Martin Mäesalu: Euroopa vaatab kerkinud kütusehindade tõttu taas hinnakontrolli poole

Hinnakontroll on majanduslikult umbes sama tark kui tulekahju kustutamine suitsuandurit vaigistades, kirjutab Ellex Raidla konkurentsiõiguse ekspert ja juhtivpartner Martin Mäesalu.

Iraani sõda ei ole lihtsalt järjekordne kauge geopoliitiline konflikt, mida saab turvalise distantsi tagant ekraanilt jälgida. Sellel on otsesed tagajärjed meie hoovil – ka juhul, kui praegune vaherahu peaks pinged püsivamalt maha võtma. Nafta ja gaasi hinnad hüppasid, tarneahelad logisevad. Isegi kui vaherahu peab, ei kao šoki järelkaja tõenäoliselt veel mõnda aega.

Nagu ikka – iga hinnagraafiku uue tipuga kasvab surve reageerida, mille üheks väljundiks on soov reguleerida. Näiteks on Euroopa Liidus hakatud tõsiselt kaaluma 2022. aasta energiakriisi aegsete erakorraliste meetmete (vt Nõukogu määrus (EL) 2022/1854 kõrgete energiahindade vastaste erakorraliste meetmete kohta) osalist taaselustamist – meetmete, mida toona nimetati ajutiseks. Kriisidel kipub olema veider omadus: iga uus šokk paneb meenutama samu vanu tööriistu. Kusagil keldris on ju veel see unustatud mutrivõti, millega kunagi sai lekkiv toru „peaaegu korda“. Hinnad tõusevad, avalik pahameel koguneb ja kaugel ei ole mõte, et ehk pole probleem mitte nappuses, vaid hinnasildis. Ja kui hinnasilt tundub vale, siis saab selle lihtsalt ära parandada.

Juba praegu on näha reageerimise soovist kantud reguleerimise näiteid. Näiteks tutvustati Saksamaal kiirkorras nn kütuseturu poliitikapaketti vastusena kütusehindade järsule tõusule ja avalikule survele „midagi ette võtta“. Tulemus ei ole veel klassikaline hinnalagi, vaid konkurentsiõiguse ja regulatsiooni segu, mis liigub samm-sammult hinnakontrolli poole.

Paketi keskmes on kolm ideed. Esiteks lubatakse tanklatel hindu tõsta üks kord päevas (laenates ideed Austriast). Teiseks tuuakse kütuse hulgimüügi ja rafineerimise tasandil mängu uus „ekspluateeriva kuritarvituse” kontseptsioon. Sõnastus on keeruline, aga mõte lihtne: teatud juhtudel nihkub tõendamiskoormus ettevõtjale. Kolmandaks lihtsustatakse nn sektorimenetlusi, et Bundeskartellamt saaks kiiremini ja jõulisemalt sekkuda. See kõlab loona tarbijakaitsest ja konkurentsi tugevdamisest, kuid tegelikult liigume samm-sammult lähemale olukorrale, kus konkurentsiõigus hakkab täitma hinnaregulaatori rolli. Roll, mida konkurentsiõigusele ei tohiks külge panna.

Saksamaa ei ole siin muidugi üksi. Euroopas on üldisemalt taas laual mitmed hinnakontrolli meenutavad algatused: Euroopa Liit kaalub 2022. aasta energiakriisi aegseid erakorralisi meetmeid osaliselt taaselustada. Erinevad liikmesriigid soovivad mängu tuua uut EL-i ülest „ülemäärase tulu” maksu, et hinnatõusu mõjusid pehmendada. Nii jätkates ei saa kaugel olla ka Ukraina sõja alguses mitmetes Euroopa riikides rakendatud (sh piiratud mahus ka meil) hindade regulatsiooni instrumentide sahtlist üles leidmine. Muster on tuttav: kriis paneb käe libisema hinnasildi poole, isegi kui probleem on tegelikult nappuses, mitte numbris.

Energiakriis ja hinnad ei ole olemuselt moraalne probleem, vaid nappusšokk. Kui pakkumine on piiratud ja nõudlus püsib, siis kõrge hind ei ole turu tõrge, vaid turu sõnum. Hinnakontroll – kas otseselt või kaudsete meetmetena – summutab selle sõnumi. Probleem on selles, et tarbimine ei vähene ajal, mil peaks säästma. Lisaks tekib edasivaatavalt pigem motivatsioon hoiduda investeeringutest, sest hinnasignaalid muutuvad poliitiliselt ettearvamatuks. OECD on oma 2023. aasta analüüsis (OECD Economic Policy Paper No. 35, „Coping with the Energy Crisis“) selgelt möönnud, et riikide rakendatud meetmed olid tihtipeale halvasti sihitud, kulukad ning vähendasid stiimuleid energia säästmiseks. Seeläbi võisid need lõppastmes hoopis aidata kaasa inflatsiooni kasvule.

Konkurentsiõiguse roll kriisis ei saa olla hindu „paika panna“, vaid tagada, et turg püsiks avatuna ja toimivana. Konkurentsiametid üle Euroopa ei tohiks muutuda otseselt ega kaudselt avatud turule reguleeritud hindade määrajaks. Saksamaa järelevalve on seni selle loogika peale üles ehitatud: rõhk on konkurentsi toimimisel, mitte „õiglase hinna“ määramisel. Probleem tekib siis, kui kriisis lähevad need kaks asja vaikselt ja tähelepandamatult segi.

Nihestus tekib olukorras, kus kõrge hind võrdsustatakse koheselt ebaseadusliku hinnaga. Kallis energia (või muu toode/ teenus) ei ole automaatselt konkurentsiõiguse rikkumine, kuigi teatud juhtudel ta võib seda olla. Konkurentsiõigus töötab aeglaselt, tõendite ja turustruktuuride pinnalt; see ei ole loodud emotsioonide maandamiseks. Kui emotsiooni mahalaadimise ülesanne talle siiski anda, kaotavad lõpuks nii tarbijad kui ka turu usaldusväärsus.

Energiakriisis on ahvatlev pidada hinnatõusu vaenlaseks ja hinnakontrolli lahenduseks. Tegelikult on vastupidi: hind on sõnum, mida peaks kuulama. Pikaajalise lahenduse annab konkurentsi kaitsmine, turu avatuna hoidmine ja aus hinnasignaal, mis sunnib nii säästma kui ka investeerima. Lühikeses ajaraamis sihitud ja ajaliselt piiratud meetmed eriliselt pihta saanud sektoritele või haavatavatele tarbijatele võivad olla igati põhjendatud. Kriisi tulemiks ei tohiks olla tavaolukorras elujõuliste ettevõtjate turult välja surumine. Küll aga peaks sekkumine jääma täpselt selle piiridesse: aidates neid, kes abi päriselt vajavad, mitte moonutades turgu laiemalt. Hinnasildi kallale minemine võib küll pakkuda ajutust lohutust, aga majanduslikult on see umbes sama tark kui tulekahju kustutamine suitsuandurit vaigistades.

Arvamuslugu ilmus Äripäevas.