Ants Nõmper: elu õiguskaitse on Eestis puudulik

Riigikohus tegi sel nädalal otsuse, mis jääb Eesti ühiskonda mõjutama aastateks. Nimelt ütles riigikohus välja lihtsa tõe: Eesti on lisaks vabariigile ka vaba riik ehk kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Enesetapp ega enesetapu abistamine ei ole Eestis keelatud tegevus, mistõttu ei saa kedagi ka sellise abi osutamise eest süüdi mõista. Selle lihtsa tõe väljaütlemisega andis riigikohus palli üle riigikogule ja nüüd on riigikogu ülesanne otsustada, kas see nii peabki olema.

Õigusriigi võit või murekoht?

Kuigi ühest küljest vaadatuna võiks ju rõõmu tunda õigusriigi võidu üle ja šampanjapudelite korke paugutada, siis laiemat pilti vaadates on põhjust hoopis muretseda. Põhjus pudeleid avada on alles aastate kaugusel. Kuidas siis nii?

Üks tänapäevase karistusõiguse aluspõhimõte on kirja pandud Eesti põhiseaduse §-s 23: “Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal”.

Eestis ei olnud enesetapp kuritegu ei Pätsu ajal, nõukogude ajal ega ole ka praegusel ajal. Kui ei ole kuritegu, siis ei saa olla ka kuriteole kaasa aitajat, st enesetapule kaasa aitajat ei saa karistada. Seejuures ei oma kaasa aitaja motiiv tähendust. Tehku ta seda kaastundest oma lähedase vastu, soovist täita lähedase palveid või raha teenimise eesmärgil, enesetapu abistamine on ikka õiguspärane nii kaua, kuni elust lahkuja soov elust lahkuda on tema enda vaba tahe.

Sellest, et suitsiidikontori pidajat ei saa süüdi mõista enesetapule kaasa aitamises, sai prokuratuur väga hästi aru. Prokuratuur otsustas esitada süüdistuse hoopis ebaseadusliku tervishoiuteenuse osutamise eest. Ebaseaduslikuks tegi sellise “tervishoiuteenuse” tegevusloa puudumine. Kui oleks tegevusluba olnud, siis oleks enesetapuabi nimeline “tervishoiuteenus” olnud igati õiguspärane.

Konks on aga selles, et enesetapuabile tervishoiuteenuse tegevusluba keegi ei väljasta. Kas võimatu tegevusloa nõudmine oli prokuratuuri poolt halduskius? Ütlesin juba poolteist aastat tagasi välja, et Tammert mõistetakse õigeks. Ei olnud halduskius, sest süüdistuse esitamine ja selle jõudmine kõrgeimasse kohtusse andis võimaluse avalikult välja öelda, et kuningas on alasti.

Elu lõpp ei ole piisavalt kaitstud

Poliitikutele meeldib rääkida, et elu on püha. Aga vaatame, millisesse kaitserüüsse siis see pühadus on riietatud? Kas meil on eutanaasia regulatsioon? Kas meil on abistatud enesetapu regulatsioon? Kas meil on patsiendi elulõpu tahteavalduse regulatsioon? Ühtegi neist ei ole Eestis aastal 2025. Ainult elulõpu tahteavalduse seaduseelnõu on lõpuks jõudnud riigikokku, aga selle seaduseks saamine ei ole kuidagi kindel. Seega on elu pühadus siiski väärilise kaitseta ehk alasti.

Aga võib-olla polegi regulatsiooni vaja? Riigikohtunik Paavo Randma andis kommentaari “Hästi surev suguselts” vihje, et ka aktiivne eutanaasia võib olla Eestis õiguspärane tegevus. Abistatud enesetapp tunnistati just õiguspäraseks. Ning olgem ausad, patsiendi elulõpu tahte avaldamine on juba ammu lubatud tegevus. Aga see, et mingi tegevus on lubatud, ei tähenda veel, et regulatsiooni poleks vaja. Regulatsiooni on vaja selleks, et kaitstav õigushüve, antud juhul õigus elule, oleks kõigile tagatud.

