiivse vastutuse paradigmaga. Meil on karistusseadustik ja teised seadused – need tuleb täitmisele pöörata.

Meil on professionaalsed julgeolekuasutused ja kohtud – neil tuleb lasta oma tööd teha. Sel viisil saab toimuda ja peab toimuma julgeolekuriskide haldamine ja maandamine.

 

Kas siin elavate Vene kodanike sõda toetavate avalduste eest riigist välja saatmine tundub teile õige?

 

Tundub täiesti adekvaatne. Aga nagu õigusriigile kohane, ka selline protsess peab toimuma seaduses ette nähtud korras, seaduses ette nähtud alustel ja seaduses ette nähtud põhjendustega.

 

Räägime kirikust ka. Vene õigeusu kiriku patriarhi Kirilli varjamatu agressiooni õigustamine on põhjus, miks nii mõneski riigis tehakse katseid kohalik õigeusu kiriku haru Moskva alluvusest lahti harutada. Ja kindlasti on see teema üha jõulisemalt poliitarutellu kerkimas.

 

Meil on kõikide selliste delikaatsete küsimuste lahendamiseks üks kood – see on kirjas põhiseaduse preambulis. Ka selline Vene õigeusu kiriku käsitlemine praegu peab selgelt lähtuma esiteks Eesti rahvuslikest huvidest. Ja teiseks põhiseaduse teises peatükis kirja pandud põhiõigustest.

Kõige tähtsam on, et Eesti riigiorganid selle kiriku tegevust n-ö monitooriks. Veenduks, kas ja milliseid julgeolekuriske ta endast kujutab. Kui kujutab, siis tuleb hakata otsima õiguslikke lahendeid. Kindlasti ei tohi seda teha räpakalt. See peab toimuma kooskõlas kõigi õigusriiklike reeglitega.

Ka kiriku küsimustes ei tohi õhinapõhiselt end haakida mingi imetabase kollektiivse vastutuse külge. Vastutama peaksid ikka konkreetsed inimesed, kui nad töötavad Eesti riikluse ja õiguskorra vastu. See printsiip on üldine ja kõikehõlmav sõltumata sellest, kas tegemist on kiriklike või ilmalike organisatsioonidega ning kas tegemist on usklike inimestega või ateistidega.

 

Seda kõike öeldes te ilmselt tajute, et nii mõnelgi poliitilisel jõul käed sügelevad. Ees ootavad valimised ja loomulikult käimas olev sõda annavad neile hoogu.

 

Sügelevad käed koostoimes hirmu ja vihaga ei ole moodsa riigi pidamise tööriistad. Sõda on loomulikult väga paljusid asju oluliselt komplitseerinud. Mõnes mõttes olnud ka katalüsaatoriks mitmete probleemide lahendamisel, mis 30 aasta jooksul on jäänud lahendamata.

 

Äkki tahetakse seejuures näha kiireid ja lihtsaid lahendusi, mitte põhiseaduses näpuga järje ajamist.

 

Eriti praegusel ajal on kindla peale vaja osata vaadata laiemat pilti. Loodan, et Eestis on sellised poliitikud olemas. Muidugi tunneme praegu puudust president Lennart Merist – temasse võib suhtuda väga erinevalt, aga tal oli alati ees pilt, mis on tähtis ja Eesti jaoks õige. Samas tuleb meeles pidada, et kõik, ka presidendid, toimetavad omas ajas ja ruumis. Eestil on presidentidega vedanud. Tänases päevas ja ka Eesti riikluse väljakutseid arvestades on Alar Karis ilma igasuguse kahtluseta Eesti jaoks parim valik.

 

Tõmbaks siin joone vahele, sest õigupoolest on ajend, miks me siin vestleme, see, et tänavuse aastaga saab läbi töö, millega olete seni tegelenud. On nii?

 

Jah ja ei. Juba aastaid tagasi on meil n-ö partnerkonna leping, et partneril ehk büroo omanikul, kes saab 65-aastaseks – ja mina sel aastal sain –, on partnerkonnas viimane tööpäev sama kalendriaasta 31. detsembril. Ehk siis jah, 31. detsembril 2022 on partnerina minu viimane päev advokaadibüroos Ellex Raidla. Aga olen bürooga kokku leppinud, et järgmise aasta algusest jätkan advokaadina ja nõunikuna tavalise töölepingu alusel siinsamas. Ses mõttes advokaadipraksist ma jätkan. Kui pikalt, seda ei oska öelda.

 

Vähem tööd, vähem vastutust?

 

See vahe saab olema väga suur. Ütleks isegi, et ma natuke pelgan seda päeva, kuigi olen selleks kümme aastat valmistunud. Olen teadlikult tegelenud enese taandamisega büroo administratiivsest juhtimisest. Muide, mõnikord on vaja olnud tegeleda ka enesesalgamisega.

