Marika Kütt: ühiskond vajab paremat argumenteerimiskultuuri

Ellex Raidla nõunik Marika Kütt kirjutab ajakirjas Edasi avaldatud arvamusloos, et ühiskond vajab paremat argumenteerimiskultuuri. Kohtuadvokaadi vaatenurgast selgitab ta, miks faktidel, tõenditel ja oskusel vastandlikke seisukohti ära kuulata on oluline roll nii kohtusaalis kui ka avalikus debatis.

Kohtuadvokaadina on saanud harjumuseks, et kellegi veenmiseks tuleb valida kõige tugevamad argumendid ning esitada need selgelt, veenvalt ja tõenditega. Vastaspoole argumendid tuleb ära kuulata ning neile vastata. Kohtus ei valita argumente reeglina selle järgi, kas need võivad vastaspoolele emotsionaalselt ebamugavad olla.

Võib-olla just seetõttu tundubki võõras, kui sageli ei toimi sama loogika avalikke teemasid puudutavates aruteludes – olgu sotsiaalmeedias, avalikus debatis või isegi igapäevastes vestlustes.

Värskelt Arvamusfestivalilt naasnuna oli meeldiv näha, et modereeritud paneelides ja publiku ees on rahulik arutelu jätkuvalt (enam-vähem) võimalik. Samas jäi kuluaaridest kõlama mõte, et paneelides võiks olla rohkem tõeliselt erineva maailmavaatega inimesi. Nii mõlkuski festivali vältel kuklas küsimus, kuivõrd kandub selline rahumeelne arutelukultuur üle igapäevasesse avalikku diskussiooni, kui ideoloogilised erinevused põrkuvad teravamalt.

Väljendus- ja sõnavabaduse laiem eesmärk ei ole pelgalt võimalus midagi välja öelda, vaid arvamuste vahetamise kaudu jõuda tõele, ühisele arusaamisele või kompromissile lähemale. Selleks on ühelt poolt vaja argumenteerimisoskust – oskust esitada väiteid läbimõeldult ja loogiliselt, kasutades struktuuri, sõnavalikut, tempot, rõhuasetusi ja tooni.

Avaliku arutelu kvaliteeti ei määra siiski ainult oskus oma mõtteid esitada. Peened argumendid on kasutud, kui diskussioonis osalejatel puudub avatus – valmidus oma seisukohti põhjendada, eriarvamusi kaaluda ja vajadusel oma varasemaid seisukohti korrigeerida. See on küsimus argumenteerimiskultuuri kvaliteedist.

Argumenteerimiskultuuritus igapäevaelus

Ei ole uudis, et toksiline argumenteerimiskultuur avaldub eriti jõuliselt sotsiaalmeedias, mida käsitleti ka vähemalt kahes Arvamusfestivali paneelis. Netikommentaatorite sõnavõtud jäävad sageli silma rohkem labasuse kui argumentide poolest.

Probleem ei piirdu aga netikommentaatoritega. Avalikku diskussiooni jälgides jääb mulje, et nii mõnigi avaliku elu tegelane peab heaks sõnavõtuks eriarvamusel olijale võimalikult tabavat „lajatamist“ – olgu selleks solvamine, naeruvääristamine või emotsionaalne valang. „Ebapädev“, „Miks te nii palju valetate?“, „valelik lõust“ ja muud sarnased väljendid on kõlanud muu hulgas Riigikogu saalis.

Lajatamise peenem vorm on emotsioonidest laetud reaktsioon, mille sisuks on eriarvamusele vastamine stiilis: „Kuidas keegi üldse saab midagi sellist kirjutada või väita!“ Eriarvamusele viidatakse kui millelegi võõrale ja mõistetamatule ning selle esitajale vihjamisi kui rumalale või halvale inimesele. Selliste kõrge temperatuuriga avalduste puhul on argumenteeritud vastus keeruline või eeldab väga tugevat selgroogu. Sisuliselt nullib selline reaktsioon arutelu juba eos.

Verbaalset lajatamist kohtab ka avalikke teemasid puudutavates tavaelu vestlustes, ehkki seal väljendub see sageli varjatumal ja passiiv-agressiivsemal kujul. Mainstream-arvamus on konkreetses seltskonnas enamasti kiiresti tajutav, kui sisulise arutelu asemel reageeritakse eriarvamusele kohmetuse või vaikusega.

