Kevin Gerretz ja Martin Mäesalu: rohelised mehikesed aktsionäride nimekirjas

Kevin Gerretz ja Martin Mäesalu: mida kauem puudub Eestis välismaiste otseinvesteeringute kontrollimehhanism, seda tõenäolisem on olukord, kus rohelised mehikesed aktsionäride nimekirjas tekitavad probleemi. Siis reageeritaks aga juba üle.

„Tuled kustuvad kogu Euroopas; meie oma eluajal ei näe neid enam süttimas,“ märkis ühel 1914. aasta augusti esmaspäevasel õhtul Suurbritannia välisminister Sir Edward Grey, seistes oma kontori aknal. Kahjuks oli Inglise riigimehel ligi 110 aastat tagasi õigus.

2022. aasta veebruaris ei pälvi sellised mõtteavaldused igikestvat tähelepanu ja unustatakse kiirelt. Mitte et ei ole põhjust, vaid kuna samasisulisi tsitaate võib koguda suuremas koguses igast pealinnast Tallinna ja Washingtoni vahel. Loodame kõik südamest, et sel korral enamik eksib.

Tõenäoliselt on pikaks ajaks tuled kustunud viimasel kolmel kümnendil vähemalt Eestit hästi teeninud arusaamal, et kapitalil ei ole rahvust. Eesti ja meie lähimate teekaaslaste vaatenurgast on kõige ilmsem, et olukorras, kus Venemaa on Ukrainas alustanud täieulatusliku sissetungiga, ei ole võimalik panna silmi kinni ning eeldada, et Moskva ei üritaks meid teiste meetoditega mõjutada. NATO lepingu artikkel 5 võib aidata meil rahulikumalt magada, kuid käibesse tulnud kliiniliselt kõlava termini „kineetiline konflikt“ kõrval ei ole välistatud ka teised mõjutamise viisid, sh majanduslikud hoovad.

Kahtlustäratavad seosed

Jättes kõrvale küsimuse nn energiarelvast, on üks selline võimalus ebasõbralike valitsuste poolt oluliste ettevõtete omamine ja selle abil mõjujõu saavutmine. Võimalikust niisugusest ohust on juba oluliselt varem saadud aru nii Euroopas kui ka USAs. Seda peamiselt suhetes Hiinaga, kuid nüüd üha selgemalt ka Venemaaga.

Praegu välja mängiva avaliku jõhkrutsemise kõrval ei kajastu niisugused mõjutamise viisid sedavõrd tugevalt. Venemaa üks olulisi püüdlusi on olnud hoida Ukrainat liitumast Euroopa Liiduga. Seda eesmärki võidakse juba olla saavutatud hoopis teiste meetoditega.

Näiteks on alates 2014. aastast täheldatud statistilist seost Venemaa taustaga välisinvesteeringute suuruse ja ELi-Ukraina küsimustes Euroopa Parlamendi saadikute hoiakute vahel. Antud analüüsi kohaselt, mida suurem on Venemaa taustaga välisinvesteeringute maht konkreetse saadiku piirkonnas, seda enam on vastav saadik hääletanud Ukraina ja Euroopa Liidu koostöö küsimustes selle vastu. On siis tegemist juhusliku kokkusattumusega või peenetundelise mõjutustaktikaga – ega sellele lõplikku vastust ilmselt ei ole, kuid seisu- ning istekoha vahel kipub olema statistiliselt oluline seos.

Veelgi enam: Euroopa Komisjon on eelmise aasta lõpus avalikustatud välisinvesteeringute raportis kirjeldanud, et nähtav on selge muutus investorite profiilis – üha enam on näha OECD-väliseid investoreid, mis on riiklikult juhitud või rahastatud ning mille eesmärgid konkreetse investeeringu taga ei pruugi alati olla ärilist laadi. Üheks paljudeks näideteks on Hiina riigiettevõte Cosco viimase kümnendi jooksul omandanud kontroll kaheksa Euroopa sadama üle, seal hulgas Kreeka kõige suurem reisi- ja kaubasadam Piraeus (reisijate arvult võrreldav Tallinna Vanasadamaga).

Oma äriline loogika on sellistel investeeringutel ju kindlasti olemas. Samas, taas närib kahtlus, et kas kogu selline tegevus on alati ärilistest kaalutlustest lähtuv. Seda eriti olukorras, kus pärast Piraeuse sadama omandamist saabus sõjalaevastik teiselt poolt maailma riikidevaheliste sõprussuhete kinnitamiseks sedasama sadamat testima. Samalaadsed küsimused tekivad ilmselgelt võimalike investeeringutega idapoolsest naaberriigist.