 

Miks?

 

Mul on selline kontseptsioon, et büroo peab olema tuhandeaastane – see kõlab metafoorina, kuid ma mõtlen seda täitsa tõsiselt. Tähendab seda, et kuna olen olnud asutajapartner, siis ka minu partnerkonnast väljumise järel peab see büroo kestma edasi, justkui ei olekski midagi juhtunud. Ja selle nimel, tunnistan, olen tõesti väga palju tegutsenud.

 

Ütlesite, et natuke pelgate seda päeva, kui tulete büroosse tööle n-ö tavalise advokaadina. Mida te pelgate?

 

Vaat sellega on nii, et isegi kui sa oled pikka aega millekski valmistunud, siis kui see kätte jõuab, on tunne ikka kuidagi ebakindel. Ma väljun oma tavapärasest elu- ja töörütmist. 1. jaanuarist ei ole mul kaugeltki enam sellist vastutust. Aga samas minu isikliku vabaduse aste suureneb väga palju. Seda ma kahtlemata ootan. Loodan, et ei pea enam tegelema enesetõestamisega.

Ja see uus olukord annab mulle loodetavasti võimaluse hakata kujundama Raidla Tammiku lugu. Kui see lugu peaks sündima, siis ei oleks see lugu kaugeltki ainult tammede lugu. See lugu oleks tammede taga ja kõrval seisvate inimeste lugu ning ka minu ja nende inimeste vaheliste seoste lugu. Ja üsna loogiliselt muutuks see lugu ka Eesti riikluse taastamise ja õiguskorra uuesti ülesehitamise looks.

Teine asi, kui rääkida vabadusest, on see, et ükskõik mida ma teen või ütlen, on see 1. jaanuarist üksnes minu, mitte büroo seisukoht. Kuigi juba selles intervjuus räägin palju rohkem asju, kui oleksin varem söandanud.

 

Äkki on nüüd saabumas aeg, mil saab tulla teie juurde presidendiks kandideerimise jutuga? Teema pole teile ju võõras.

 

Tõsi, möödunud aastal oli mul kaks nädalat väga keeruline ja ka väga huvitav periood, kui olin avalikult presidendikandidaadi kandidaat.

 

Siis saite muidugi öelda, et on advokaadibüroo ja sellega seotud kohustused.

 

Jah, loomulikult, see oli tookord üks komponent minu eitavas vastuses. Aga arvan, et vastus oleks olnud eitav ka ilma selleta. Tegelikult ka, kui see ettepanek mulle kahe koalitsioonierakonna ja ühe opositsioonierakonna liidrite poolt tehti – ses mõttes päris laiapõhjaliselt –, oli mul algusest peale tunnetus, et vastus saab tõenäoliselt olema ei. Niimoodi ma ka ütlesin nendele inimestele. Nad palusid siiski põhjalikult kaaluda ja nii ka tegin. Võtsin presidendiameti – pädevuse ja kohustused – n-ö klotsideks lahti ja iga klotsi juures mõtlesin, et Jüri, kuidas sa sellega hakkama saad. Ühe klotsi kohta kirjutasin enda jaoks mõttes: see on see, kus ma pole piisava ettevalmistusega.

 

Väga huvitav. Millisest klotsist käib jutt?

 

See oli välispoliitiline ettevalmistus. Loomulikult olen ma välispoliitikast huvituv kodanik, aga ma pole välispoliitikaga kunagi nii palju tegelenud, et saaksin ennast pidada kuidagigi asjatundjaks.

Muidugi olid nende klotside seas ka mõned sellised, kus tunnen ennast päris kindlalt. Näiteks põhiseaduslikkuse järelevalve, riikluse visioon – need asjad olid mul olemas. No ja ega ma pole ka seda varjanud, et naine kodus ütles, et Jüri, ära tee seda. Teate, mispärast ta seda ütles?

 

Küllap tahab teid rohkem kodus näha?

 

Eks ta tunneb mind piisavalt hästi, oleme 45 aastat koos olnud, 42 aastat abielus. Ta ütles, et kui peaks juhtuma, et sind Kadriorgu valitakse, siis, Jüri, sa oled sellist tõugu inimene, et ei oska ilma maksimaalselt tööd tegemata olla. Ta ütles mulle täitsa siiralt: sa kas töötad ennast haigeks või surnuks. See oli tegelikult päris oluline mõte minu jaoks. Nii läksingi kahe nädala möödudes Kaja Kallase juurde Stenbocki majja ja ütlesin: «Vabandust, proua peaminister, mu otsus selle kahe nädala jooksul ei muutunud.»

 

Intervjuu ilmus 5. novembril Postimehes.

 

Jüri Raidla

Valdkonna eksperdid

Person Item Background
Jüri Raidla
Jüri Raidla, Dr. iur.
Vanempartner / Eesti