Emotsionaalne laetus ei soosi arutelu

Eelkirjeldatud tendentside tulemusel taandub arutelu sageli vastastikuseks lajatamiseks. Emotsionaalselt laetud avaldus kutsub esile vähemalt sama laetud vastuse. Halvemal juhul tekib olukord, kus osa inimesi ei julge tugeva vastureaktsiooni hirmus enam oma seisukohti avaldada. Kahjuks on nii mõnelgi juhul kuuldud, kui keegi tuleb oma mõtet väljendama sosinal ja põhjendusega: „Ma arvan nii, aga kõva häälega siin seltskonnas ei julge öelda.“ See ei viita kvaliteetsele argumenteerimiskultuurile.

Seejuures on paradoksaalne, et kui eesmärk oleks päriselt kellegi seisukohta muuta, on naeruvääristamine, alandamine või muu emotsionaalne reaktsioon selleks ühed halvimad vahendid. Kui tõenäoline on, et inimene kuulab pärast tema solvamist vastaspoole argumente või on valmis nendega nõustuma? Iga psühholoog kinnitaks ilmselt, et verbaalne rünnak ei loo head pinnast ei aruteluks ega kompromissiks.

Emotsioonidel võib sõnavõtus oraatorliku võttena oma koht olla. Sageli teenib emotsionaalne sõnavõtt siiski pigem enda väljaelamise või juba olemasoleva toetajaskonna heakskiidu suurendamise eesmärki – nii kogub emotsionaalne postitus sotsiaalmeedias toetajaskonnalt ikka palju „laike“. Ühisele arusaamisele see vastaspooli aga reeglina lähemale ei vii.

Eriarvamustele emotsionaalselt reageerimine peegeldab ka jäikust ja kohati põhjendamatut enesekindlust oma seisukohtades. Mõnikord tuleneb see ideoloogilisest kuuluvusest, mõnikord intellektuaalsest üleolekutundest või veendumusest, et enda seisukoht on sedavõrd ilmselgelt õige, et selle üle polegi vaja arutleda.

Tänapäeva infokülluses mõjub selline jäikus eriti üllatavalt. Keeruliste küsimuste kohta leidub peaaegu alati vastukäivat infot. Sageli on parim võimalik järeldus mitte see, et üks seisukoht on vaieldamatult õige, vaid et see tundub olemasoleva info pinnalt kõige tõenäolisem. Järgides filosoof Bertrand Russelli mõtet – tarkuse märk on pidev kahtlemine, rumaluse märk aga vankumatu enesekindlus.

Ka tundlike teemade üle peab saama arutleda

Argumenteerimiskultuuri nõrkus avaldub eriti selgelt tundlike teemade puhul – seal, kus kõne all on tugeva moraalse või identiteedilise laenguga küsimused, nagu kliima, looduskaitse, feminism, ahistamissüüdistused, Ukraina toetamine, immigratsioon või Iisraeli-Palestiina konflikt.

Selliste teemade puhul on emotsionaalne laetus sageli nii tugev, et küsimusi, kahtlusi või eriarvamusi ei tõlgendata panusena arutelusse, vaid märgina sellest, et küsija on eesmärgi või liikumise vastane. Nii muutub sisuline küsimus kiiresti lojaalsustestiks.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks siiski olema võimalik vabalt arutleda ja kahelda kõige üle, sealhulgas meetmete ja poliitikate üle, mida rakendatakse laialdaselt moraalseks peetava eesmärgi nimel. Ka küsimused „Kas roheenergia on ikka roheline?“, „Äkki ei olnud ahistamine?“ või „Kas Trumpi tariifidel on mingi majanduslik loogika?“ väärivad arutelu ja kaalumist. Vastasel juhul hakkab sõnavabadus toimima ohtlikult valikuliselt – teatud järeldused on lubatud, teatud küsimused aga sotsiaalselt karistatavad. Sõnavabadus ei ole küll absoluutne, kuid selle piiramise standard on ja peabki olema kõrge.

Kahjuks esineb tundlike teemade käsitlemisel sedagi, et inimesele omistatakse seisukohti, mida ta tegelikult väljendanud ei ole. Selle tulemusel võib teda tabada mainekahju, avalik surve või kriitikalaviin. Hiljuti jäi silma, kuidas Facebooki grupis „Virginia Woolf Sind ei karda“ väideti, justkui Erki Nool oleks võrrelnud naistega rääkimist prill-lauaga vestlemisega. Juurde lingitud artiklist nähtus aga selgelt, et ta ei öelnud midagi sellist. Kellegi seisukoha ebatäpne või pahatahtlik kajastamine ei aita argumenteerimiskultuurile kuidagi kaasa.

