Nõmper ja Kaasik: ohtliku patsiendi ohjeldamist võib tulla ette igas haigla osakonnas

Patsientide ohjeldamine on haiglates pikaaegne praktika ning on sageli vältimatu patsiendiohutuse tagamiseks. Riigikogu menetluses olev eelnõu on oluline samm, et tagada sellise praktika õiguspärasus. Teemat kommenteerivad Ellex Raidla partner Ants Nõmper ja jurist Paul Kaasik.

Eelmise aasta lõpus jõudis Riigikokku seaduseelnõu, millega täiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS). Seaduse jõustumisel oleks psüühikahäirega patsiendi ohjeldamine lubatud vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel. Seni on ohjeldamine olnud lubatud üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) alusel.

On selge, et püsiva psüühikahäirega patsient ei saa alati viibida psühhiaatriaosakonnas, näiteks võib tekkida vajadus toimetada dementne patsient südameuuringuks kardioloogiaosakonda. Samas võib dementne patsient just ebameeldivate meditsiiniliste protseduuride ajal muutuda agressiivseks.

Loome teise näite. Muidu tervel inimesel tekib operatsioonijärgne psühhoos, mis võib kesta ka pikemat aega. Psühhoosis patsient ei mõista oma olukorda ning proovib eemaldada enda küljest kanüüle. Sellises olukorras on patsiendi ohjeldamine hädavajalik, et vältida raskeid vigastusi, olgu selleks meetmeks ajutine kinni hoidmine või kinni sidumine ohjeldusrihmadega, kui psühhoos kestab pikemat aega. Keegi ei soovi pärast operatsiooni lahkuda haiglast uue tervisehädaga, mis tekkis seetõttu, et seadus ei lubanud arstil teda õigel ajal ohjeldada.

Reguleerimine on ainuõige samm.

Arstide jaoks on ammu olnud ilmne, et patsiendi ohjeldamine võib osutuda vältimatuks ka väljaspool haigla psühhiaatriaosakonda. Sama ilmne peaks juristidele olema põhimõte, et inimese vabadust saab piirata üksnes seadusliku aluse olemasolul. Just sellele juhtis õiguskantsler tähelepanu juba 2023. aasta märgukirjas Sotsiaalministeeriumile. Tegelikult oli probleem avalikkusele teada veelgi varem: juba 2016. aastal kajastas meedia juhtumit, kus 93-aastane patsient oli öö läbi voodi külge seotud.

Seaduslik alus patsiendilt vabaduse võtmiseks luuakse aga alles kümme aastat hiljem. Kas seaduse loomine muudab aastaid kestnud patsientide ohjeldamise kuidagi vähem põhiõigusi riivavaks? Ainult seadus iseenesest mitte: koos sellega peaksid muutuma ka tööprotsessid või tehnoloogilised lahendused. Näiteks oleks tõenäoliselt saanud vältida juhtumit, kus patsient oli põhjuseta öö otsa kinniseotud, kui patsienti oleks jälgitud kaamera abil.

Värske eelnõu näeb ette ohjeldatud patsiendi pideva jälgimise, mis tähendab tema seisundi regulaarset hindamist kindlate intervallide järel ja eelnevalt määratletud kriteeriumide alusel ning kogu ohjeldusperioodi dokumenteerimist. Üksnes kaamera teel jälgimisest ei piisa, kuid kaamerat võib kasutada abivahendina. Samuti laieneb eelnõuga terve rida seni psühhiaatrilise abi seaduses sätestatud kohustusi: mehhaanilise ohjeldamise korral tuleb patsient paigutada jälgimisruumi või eraldada ta eralduskardinate abil; ohjeldamise otsuse peab tegema arst; esimesel võimalusel tuleb teavitada patsiendi lähedasi; üle 24 tunni kestnud ohjeldamisest tuleb teavitada Terviseametit. Kui seni kehtisid loetletud nõuded ainult haigla psühhiaatriaosakonnas, siis uue eelnõu järgi muutuvad need laiemalt kohaldatavaks. Tunnustust väärivad muidugi haiglad, kes olid adekvaatset protsesse rakendanud ka ilma neid kohustava seaduseta.

Õigusriikluse tagamiseks on oluline, et põhiõiguste riived oleksid selgelt reguleeritud ning väärkasutuse vältimiseks oleksid paigas vastavad kontrollmehhanismid. Kiiduväärt on selles osas õiguskantsleri ja Sotsiaalministeeriumi tegutsemine, kes võtsid ette meditsiiniliselt hädavajaliku praktika legaliseerimise.

Artikkel avaldati esmakordselt Äripäeva Meditsiiniuudistes.