Lisaks võimalikele otsestele mustadele mõtetele võivad sellised investeeringud saada mõjutatud laiematest arengutest regioonis ja maailmas. 2016. aastal laienesid näiteks puhtalt omandilisest kuuluvusest lähtuvalt ootamatult USA poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid ühele Eesti krediidiasutusele. Olulist laienetust sellele siis ei järgnenud. Aga mis saab olukorras, kui kunagi peaks rakenduvad sanktsioonid takistama külmal talvekuul mõne kaugkütte või muu olulise taristu ettevõtja töö?

Ärme jää lootma, et hullem läheb mööda

Eelnev ei tohi tähendada, et Euroopa Liit laiemalt või Eesti kitsamalt peaks uksed sulgema. Vastupidi – avatud majandus on osa väärtustest, mille kaitsmine ei tohi kaasa tuua sellise väärtuse kadumist. Avatus maailmale ning rahvusvaheline koostöö on oluliseks edu aluseks valdaval osal Eesti majandussektoritest. Teisalt ei ole lahenduseks ka silmade sulgemine ja lootmine, et ehk läheb ka sellel korral hullem mööda.

Enamikus Euroopa riikides kehtivad nn välismaiste otseinvesteeringute kontrollimehhanismid. 2019. aasta märtsis võeti ka Euroopa Liidu tasandil vastu välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute määrus, millega kehtestati kogu Euroopa Liitu hõlmav raamistik, milles Euroopa Komisjon ja liikmesriigid saavad kooskõlastada oma tegevust välismaiste investeeringute tasutauuringute vallas. Määrusega ei kohustata liikmesriike menetlusi omama, vaid sätestatakse infovahetuse põhimõtted ja viisid.

Praeguseks on peaaegu kõikides Euroopa Liidu riikides juba kehtestatud vastavad kontrollirežiimid. Üheks erandiks (koos näiteks juba viidatud Kreekaga) on Eesti.

Eestis on avalikel andmetel 2020. aasta juunis valminud välisinvesteeringute tasutakontrolli seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus ja 2021. aasta märtsis avalikustatud välisinvesteeringute taustauuringu mõjude hindamise lõpparuanne. Vastav seaduseelnõu ei ole aga tänaseni jõudnud kooskõlastusringile, rääkimata riigikogu menetlusest.

Kindlasti ei tohi eelnevaga kiirustada ning on vaja leida mõistlik tasakaal avaliku korra ning julgeoleku, kaitse ja välisinvesteeringute soodustamise (või mittepärssimise) vahel. Samas, senini on laiem avalik debatt selle küsimuses puudu.

Esiteks: selline eelnõu ei peaks valmima nn kabinetivaikuses – tegemist on põhimõttelise küsimusega, milles peab ühiskond laiemalt kaasa rääkima. Teiseks: mida kauem mõistliku ja läbitöötatud lahendusega oodata, seda tõenäolisem on olukorra teke, kus rohelised mehikesed aktsionäride nimekirjas toovad kaasa probleemolukordade tekke, kas siis Eestis või mujal. Võimalikule kriisile reageerimise tulemiks ei ole siis aga tasakaalustatud ja mõistlik lahendus, vaid ülereageerimine ning ebamõistliku bürokraatia kehtestamine.

Sellisest võimalikust suunast annab aimu kas või hetkel kättesaadav eelnõu väljatöötamise kavatsus. Näiteks on kaheldav, kas sellisele režiimile peaks allutama kõik hädaolukorra seaduses loetletud elutähtsate teenuste osutajad (vt teehooldusettevõtted) ja nende teenused/vara tervikuna, riigi osalusega äriühingud (mille puhul riik ise otsustab võõrandamise ja selle tingimused), meediaettevõtted sõltumata nende levikust või loodusvarad ja nendega seotud ettevõtted. Hoiatavaid näiteid on Eesti minevikust ju näha teisigi.

Julgeolekukaalutlused on toonud meid olukorrani, kus suurema debatita on aastaid olnud faktiliselt takistatud taastuvenergia projektide arendamine. Ülereageerimine on selgelt nähtav rahapesuskandaalidele järgnevalt, kus ühel hetkel oli võimatu avada kontot pangas ükskõik millistele ELi-välistele investoritele kuuluvatele äriühingutele, rääkimata siis neist olukordadest, kus investoril oli idapärasem nimi. Samalaadset olukorda ei tohi korrata välisinvesteeringute puhul laiemalt.

Vaata ka artiklit Äripäeva veebist.

Valdkonna eksperdid

Person Item Background
kevin gerretz
Kevin Gerretz
Advokaat / Eesti
Person Item Background
Martin Mäesalu
Partner / Eesti