Ants Nõmper: laste kaitsest laste kiusamiseni

Edasi artiklisarjas “Elu on surma küsimus” vaadatakse otsa hetkedele, kus elu ja meditsiin kohtuvad oma kõige teravamas punktis. Artiklisarja veab Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud ja Ellex Raidla partner Ants Nõmper. Seekord selgitab Nõmper, kuidas on Eestis reguleeritud alaealisele tehtav abort, osutatav psühhiaatriline abi ja kättesaadav vaktsineerimine ning kuidas on regulatsioonid selles vallas aastatega muutunud. Õnneks paremuse poole.

Eelmise artikli lõpus, mis käsitles regulatiivset raviturismi asendusemaduse, raseduse katkestamise ja abistatud enesetapu näitel, lubasin, et järgmine lugu tuleb lastest. Selles, et lapsed ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud, vaid vajavad eraldi kaitset, ei pea ilmselt lugejat veenma. Kui peab, siis kõige veenvam on vast Eesti põhiseaduse § 27 lõige 4, mis ütleb, et lapsi tuleb eraldi seadusega kaitsta. Põhiseaduse täitmiseks ongi riik vastu võtnud lastekaitseseaduse, mis jõustus 2014. aasta lõpus.

Seda artiklit poleks sündinud, kui kõik olekski reguleeritud nii, nagu lastekaitseseaduses kirjas, ehk esikohale oleks seatud lapse enda huvid. Mitte riigi. Mitte vanemate. Mitte õpetajate. Mitte arstide. Paraku on lisaks sellele seadusele ka terve rida muid seadusi, mis just meditsiinivaldkonnas on minu väitel kaasa toonud lausa laste kiusamise laadse olukorra. Ütlen kohe ette ära, et õnneks on need olukorrad möödas või möödumas, aga mõtleme ajas kümmekond aastat tagasi ja vaatame, kuidas oli siis Eestis reguleeritud alaealisele tehtav abort, osutatav psühhiaatriline abi ja kättesaadav vaktsineerimine.

Raseduse katkestamine alaealisel tüdrukul

2009. aasta alguses sain kõne ühelt tunnustatud naistearstilt, kes ilma pikema sissejuhatuseta küsis minult küsimuse, mis on jäänud mind siiani kummitama: “Mis on ühist tsiviilkohtumenetlusel ja alaealisele tehtaval abordil?” Jäin talle vastuse võlgu. Aga ega ta minult vastust oodanudki, sest tal endal oli see juba olemas. Arst oli nimelt lugenud riigiteataja.ee lehelt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust, sest see on üks tema töö alusdokumente, ning avastanud, et selles seaduses on tehtud muudatused. Naistearstide selts nendest muudatustest polnud sugugi teadlik, kuigi huvigruppide kaasamise nõue oli juba tollal olemas. Mina advokaadina, kes selles valdkonnas nõu annab ja ka õpetab, ei olnud ise seda muudatust näinud. Ei alusta ma siiani oma hommikuid kõikide seaduste ülelugemisega, et kas midagi on muudetud. Ja kui ma oleksingi lugenud mõnda seadust, siis kindlasti mitte seda, mille pealkiri oli “Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus”. Mingil arusaamatul põhjusel otsustas seadusandja just tsiviilkohtumenetluse muutmise raames muuta ära ka senise raseduse katkestamise regulatsiooni.

Missugust probleemi pidi siis uus regulatsioon lahendama, ehk mis oli viga varasemal regulatsioonil? Vastus on, et mitte midagi polnud viga. Alaealisele tehtavale abordile kohaldus sama regulatsioon nagu kõikidele teistele tervishoiuteenustele. Kõikide tervishoiuteenuste puhul peab arst hindama, kas laps on võimeline tervishoiuteenuse osutamisega seotud poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui on võimeline, siis tuleb arstil saada lapse enda nõusolek. Kui laps ei ole võimeline vastutustundeliselt kaaluma, siis küsib arst nõusolekut lapsevanematelt. Seejuures rõhutab võlaõigusseadus (jah, just see seadus reguleerib tervishoiuteenuse osutamise lepingut), et esikohale tuleb panna lapse huvid ja seda ka siis, kui lapsevanemad on ravi vastu, ehk lapsevanemate soov kahjustaks lapse huve. Seadusandja ei arvanud varem, et lapsed vajavad abordi kui tervishoiuteenuse juures erilist kaitset.

