Martin Mäesalu: kütusehindade kommenteerimine keelatud? Mitte päris

Konkurentsiameti suunised kütusemüüjatele avalike kommentaaride kohta annavad vähe praktilist abi olukordades, kus ettevõtja peab vastama avalikkuse õigustatud küsimustele, kirjutab Ellex Raidla juhtivpartner ja konkurentsiõiguse ekspert Martin Mäesalu.

Kütusehinnad on Eestis üks neid teemasid, mille puhul muidu keerulised konkurentsiõiguse küsimused kipuvad jõudma juristide kabinetist avalikku arutellu. Tanklapostil olevad numbrid on kõigile nähtavad, hinnamuutus puudutab korraga nii kodumajapidamisi kui ettevõtjaid ning iga järsem liikumine tekitab küsimuse, kas turg toimib ausalt ja tõhusalt. Seetõttu ei ole üllatav, et ka Konkurentsiameti hiljutine soovitus kütusemüüjate avalike kommentaaride kohta pälvib laiemat tähelepanu.

Ameti mure ei ole iseenesest arusaamatu. Kütuseturg on nähtav ja kiirelt reageeriv. Sellisel turul võib ka avalik sõnum omada suuremat kaalu kui mõnes sektoris, kus hinnad on vähem läbipaistvad ja konkurendid ei näe üksteise samme sama kiiresti. Kui ettevõtja annab avalikult märku oma tulevasest hinnakäitumisest, võib see muuta konkurentide jaoks lihtsamaks otsustada, kas liikuda samas suunas. Just seda konkurentsiõigus vältida püüabki.

Konkurentsiameti soovitus puudutab nähtust, mida konkurentsiõiguses kirjeldatakse kui price signalling’ut ehk hinnasignaalide andmist. Selle all ei peeta silmas igasugust hindadest rääkimist. Probleem tekib siis, kui ettevõtja avalik sõnum annab konkurentidele arusaadava vihje tema tulevase hinnakäitumise kohta: näiteks millal hinda muudetakse, kui suures ulatuses seda tehakse või millistel tingimustel võiks turg samas suunas liikuda. Mure tekib ka siis kui sellega kaasneb otsene või kaudne üleskutse hindu järgida. Selline teave võib vähendada konkurentide vahelist strateegilist ebakindlust, mis on toimiva konkurentsi üks eeldusi.

Piir jookseb siin turuolukorra selgitamise ja oma tulevase konkreetse hinnaplaani avaldamise vahel. Üks asi on öelda, et maailmaturu naftahind, maksud või tarnekulud mõjutavad kütuse lõpphinda. See peaks kõigile selge olema. Kuri võib olla karjas, kui ettevõtja ütleb konkreetselt välja, et ta kavatseb teatud päeval teatud ulatuses hinda muuta ning anda mõista, et sama samm oleks ootuspärane ka ülejäänud turult. Esimene on avalikkuse informeerimine. Teine võib hakata meenutama konkurentidele suunatud signaali.

Euroopa Liidu praktikas ei ole see teema tundmatu, kuid seda on käsitletud piiratult ja väga kontekstipõhiselt. Kõige tuntum näide on nn Container Shipping’u menetlus, kus küsimus ei olnud tavapärases turukommentaaris, vaid regulaarselt korduvates avalikes teadetes tulevaste hinnatõusude kohta. Ka seal lõppes menetlus käitumuslike kohustuste võtmisega, mitte konkurentsiõiguses tavapäraste miljonitrahvide määramisega. Juba see näitab, et hinnasignaalid ei ole konkurentsiõiguses must-valge küsimus ega automaatne rikkumine.

Seetõttu tuleb hinnasignaalide riski arvestada, kuid seda ei tohi venitada üldiseks keeluks selgitada ettevõtja poolt avalikkusele oma tegevust. Konkurentsiõigus ei saa muutuda ettevõtjate sõnavabaduse ega avalikkuse informeerimise õiguse laiaulatuslikuks piiranguks. Konkurentsiameti suunised seda ilmselt ei soovigi. Avalikkusel on õigustatud huvi teada, miks kütusehind muutub. Ettevõtjal peab olema võimalik sellele vastata ilma, et iga selgitus muutuks kahtluseks keelatud tegevuseks.

Kui Konkurentsiamet peab teemat oluliseks, on iseenesest õige, et sellest räägitakse avalikult. Seega küsimuse tõstatamise fakt ei ole ise veel probleem. Küsimus on hetkel pigem selles, mida ettevõtja selle teadmisega peale peab hakkama.

Antud praktiline küsimus on keerulisem. Ettevõtjad on avaliku surve all selgitada, mis turul toimub. Kui kütusehind liigub, küsivad ajakirjanikud, tarbijad ja poliitikud paratamatult miks. „Ei kommenteeri” ei ole sellises olukorras kuigi realistlik kommunikatsioonistrateegia. Veel vähem oleks see avaliku debati seisukohalt soovitav.

Just siin jääb Konkurentsiameti soovitus mõnevõrra poolikuks. Avaldatud suunised annavad vähe praktilist abi olukordades, kus ettevõtja peab vastama avalikkuse õigustatud küsimustele. Öelda ettevõtjatele, et nad ei tohiks teha avaldusi, millest saab välja lugeda tulevasi hinnakujunduse kavatsusi võib olla õigusliku põhimõttena arusaadav. Vähem aitab see aga siis, kui ajakirjanik küsib, kas maailmaturu naftahind, maksud või tarneraskused mõjutavad tanklahinda. Sellises olukorras on vaja mitte üksnes hoiatust, vaid praktilist kompassi: milline sõnum on lubatav, milline on piiripealne ja milline ületab punase joone.

Seni avalikkuses kõlanud kütusemüüjate kommentaaride puhul ei ole ma näinud väljaütlemist, mille liigitaksin selgelt problemaatiliseks hinnasignaaliks. Teoreetiliselt võiks muidugi selliseid avaldusi tulevikus tulla, kuigi see on pigem ebatõenäoline. Sealhulgas tulenevalt senisest Euroopa praktikas antud teemal. Seda arvestades ei maksa ilmselt asuda ka seisukohale, et iga avalik kommentaar kütusehinna võimalike mõjurite kohta on konkurentsiõiguslikult kahtlane.

Selle kõrval on laiem küsimus, kas avalik kommentaar maailmaturu naftahinna kohta on Eesti konkurentsikeskkonna kõige põletavam probleem. Allakirjutanud näeb põhjust selles kahelda. Tõenäoliselt on ka kütuseturul suuremaid murekohti, kui mõne ettevõtja pressiteade, ajakirjanikule antud intervjuu või sotsiaalmeedias avaldatud kommentaar.

Artikkel ilmus esmakordselt err.ee