Jüri Raidla: põhiseadus kui Eesti edu pant

Jüri Raidla: Eestis kehtib praegu kõigi aegade parim ning pikaealisem põhiseadus, mis on Eestit hästi hoidnud nii stabiilsetel aegadel kui ka kriisiolukordades. Ainuüksi tõik, et Eestis ei ole olnud mitte ühtegi põhiseaduslikku kriisi, kõneleb meie riigi ja ühiskonna alusdokumendi heast kvaliteedist. Põhiseadus ja selle rakendajad on suutnud vastu seista hirmujutlustele põhiõiguste ja -vabaduste rikkumisest või lausa jäävast kahjustamisest.

Tähistamaks Põhiseaduse 30ndat aastapäeva, arutlevad Ellex Raidla advokaadid põhiseaduses sätestatud erinevate õiguste ja käsitluste päevakajalisuse teemadel Postimehe veergudel jooksvalt läbi 2022. aasta. Veebruaris avaldas oma mõtted Ellex Raidla vanempartner Jüri Raidla.

Praeguse eduloo nautima jäämisel oleksid aga kahtlasevõitu tagajärjed. Olevikus ei ole kõige targem tegelda oleviku taastootmisega, see on tee stagnatsiooni. Tuleb tegeleda tuleviku loomisega ning selle kujundamisel peab lähtekohaks olema põhiseaduses kirja pandud eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine kui ülim eesmärk. Selle eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab suutlikkust ehitada ja juhtida oma riiki. Eesti riik on väike ning mida väiksem, seda hapram see on. Mida hapram on riik, seda suurem on kodanike vastutus riigi saatuse eest.

Otsuste ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel tuleb demokraatiat jätkata, selles osas on demokraatia tervis Eestis väga hea. Samas tuleb lõpetada pseudodemokraatia mängimine otsuste täitmisel. Valikuvabadus kehtivate seaduslike otsuste täitmisel ei ole demokraatia osa.

Demokraatliku riigi ülesanne on end demokraatia kaitseks ja kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks kehtestada. Eelöeldu tähendab, et riigi kohustus on tagada oma otsuste täitmine ja välistada otsuste valikuline järgimine. Otsuste valikulise täitmise tolereerimine paneb kahtluse alla riikluse tõsiseltvõetavuse. Kõrgeima võimu kandja ehk rahvas on kutsunud riigiorganid ellu selleks, et need toimiksid, mitte selleks, et nad võimaldaksid või isegi soosiksid otsuste eiramist.

Nii pseudodemokraatia kui ka otsuste valikulise täitmise tolereerimine suurendavad võimu jätkuvat võõrandumist rahvast. Väitele, et viimase kümmekonna aasta jooksul on Eestis riigiõiguslik frustratsioon olemas ja süveneb, ei ole vaja tõestusmaterjali otsida. Piisab, kui meenutada Rahvakogu (2013), kus tehti hulganisti ettepanekuid riigielu paremaks korraldamiseks, millest realiseerusid vaid vähesed. Sama saatus tabas Riigireformi Sihtasutuse (2018–2019) koostatud kompaktset riigireformi kontseptsiooni ja tehtud 67 ettepanekut. Riigikogus algatatud otsuse eelnõu nr 181 «Riigireformi elluviimisest» koos parlamendi liikmete esitatud arvukate muudatusettepanekutega kogub riiulil tolmu ja ootab ilmselt menetlusest väljalangemist.

Justiitsminister Urmas Reinsalu esitas põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruande (2018) põhjal valitsusele märkimisväärsel hulgal ettepanekuid Eesti riigikorralduse parandamiseks. Viimased kolm valitsust pole pidanud vajalikuks tema ettepanekuid isegi mitte arutada, otsustamisest rääkimata. Koroonaaegsed vaimsed heitlused seoses kehtestatud piirangute põhiseaduspärasusega, kus innukamad arvajad näisid ennustavat demokraatia peatset lõppu Eesti vabariigis, annavad samuti tunnistust kogunenud pingetest.

Just põhiseadusest võime leida instrumendi võimu ja rahva võõrandumise vähendamiseks. Toon siinkohal välja kolm võimalust, mis pärinevad Riigireformi Sihtasutuse kontseptsioonist: 1) sätestada põhiseaduses (või seaduses) rahvaküsitlus riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, 2) kõrvaldada põhiseaduse § 105 lg 4 sisalduv piirang, mis soodustaks rahvahääletuste laialdasemat kasutamist riigi valitsemisel, ja 3) anda 20 000 hääleõiguslikule kodanikule õigus seada üles kandidaate Eesti presidendi valimiseks.

Rahvaküsitlus aitaks ühiskonda laialt puudutavaid, kuid samas vastuolulisi ja poliitiliselt tundlikke otsuseid ette valmistada. Rahvaküsitlus ei ole seadusandjale juriidiliselt siduv, kuid võib anda poliitilise mandaadi teatud valikute tegemiseks. Lisaks aitaks see oluliselt kaasa laiapinnalisemale riigivalitsemisele ning rahva ja riigi lähendamisele. Rahvahääletusi on Eestis pärast taasiseseisvumist korraldatud väga vähe, kujundades sellega arusaama, et esindusdemokraatial põhinev võim ei usalda rahvast piisavalt. Oluline takistus rahvahääletuste laialdasemal kasutamisel on põhiseaduse § 105 lg 4, milles on sätestatud: «Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.»