Aga siis seadusandja meel muutus. Alates 2009. aastast oli alaealisele patsiendile abordi tegemiseks vaja muidugi tema enda nõusolekut, aga lisaks ka lapsevanema nõusolekut. Seega, isegi kui naistearst leidis, et 17-aastane tüdruk on igati küps oma tervisesse puutuvate küsimuste üle otsustama, oli juurde tarvis lapsevanema nõusolekut. Kui lapsevanem polnud nõus, tuli tüdrukul sünnitama minna. Muide, tollal lubas seadus erandina abielluda juba 15-aastaselt, aga nagu näha, siis abordi üle ei otsustanud noored ise, vaid tüdruku vanemad. Seega tekkis olukord, kus alaealise tüdruku kaitsmise sildi all pandi neiu uuesti oma vanematest sõltuvussuhtesse. Toimivas perekonnas see sõltuvussuhe võib-olla polekski märkimisväärt, sest tüdruk ja vanemad jõuavad ühisele otsusele, aga kõik perekonnad ei ole toimivad. Düsfunktsionaalsete perekondade peale mõtles ka seadusandja ja lisas seadusse järgmised sõnad: “kui eestkostja [lapsevanem] raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada üksnes kohtu loal”. Ehk siis juriidilise kõrgharidusega kohtunik pidi hakkama otsustama alaealisele tehtava abordi üle. Aga kas õigusriigis ei peakski kõiki vaidlusi lahendama kohus? Ei pea.

Õigusriik tähendab seaduse ülimuslikkust, mitte selle ülimuslikkust, kellele on antud pädevus küsimus otsustada.

Kui selline pädevus on liiga kaldu jõuametite poole, siis on tegemist politseiriigia. Kui oleme liiga kaldu ametnike poole, siis on tegemist haldusriigiga (mida mõni tahab nimetada süvariigiks). Kui liiga palju otsuseid tuleb teha kohtutel, siis on tegemist justiitsriigiga.

Justiitsriigi probleem on muu hulgas see, et teatavasti kohtu veskid jahvatavad aeglaselt. Kuigi Eesti on Euroopa võrdluses üsna kiirete seas, siis kohati jahvatavad ka meie kohtuveskid nii aeglaselt, et räägitakse vaeseks või surnuks menetlemisest. Ilmselt selle peale mõeldes lisas seadusandja veel ühe lause: “Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele.” Ehk siis ainult olukorras, kus tüdruku tervis oli tõsises ohus, võis naistearst piirduda ainult tüdruku nõusolekuga. Ja isegi siis pidi ta lõpuks minema kohtuniku juurde, et tagantjärgi luba saada. See on juba justiitsriik ruudus! Aga mis siis, kui kaalul polnud tüdruku tervis, vaid ta lihtsalt soovis teha aborti, sest ei tahtnud veel emaks saada? Või oli tegemist mitte tüdruku tervise, vaid loote tervisega? Abort sotsiaalsel näidustusel või loote tervisest lähtuvalt on Eestis kõikidele täiskasvanutele lubatud, aga laste kaitse sildi all võeti see õigus lastelt ära.

Tänu naistearstide, sotsiaalministeeriumi, õiguskantsleri ja teiste huvigruppide ühisele pingutusele suudeti tsiviilkohtumenetlus ja alaealise naise abort lahutada 2015. aastal. Sellest ajast kehtiv uus regulatsioon ei ole midagi muud kui varasema regulatsiooni taaskehtestus. Ehk seadus ütleb nüüd järgmist: “/…/ või kui seadusliku esindaja otsus on vastuolus naise huvidega, lähtub tervishoiutöötaja raseduse katkestamisel isiku enda nõusolekust”. Sellega sai abordi küsimuses läbi justiitsriik ja taastus õigusriik ning laste kiusamine asendus nende kaitsega.

Psühhiaatrilise abi osutamine lapsele

Tsiviilkohtumenetlusel oli ühisosa ka psühhiaatrilise abiga. Nimelt muudeti tsiviilkohtumenetluse reformiga 2009. aastal ära üle 50 seaduse, nende hulgas ka raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus ning psühhiaatrilise abi seadus. Mõni ime, et sellise kobarseaduse vastuvõtmisel ei jõutud huvigruppe teavitada, rääkimata siis veel kaasamisest.

