Martin Raude: juristieksam – õige eesmärk, vale abinõu
Kuna juristieksami puudumine pole õigushariduse probleemide põhjus, siis ei saa see olla ka probleemide lahendus, kirjutab Ellex Raidla vandeadvokaat ja Eesti advokatuuri kutsesobivuskomisjoni liige Martin Raude.
Justiitsministeeriumis küpseb plaan kutsuda ellu ühtne juristieksam, mille peaksid pärast ülikooli lõpetamist läbima kohtunikuna, advokaadina, prokurörina, notarina, kohtutäiturina ja pankrotihaldurina tegutseda soovijad.1 Selline plaan on tekitanud vajalikku ja tervitatavat vastukaja.2 Loodetavasti aitab käesolev arvamus seda arutelu üleval hoida ja sellesse väikese panuse anda.
Õiguselukutsetel tegutseda soovijate teadmiste kontrollimises ei ole midagi uut. Ka praegu tuleb läbida enne kohtunikuks, advokaadiks, prokuröriks, notariks, kohtutäituriks ja pankrotihalduriks saamist vastav eksam.
Tõsi, iga eksam toimub eraldi ja on erinev. Paljudel juhtudel ei pea aga ühe eksami sooritanu teisel õiguselukutsel töötamiseks enam teist eksamit tegema. Kui eesmärk oleks vähendada mitme eksami läbiviimisega seotud ressursikulu, ühtlustada õiguselukutsete eksamikorraldust või lihtsustada õiguselukutsete vahel liikumist, oleks juristieksami näol tegemist sobiva abinõuga. Kuid see ei ole ühtse eksami eesmärk.
Justiitsministeeriumi nägemuses peaks ühtne juristieksam hoopis õigushariduse kvaliteeti paremaks ja mõõdetavamaks muutma. Sellise eesmärgi seadmine on iseenesest õige. Õiguselukutsete esindajad on üksmeelel, et õigusharidus peab muutuma kvaliteetsemaks ja tegelikele vajadustele vastavamaks.3
Kuid on küsitav, kas ühtse juristieksami kehtestamine on sellise eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu. Minu hinnangul on vastus eitav.
Juristieksam ei ole sobiv abinõu ülikoolide kvaliteedi tõstmiseks, sest juristieksami sooritamise ajaks on õigusharidus juba omandatud. Õigushariduse kvaliteet sõltub eelkõige õppekavadest ja õppejõududest.
Kui on soov õppekavasid ühtlustada ja tegelikele vajadustele vastavamaks muuta, siis juristieksami kehtestamisest asjakohasem oleks õigusharidusele riiklikud raamnõuded kehtestada. Soovi korral saab nende nõuete kehtestamisel lähtuda teadmistest, mida eeldatakse kohtunikuna, advokaadina, prokurörina, notarina, kohtutäiturina ja pankrotihaldurina tegutsejatelt.4
Kui soov on õppejõude leida, siis juristieksami kehtestamisest asjakohasem oleks õppejõududele konkurentsivõimelist palka maksta.
Juristieksam ei ole sobiv abinõu ka ülikoolide kvaliteedi mõõtmiseks, sest kava järgi peaks selle sooritama pärast ülikooli lõpetamist üksnes need, kes soovivad klassikalisel õiguselukutsel tööle asuda. Kuid kõik üliõpilased ei pruugi õigusteadust lõpetada ja kõik õigusteaduse lõpetanud pruugi soovida klassikalisel õiguselukutsel tööle asuda.
See tähendab, et juristieksami tegijate valim poleks juhuslik ega representatiivne. Juristieksam mõõdaks üksikute lõpetanute teadmisi, mitte ülikoolide kvaliteeti. Seda, milliste tulemustega sooritavad erinevate ülikoolide vilistlased kohtuniku-, advokaadi- või muid õiguselukutsete eksameid, on võimalik soovi korral võrrelda ka praeguse eksamikorralduse juures.
Kokkuvõtvalt oleks ühtne juristieksam sobiv abinõu õiguselukutsete eksamikorralduse ühtlustamiseks, kuid mitte õigushariduse kvaliteedi tõstmiseks.
Õigushariduse kvaliteedi tõstmist võimaldav abinõu on oluliselt lihtsam (kuid mitte tingimata kergem): kõrghariduse rahastamise suurendamine. Võib nõustuda Tartu Ülikooli seisukohaga, et “täiendavate riiklike eksamite sisseviimine ei aita lahendada probleeme, mille juurpõhjus on ebapiisav rahastamine”.5
Ka riigikohus on osutanud, et enamus õigushariduse probleemidest “on suuresti taandatav ühele juurpõhjusele: krooniline rahapuudus”.6 Kuna juristieksami puudumine pole õigushariduse probleemide põhjus, siis ei saa see olla ka probleemide lahendus.
