Martin Raude: kärbime lisaks riigile ka riigikogu
Ellex Raidla vandeadvokaat Martin Raude: ehkki erakondadel on valmidus põhiseadust muuta ning soov valitsemist efektiivsemaks ja säästlikumaks teha, ei näi ükski erakond tahtvat põhiseaduses ettenähtud riigikogu liikmete arvu vähendada.
Hiljutise küsitluse1 järgi pääsevad märtsikuistel valimistel riigikogusse kuus erakonda: Isamaa, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti 200, Keskerakond, Konservatiivne Rahvaerakond ja Reformierakond. Kampaaniate märksõna on “toetamine”, mida kohtab mainitud erakondade valimisprogrammides2 ligi 400 korda. Toetada lubatakse nii mesindust kui ka innovatsiooni, nii murdekeeli kui ka tööstuseid. Kuid deklaratiivsete loosungite kõrval on programmides neidki lubadusi, mille täitmine eeldab põhiseaduse muutmist.
Kui põhiseadusest lähtuvalt on presidendi valimise esmaõigus riigikogul3, siis Eesti 200 tahab viia presidendi valimised valimiskogusse4 ning Keskerakond ja EKRE lubavad presidendi otsevalimisi5. Kui põhiseadus võimaldab riigikogu valimistel hääletada 18-aastaselt6 ja kandideerida 21-aastaselt7, siis Eesti 200 plaanib alandada valimisiga 16. eluaastani8 ja Keskerakond soovib langetada kandideerimisiga 18. eluaastale9. Kui põhiseadus näeb riigikaitse kõrgeima juhina ette presidendi10, siis EKRE nägemuses peab selleks saama peaminister11.
Lubadustesse põhiseadust muuta tasub suhtuda reservatsiooniga. Riigikogu ühe koosseisu poolt põhiseaduse muutmine eeldab, et 4/5 liikmetest on nõus muudatust kiireloomulisena menetlema ja 68 liiget on nõus selle poolt hääletama12. Isegi koalitsiooni moodustamisel on sellise lävendi ületamist keeruline tagada.
Ülejäänud kaks põhiseaduse muutmise varianti (riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt või rahvahääletusel) väljuvad aga valitava koosseisu otsustuspiiridest. Ehk on Isamaa just seetõttu piirdunud lubadusega (abielu õiguskaitse parandamiseks) põhiseaduse muutmisega üksnes algust teha13.
Valimisprogrammid sisaldavad seoses riigiorganitega teisigi lubadusi.
Kohtuvõimu suunal näib olevat erakondadel kattuv soov menetlusi efektiivsemaks muuta. Keskerakond ja Isamaa tahavad kohtute töökoormust vähendada ja kohtunikud õigusemõistmisega mitteseotud ülesannetest vabastada14. Reformierakond plaanib muuta kohtute tegevuse bürokraatiavabamaks15, EKRE soovib lühendada kohtumenetluse tähtaegu16 ja SDE lubab viia süüteomenetlused digitaalsele kujule17.
Siiski leidub ka erinevusi. Kui Reformierakond plaanib koondada õigusemõistmise kohtutesse18, siis Keskerakond soovib suurendada hoopis vaidluste ja kaebuste kohtuvälist lahendamist19.
Täidesaatva võimu osas näib olevat samuti ühine siht valitsemist tõhustada. Eesti 200 ja EKRE tahavad ametnikkonna kulusid ja koosseisu kärpida20 ning ka Keskerakond, SDE ja Isamaa soovivad sarnaste funktsioonidega ametid kokku liita ja asutuste ülalpidamise kokkuhoidlikumaks muuta21. Sellele mõneti vastuoluliselt teatab Keskerakond samas soovist riigipalgaliste töökohtade loomist toetada22 ja deklareerib SDE eesmärki õhukesele riigile lõpp teha.
Seadusandliku võimugi puhul on erakondadel sarnane tahe suurendada riigikogu rolli poliitiliste debattide pidamisel ja täitevvõimu üle järelevalve teostamisel23. EKRE soovib muu hulgas viia sisse parlamentaarse järelevalve õigus- ja julgeolekuasutuste tegevuse põhiseaduslikkuse üle24 (ilmselt on idee kantud EKRE arusaamast justkui kasutatakse politseid, prokuratuuri ja kohtuid “teatud ühiskonnagruppide ja isikute eelistamiseks ning n-ö omade päästmiseks”25).
Ehkki erakondadel on valmidus põhiseadust muuta ning soov valitsemist efektiivsemaks ja säästlikumaks teha, ei näi ükski erakond tahtvat põhiseaduses ettenähtud riigikogu liikmete arvu26 vähendada. Ruumi saadikute arvu kärpimiseks näib samas olevat. Elanike27 ja parlamendiliikmete28 suhtarvu järgi on Eestis üks Euroopa suuremaid parlamente.29
Kui Eestis on riigikogu ühe liikme kohta ca 13 000 elanikku, siis näiteks Läti seimis on ühe liikme kohta ca 19 000 elanikku, Soome eduskuntas ca 28 000 elanikku ja Taani folketingis ca 33 000 elanikku. Kas riigikogu suutlikkus põhiseaduses ettenähtud ülesandeid täita kannataks, kui selles oleks 101 liikme asemel näiteks 77 liiget (miljoni elaniku kohta 58 liiget, ühe saadiku kohta ca 17 000 elanikku)?
Olukorras, kus erakonnad (ja nende kaudu riigikogu) nõuavad efektiivsemat ja säästlikumat riiki, näitaks rahvaasemike arvu kärpimine sümboolset eeskuju. Saadikute arvu vähendamine ei välistaks seejuures parlamendi rolli suurendamist. Piisava ja asjatundliku tugipersonali olemasolul võiks ka vähemate liikmetega riigikogu erinevaid piirkondasid ja ühiskonnagruppe esindada, poliitilist debatti pidada ning parlamentaarset järelevalvet teostada.
Küsimus pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Esindusdemokraatia tugevust näitab mitte esindajate arv, vaid valijate valimisaktiivsus ja esinduskogu usaldusväärsus. Kui rahvaasemikuks saamise sõel oleks tihedam, siis võib-olla oleks ka parlamendi maine parem.
Liikmete arvu alandamisest vabaneva ressursiga saaks tagada saadikutele professionaalse tugisüsteemi, mis võimaldaks neil tegeleda vähem administratiivsete tegevustega ja rohkem sisulise tööga. Kui soovime, et parlamendiliikmed oleksid Eesti riigi tippjuhid30, siis peaks neil ka vastavad tingimused olema. Kui saadikute tugimeeskonda tahetakse niikuinii tugevdada31, aitaks rahvaasemike arvu kärpimine selleks vajalikud vahendid vabastada.