Sarnaseid näiteid on mitmeid. Kirjanikku J. K. Rowlingut ja laulja Róisín Murphy’t tabanud kriitikalaviinid ilmestavad, kui kiiresti võib tundlikul teemal väljendatud seisukoht avalikus arutelus muutuda millekski palju äärmuslikumaks.

Näiteid argumenteerimiskultuuri nõrkusest leiab kõikidest leeridest, nii liberaalsetest kui konservatiivsetest ringkondadest. Ometi üllatab see rohkem siis, kui nähtus ilmneb inimeste puhul, kes identifitseerivad end liberaalidena. Liberaalsus tähendab ju eriarvamuste talumist, sealhulgas selliste seisukohtade talumist, millega ise ei nõustuta. Kellegi eriarvamusele aga sedavõrd tugevalt reageerimine, et arutelu asemel tekib surve vaikida või oma arvamuste pärast vabandada, on liberaalsete põhimõtetega selgelt vastuolus. Sõnavabadus ei saa olla suurem endale ja väiksem teistele.

Parema avatuse loomine

Arvamusfestivalil jäi ühest paneelist kõlama mõte, et arvamuskultuuri kujundamisel on suur roll koolil ja kodul. Sellega tuleb nõustuda. Selleks, et õpetada noori paremini arutlema, peab aga igaüks esmalt ka ise peeglisse vaatama.

Tasub küsida, kui avatud oleme omaenda seisukohtade ümbermõtestamisele, kui kursis me konkreetse teemaga oleme, et mingil seisukohal olla ja kuidas reageerime eriarvamustele. Samuti tasub analüüsida, kui palju mõjutavad meie arvamusi ideoloogilised eelistused, eelarvamused eriarvamuste esitajate suhtes või kinnituskalduvus. Kui arvamus on juba välja kujunenud, kipub ego sellest kinni hoidma ka siis, kui vastuargumendid vääriksid tähelepanu.

Sama oluline on jälgida sõnu ja tooni, millega oma seisukohti väljendame. Need määravad suuresti, kas meie väljaöeldu mõjub konstruktiivse seisukoha, kriitika või solvanguna. Avalik diskussioon nõuab samasugust enesepeegeldust ja emotsionaalset intelligentsust nagu lähisuhtedki. On põhjus, miks mõne mõjuisiku, näiteks Ülle Madise või Alexander Stubbi sõnavõtud leiavad sageli positiivsemat vastukaja kui nende omad, kes kasutavad labast või ründavat tooni.

Tasub meeles pidada, et seisukohti saab esitada enesekindlalt ja tugevalt ka ilma liigse emotsionaalsuseta – nii, et tagajärjeks ei ole kohene vastandumine ja leeridesse jagunemine. Rõhk peaks olema kuulajaskonna veenmisel oma seisukoha võimalikult hea põhjendamise kaudu. Kui tekib vajadus vastaspoolt alandada või tema seisukohti naeruvääristada, peaks see tekitama kahtluse pigem enda argumentide tugevuses või nende esitamise kvaliteedis.

Ka argumenteerimisoskuse lihvimine võiks olla iga avalikus arutelus osaleva inimese eesmärk. Vana-Kreekas oli veenva kõne pidamine igapäevaelu osa. Oraatorlus on omamoodi alahinnatud kunst. Piisab, kui kuulata mõnd Christopher Hitchensi sõnavõttu, et mõista, kui nauditav võib olla hästi argumenteeritud seisukoht isegi siis, kui kõnelejaga kõiges ei nõustu.

Haridusel on muidugi argumenteerimiskultuuri parandamisel suur roll. Ülikooli ajast meenub, kui vähe juleti isegi seminarides sõna võtta, kartes auditooriumi ees midagi valesti öelda. Arvamuste avaldamine ei peaks olema ainult ühiskonnaõpetuse või väitlusringi teema. Iga kool peaks võtma eesmärgiks olla koht, kus igas tunnis ja seminaris julgetakse mõtteid vabalt väljendada, seisukohti testida ning kus iga sisulist arvamust peetakse panuseks arutellu – isegi siis, kui see ei ole veel „päris õige“ ja vajab edasiarendamist.

Lõppkokkuvõttes aitaks argumenteerimiskultuuri parandada ühiskondlik hoiak, kus seisukoha muutmist, arendamist ja eksimuse tunnistamist ei peeta nõrkuse märgiks, vaid loomulikuks arengu osaks. Kedagi ei peaks halvustama seisukohtade muutmise pärast ega kritiseerima aastate taguse arvamuse eest, mida inimene enam ei jaga.