Sarnaselt raseduse katkestamise reeglitele oli ka psühhiaatrilise abi saamiseks vaja lapsel nii tema enda kui ka lapsevanema nõusolekut. Erinevalt aga oli reguleeritud tervishoiuteenuse osutamine olukorras, kus lapsevanem pole nõus. Kui abordi puhul pidi naistearst jalge alla võtma kohtutee, siis vaimsete probleemidega nooruki puhul ei saanud psühhiaatrit aidata isegi kohus. Ilma lapsevanema nõusolekuta tohtis seaduse järgi osutada ainult psühhiaatrilist sundravi ning tahtest olenematut ravi (lühendina TOR). Lihtsustatult võib öelda, et sundravi tehakse süüdimõistetud, kuid süüdimatutele kurjategijatele ning TOR on mõeldud eriti rasketele juhtudele, kui patsient on ohuks endale või teistele ja tavalisest psühhiaatrilisest abist ei piisa. Ehk siis olukorras, kus lapsevanem polnud nõus oma lapsele tavalist psühhiaatrilist abi lubama, ei jäänud lapsel tervishoiuteenuse saamiseks midagi muud üle, kui kurjategijaks hakata või lasta oma probleemil süveneda, kuni ta muutuks ohtlikuks.

Psühhiaatrilise abi seaduse uuesti korda tegemine võttis kauem aega kui raseduse katkestamise regulatsiooni puhul. Alles 2021. aastal suudeti olukord Riigikogus ära muuta, seda vaatamata EKRE vastuhäältele. Ja jällegi on uus regulatsioon unustatud vana. Ehk taastati regulatsioon, mis seab ka psühhiaatrilises ravis esikohale lapse huvid ja ütleb: “Tervishoiuteenuse osutaja kaasab [lapse] poolt usaldatud täisealise teovõimelise isiku, kui see on tervishoiuteenuse osutaja hinnangul [lapse] huvides.” Kui lapse huvides ei ole kellegi kaasamine otsustamisse, siis kedagi ei kaasata. Ja isegi kui lapse huvides on kaasamine, siis kaasatud isikuga ainult arutatakse teemat, kuid tema käest ei küsita nõusolekut lapsele psühhiaatrilise abi osutamiseks. Sisuliselt on psühhiaatrilises abis olukord selline nagu iga teise tervishoiuteenuse osutamise puhul.

Miks lapse huvidest lähtuv regulatsioon on parem kui kohtus käimine või lapsevanemale otsustusõiguse jätmine? Arusaadavalt võivad ju lapse psühhiaatrilised probleemid olla põhjustatud suhetest oma vanematega.

Ja sellisel juhul võivad vanemad olla mitte motiveeritud oma last aitama. Igati toimivas perekonnas seda ette ei tule, aga regulatsioon peabki olema piisavalt paindlik, et lahendada ka mittetoimivate perede laste tervisemuresid. Mulle ei meenu ühtegi juhtumit, kus oleks menetletud arsti, kes last ära kasutab, küll aga on kahjuks igapäevane olukord, kus lapsevanem oma last kuritarvitab. Seega on mõistlik otsustamisõigus jätta just arstile ja lapsele endale, mitte lapsevanemale ega ka kohtunikule.

Vaktsineerimine koolides

Kolmas regulatsioon, mis laste kaitse eesmärgil tegelikult lapsi hoopis kahjustas, on seotud vaktsineerimisega. Vaktsineerimise teema oli tulipunktis koroonapandeemia ajal ja siis õppisid eestimaalased ära ka uue termini NETS (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus).

Erinevalt raseduse katkestamise ja psühhiaatrilise abi regulatsioonist ei sisaldanud NETS eraldi sätteid alaealiste vaktsineerimise kohta. See tähendab, et lähtuda sai üldisest reeglist, mis kirjas võlaõigusseaduses ja mille järgi on lapsevanema nõusolekut vaja: “/…/ niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui [lapsevanema] otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida.” Väikelaste vaktsineerimise puhul on ilmselge, et nad ise ei suuda seda olukorda hinnata ja arst peab suhtlema lapsevanematega. See, kas lapsevanemate keeldumisest võib lapse huvide kaitseks n-ö üle sõita, on meditsiinilise hinnangu küsimus, mille andmiseks minul pädevus puudub.

Aga probleem ei tekkinudki väikelaste, vaid noorukitega. Ja põhjuseks on vaktsineerimise korraldus, mille osaks on vaktsineerimine koolides. Kuna kooliõe juures tavaliselt ei käidud koroonavaktsiini saamas, siis probleeme ei tekkinud. Küll aga on 2018. aastast Eestis tasuta kättesaadav inimese papilloomviiruse ehk HPV-vastane vaktsiin, mille manustamine on soovitatav enne seksuaalelu algust, vanuses 12–14 aastat. Seega põhikoolilastele ja koolis. Algul oli see tasuta ainult tüdrukutele, sest HPV põhjustab peamiselt emakakaela- ja muude naiste suguorganite vähki, kuid hiljem laiendati seda ka poistele, sest HPV on “süüdi” ka anaalvähi, suu- ja neeluvähi ning peenisevähi tekkes. HPV on sugulisel teel leviv viirus ja vaktsineerida tuleb enne viirusega kokkupuudet, sest muidu on kasutegur palju väiksem.