On mõistetav, et riigikogu ei ole huvitatud iseenda laialisaatmist sisaldava riski võtmisest ja väldib seetõttu seaduseelnõude panemist rahvahääletusele. Hääleõiguslikele kodanikele presidendikandidaatide ülesseadmise õiguse andmine vähendaks rahva ja võimu võõrandumist, samuti tugevdaks presidendi moraalset mandaati tasakaalustaja rollis.

Eelpool kirjeldatud kolm ideed on riigikogu liige Andres Metsoja esitanud riigikogu menetlusse seoses otsuse eelnõuga «Riigireformi elluviimisest». Nende ettepanekute realiseerimine paberdemokraatia raames on protseduuriliselt keeruline ja materiaalselt kulukas. Neid väiteid on pidevalt kasutanud poliitikud, kes on aastaid suutnud rahvast kui kõrgeima võimu kandjat hoida eemal oma võimu teostamisest parlamendi valimiste vahelistel perioodidel. Kuid vastupidi paberdemokraatiale ei ole e-demokraatias keerukuse ja kalliduse argumendid enam pädevad. Kui esmapilgul võib tunduda, et e-demokraatia on kodanikust kaugel ning teeb rahvavõimu teostamise kodanike jaoks anonüümsemaks, siis tegelikkus on vastupidine. Turvalise e-demokraatia süvendamine oleks ühtlasi käsitletav demokraatia kaitsemeetmena. Sellises kvaliteedis omandab e-demokraatia uudse tähenduse 21. sajandi moodsa riigi ülesehitamise protsessis.

Eesti poliitikas ja õiguspraktikas on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud ka põhiseaduse preambul, mis on omapärane kood, mis annab võtmed põhiseaduse mõtestamisele ja tõlgendamisele. Preambulisse on kätketud põhiseaduse alusväärtused, millest mitut on paslik pidada rahvuslike huvide südamikuks. Põhiseaduses kajastuvad rahvuslikud huvid on aga midagi sellist, mis peaksid meie riikluse arengus seisma esikohal igal ajal ja igas küsimuses.

Rahvuslike huvide lahtimõtestamine eeldab ettenägelikkust märksa pikemaks perioodiks kui riigikogu valimiste nelja-aastane tsükkel. Kõigi, ka riigi kohta kehtib vandeadvokaat Simon Levini aastatetagune ütlus: «Igaüks toimetab oma ettenägelikkuse piirides.» Imetabasel kombel on just ettenägelikkus see, mis on tarvilik põhiseadusesse kätketud rahvuslike huvide lahtimõtestamisel.

Rohepööre on riikliku ettenägelikkuse ja rahvuslike huvide realiseerimise test. Tõenäoliselt mõistab enamik Eesti inimestest, et planeedi Maa hoidmine ja kaitsmine on kooskõlas Eesti rahvuslike huvidega. Ilma loodushoiuta ei ole tulevikku ei Maal ega ka Eesti vabariigil. Keeruliseks läheb küsimus siis, kui tuleb hinnata rohepöörde tempo ja üksikute konkreetsete meetmete vastavust meie rahvuslikele huvidele. Kui need toovad kaasa elanikkonna olulise osa vaesumise ning praeguses geopoliitilistes oludes tulevad Ida-Virumaa energeetikud ja kaevurid kadunud ja asenduseta töökohtade tõttu tänavatele, siis on selline rohepööre kahtlemata vastuolus Eesti rahvuslike huvidega. Jääb vaid üle küsida retooriliselt, kas rahvuslike huvidega vastuolus olevad aktid saavad olla kooskõlas põhiseadusega. Loomulikult mitte. Põhiseaduses peegeldatud rahvuslikud huvid nõuavad asjaomastelt isikutelt sellist tegutsemist, et meie riik oleks «pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus».

Põhiseadus on kõrgemat järku seadus, millele on omane suurem üldistustase ning mille mõttel on teiste seadustega võrreldes määratult suurem tähendus. Seetõttu on põhiseaduse tõlgendamise ruum suurem, kuid ometigi mitte piiritu. Kui õigus-poliitiline tegelikkus ja põhiseaduse tõlgendus hakkavad liiga erinema ning kui põhiseaduse tõlgendamist hakatakse painutama eesmärgiga tõestamaks selle vastavust muutunud poliitilisele ja sotsiaalsele reaalsusele, on tulemuseks põhiseaduse õiguslik ja poliitiline devalveerumine.

Põhiseadust ei tohi ahistada, sellelt ei tohi ära võtta riigi ja ühiskonna arendamise võimekust. Põhiseadust ei tohi kergekäeliselt muuta ega stagnatsiooni suunata. Põhiseadus ei tohi olla poliitiline mängukann ega ka kivisse raiutud dogmaatiliste normide virn. Eestile eduka tuleviku loomise nimel tuleb põhiseadust muuta nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik.

Moodne riik on legitiimne ainult õiguse kaudu, mille vundament on põhiseadus. Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda nüüdisaegse riigi musternäiteks, kui vaid viimastel kümnenditel kaotsi läinud poliitiline julgus üles leitakse. Selleks et arendada Eesti 21. sajandi moodsa riigi mudeliks, tuleb täiuslikuks lihvida e-demokraatia instrumendid ja läbi viia riigireform. Moodsa riikluse mudel ongi meie suur lugu. See mudel saaks lisaks Eesti kodanike teenimisele olla ka vaimse ekspordi artikkel, mis võiks 21. sajandi Eesti muuta väga-väga suureks.

Ühtlasi kutsub Ellex Raidla üles oma teadmisi meie põhiseadusest värskendama: https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002

Loe ka artiklit Postimehest.

jüri raidla

Valdkonna eksperdid

Person Item Background
Jüri Raidla
Jüri Raidla, Dr. iur.
Vanempartner / Eesti