Regulatsiooni puudumine toob kaasa diskrimineerimise

Praegune metsiku lääne stiilis regulatsiooni puudumine elu lõpu küsimustes tähendab, et õigused on tagatud ainult osaliselt ja ainult osale ühiskonnagruppidele.

Nii eutanaasia, abistatud enesetapp kui ka elulõpu tahteavaldus on lubatud ainult osaliselt selles mõttes, et nende kasutamisel on praktikas suured piirangud. Kuna eutanaasia teema ei ole kohtust läbi käinud, siis ilmselt keegi seda Eestis ei julge pakkuda ja patsiendil tuleb minna välismaale. Ei ole väga praktiline lahendus.

Abistatud enesetapp on nüüd Eestis lubatud, kuid ainult väljaspool tervishoiusüsteemi. Seega on praktikas välistatud need teenuse osutajad (näiteks hospiitshaiglad), kelle abil elust lahkumine võiks olla kõige kontrollitum, turvalisem ja inimlikum. Elulõpu tahteavaldust võib juba praegu paberil teha, aga praktikas sellest pole eriti abi. Kogu Eesti meditsiin on digitaalne ja mida ei ole digiloos, seda ei ole tegelikult olemas.

Isegi need praktikas kõigest osaliselt eksisteerivad õigused on kättesaadavad ainult osale elanikkonnagruppidele. Selleks, et minna välismaale eutanaasiateenust saama, on vaja olla lennukõlbulik või suuta üle elada pikaajaline autosõit ning mõlemal juhul peab olema üsna palju raha.

Abistatud enesetapu tegemiseks peab olema inimese tahtekujundusvõime adekvaatne ja võime nupule vajutada veel olemas. Kuna alaealisi peetakse tihti kõlbmatuks oma asju ise otsustama, siis jääb neile see teenus kättesaamatuks kuni täisealiseks saamiseni. Ja siis võib olla juba liiga hilja, sest nad võivad olla füüsiliselt võimetud nupule vajutama (näiteks saates “Impluss” näidatud meesterahvas, kes suutis elu lõpus ainult silmi liigutada), ega saa abistatud enesetappu teha.

Võib irooniliselt küsida, et kas selles väljendubki see eriline hool ja kaitse, millest põhiseadus räägib puuetega inimeste ja laste puhul.

Elulõpu tahteavalduse elektroonilise vormi puudumine toob paratamatult kaasa selle, et eelistatakse inimesi, kes sellist tahteavaldust teha ei soovi (näiteks usulisetel põhjustel) ning diskrimineeritakse inimesi, kes sooviksid elada tänapäevast digitaalset elu.

Kuningas on alasti ja vaja on muutust

Tänu Paul Tammerti ettevõtlikkusele, prokuratuuri järjekindlusele ja riigikohtu otsusele on nüüd halastamatult selge, et kuningas ehk elu on Eestis alasti ehk piisava kaitseta. Oleme Eestis juba paarkümmend aastat diskussiooni ja debati pidamise kattevarjus mitte midagi teinud. Ammu on juba aeg üle saada ettekäänetest, et kõigepealt on vaja korda teha hospiitsravi ja valuravi. Tuletan otsustajatele meelde, et Eestis on sundravi lubatud nakkushaiguste puhul ja psühhiaatrias, mitte aga nii, et elu võib lõpetada ainult siis, kui valuravi ja hospiitsravi etapp on läbitud.

Aastatepikkune mitte midagi tegemine ongi kaasa toonud selle, et nõrgemate ühiskonnagruppide võimestamiseks on vaja kehtestada nõuded nii eutanaasiale, abistatud enesetapule kui ka patsiendi elulõpu tahteavaldusele. Tugevamad ühiskonnagrupid on need õigused juba kätte saanud riigikohtu abiga. Ühtegi neist õigustest enam keskaja kombel ära keelata ega keelu rikkujaid kirikuaia taha matta ei saa. Vajalik on leida turvaline ja tänapäevane regulatsioon, et igaüks meist saaks oma elu üle ise otsustada.