Koolis laste vaktsineerimist ja nendele muu terviseabi andmist nimetatakse koolitervishoiuteenuseks. Seda, kuidas koolitervishoiuteenust täpsemalt osutada tuleb, reguleerivad erinevad määrused. Sinna ongi koer maetud. Need määrused nägid ette, et koolis lapse vaktsineerimiseks on vajalik lapsevanema nõusolek. Selline regulatsioon oli selges vastuolus meile juba tuttava võlaõigusseaduse redaktsiooniga, mis seab esile lapse huvid ega nõua lapsevanema nõusolekut. Juristidele õpetatakse ülikoolis, et täitevvõimu määrused ei tohi olla vastuolus Riigikogu seadustega, ja kui on vastuolus, siis on tegemist põhiseaduse rikkumisega. Selle rikkumise saab kõrvaldada aga ainult Riigikohus. Kuid kuna keegi ei pöördunud kohtusse, siis ei saanud ka justiitssüsteem anda olukorrale hinnangut. Praktikas tähendas see, et koolitervishoiuteenuse osutajad, kes pole ju juristid, lugesid oma tööd reguleerivat määrust ning andsid lastele kaasa paberilehe, kuhu oli vaja saada lapsevanema allkiri, või saatsid e-kirju ja küsisid digiallkirjastatud nõusolekuid. Umbes 75% lapsevanemaid andiski oma nõusoleku ja mõned ka keeldusid, kuid liiga palju oli neid vanemaid, kes midagi ei teinud. Nende lapsed jäid vaktsineerimata, sest regulatsioon eeldas vaikimisi, et ilma lapsevanema nõusolekuta vaktsineerida ei tohi. Nii jäidki paljud lapsed ilma HPV- ja ka muust vaktsiinist. Nende laste jaoks oleks “alternatiiv” oodata suguelu alustamisega, sest täisealiseks saamisel saavad nad HPV-vaktsiini lasta endale teha ilma lapsevanema nõusolekuta, aga paraku ei tee enamus noori sellist valikut.

Nii nagu riigikaitses loeb iga okas, loeb vaktsineerimises iga süst. Regulatsioon peab vaktsineerimist kui teaduspõhist tegevust soosima, mitte takistama.

Seda eriti olukorras, kus kahjuks on immuniseerituse tase Eestis langemas pea kõikide vaktsiinvälditavate haiguste puhul. Õigusega on võimalik väga palju motiveerida lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerima. Hiljutine Euroopa Inimõiguste kohtu lahend lubab näiteks vaktsineerimata lapsed sundida koduõppele ning trahvida vaktsineerimisest keelduvaid lapsevanemaid. Eesti otsustas nii intensiivseid meetmeid mitte rakendada ja läks väiksema regulatiivse müksamise teed.

Selleks müksamiseks on Riigikogus kevadel vastu võetud uus NETS. Uus NETS küll jõustub alles 2028. aastal, kuid seda tasub oodata, sest see parandab laste õiguslikku olukorda vaktsineerimisel. Nimelt muutub vaikimisi kehtiv olukord: kui siiani oli vaikimisi vaja saada lapsevanema nõusolek ja selle puudumine seiskas vaktsineerimise, siis nüüd vaikimisi eeldatakse lapsevanema nõusolekut. Need lapsevanemad, kes tahavad keelata oma lapsele koolis vaktsineerimist, peavad muutuma aktiivseks ja sellekohase teate ise esitama. Selline keeldumisteade ei ole tervishoiuteenuse osutajale siduv; vaid juhul, kui keeldumine kahjustab lapse huvisid, tuleb see keeldumine kõrvale jätta. Täpselt nagu iga teise tervishoiuteenuse korral.

Kokkuvõte

Minu professionaalse teekonna patroon Jüri Raidla armastas rääkida mõistulugu isast, kes kaitses oma tütart kosilaste eest nii “tublisti”, et tütar ei saanudki mehele. See lugu pidi õpetama minusugusele advokaadihakatisele seda, et kliendi huve tuleb kaitsta, aga tehingut ei tohi seeläbi põhja lasta. Laste huvide kaitsel on Eestis aga korduvalt esinenud olukordi, kus need huvid on regulatsiooniga sisuliselt põhja lastud. Seda nii raseduse katkestamise, psühhiaatrilise abi kui ka vaktsineerimise vallas. Õnneks on praegu seis hea ja Eesti ei kiusa enam oma lapsi ebamõistlike regulatsioonidega tervishoiu vallas.

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Edasi.org