Ants Nõmper: õigus elada ja õigus surra. “Elu on surma küsimus”

Eesti ühiskond väldib elu ja surma üle otsustamist puudutavaid vaidlusi, mistõttu kujuneb olukord, kus iseotsustusõigus on elamise ja suremise küsimustes ebajärjekindlalt reguleeritud ning eriti elu lõpu puhul jääb inimene sageli seadusliku selguseta. Kirjutab Ellex Raidla partner ja Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud vandeadvokaat Ants Nõmper.

Edasi artiklisarjas “Elu on surma küsimus” vaadatakse otsa hetkedele, kus elu ja meditsiin kohtuvad oma kõige teravamas punktis. Juttu tuleb ravipiirangutest, patsiendi autonoomiast, abistatud enesetapust ja eutanaasiast – teemadest, mis kujundavad meie arusaama heast ravist, väärikusest ja sellest, kuidas me oma elu lõpetada soovime. Sarja keskmes on küsimus, kes ja kuidas peaks otsustama, kui ravi ei pikenda enam elu, vaid ainult kannatusi.

Eestis on üllatavalt vähe väideldud elu ja surma küsimuste üle. Meedia pöördub ikka ja jälle nende teemade juurde tagasi, aga teemad ei mahu kuidagi parteide valimisprogrammidesse ega too inimesi tänavatele protestima. See võib-olla ongi hea, sest küsimus elust ja surmast on tihti ühiskonda polariseeriva olemusega. Väga raske on siin teha kompromisse ehk olla pool-elus või pool-surnud lähenemise poolt. Arutelu ja konkreetsete seaduste puudumine ei tähenda aga seda, et elu ja surma küsimused oleksid täiesti reguleerimata. Vastupidi – aina rohkem saab selgeks, et keelava regulatsiooni puudumisel tuleb tõdeda, et (pea) kõik on juriidiliselt korrektne.

Õigus elada

Bioeetikute ja -juristide jaoks pakub elu alguse juures peamurdmist eelkõige kolm olukorda. Esiteks see, mida võib teha üleliigsete embrüotega. Teiseks abordiõiguse küsimused. Ning kolmandaks raskete kahjustustega sündinud beebide elustamine.

Embrüo on elu alus. Embrüo on elus. Aga kas see tähendab ka, et embrüol on õigus elada? Mitte moraalses mõttes õigus, vaid tugevas juriidilises mõttes õigus, mille kaitsele peavad viskuma riigi jõustruktuurid ja kohtuvõim. Enne kui vastama hakata, siis peaks mõtlema sellele, millise tulemusele viiks positiivne vastus ehk lahendus, kus embrüol oleks õigus elule. See tähendaks siis, et kõik tekkinud embrüod tuleks kaitse alla võtta ja neid säilitada võimalikult kaua. Ning kuna neid lõpmatult kaua ei saa säilitada, siis tuleks teha kihutustööd naiste hulgas, et nad neid embrüosid päästma hakkaksid ehk lubaksid end kunstlikult viljastada. Kuna selline lahendus oleks absurdne, siis on valitsev arusaam see, et embrüo on elus, aga tal ei ole õigust elule. Ülejäävate embrüotega võib teha mõnes riigis teadusuuringuid, mõnes tuleb need hävitada, mõnes külmutada. Peamurdmist tekib juurde siis, kui tehnoloogia võimaldaks embrüoid väljaspool naise keha inimeseks areneda. Praegu on see ikkagi sci-fi.

Kui siis embrüol õnnestub emaka külge kinnituda ja naine jääb rasedaks, siis tekib loode ja sellega koos ka küsimus, kas naine peab ka selle raseduse lõpuni kandma. Ehk kumma õigused on olulisemad – loote või raseda? Enamustes riikides siiski lubatakse naisel rasedust katkestada, kuid seatakse sellele erinevaid piiranguid. Olgu need siis ajalised (esimesed 12 nädalat), formaalsed (pärast nõustamist), isikulised (perekonnapea nõusolek) või teiste õigushüvede kaitseks (naise või loote tervislik seisund, vanus, seksuaalkuritegu jne). Eesti regulatsioon eelistab selgelt naise otsusõigust embrüo õigusele elule. Seda mitte nõukogudeliku jäänukina, sest teatavasti oli abort kogu NSVL-s pea ainus vahend, millega naine sai oma laste arvu mõjutada, vaid tulenevalt meie liberaalsest õiguskorrast.

Mõnel embrüol ja lootel õnnestub ka beebiks saada ehk sündida. Siiski ei ole sünnitus alati rõõmus sündmus. Mida teha beebidega, kes sünnivad näiteks ilma omahingamise ja seiskunud südamega. Kas elustame? Kahjuks või õnneks suudab elustamine tagasi tuua ka need beebid, kes on jäänud sünnituse ajal raskesse hapnikupuudusesse, mille tagajärjel on enamus aju funktsioone pöördumatult lakanud. Nad on küll elus, aga mitte selles mõttes, mida me sõna elu all tavaliselt silmas peame. Eestis on muuhulgas ka sellisteks olukordadeks valmimas ravipiirangute juhendid, mis võtavad arvesse patsiendi prognoosi ja haiguskoormust ning lubavad humaansetel kaalutlustel mitte elustada või elu alal hoidvad aparaadid välja lülitada.

Õigus surra

Eelmises lõigus kirjeldatud ravipiirangute rakendamine ei ole eutanaasia. Mõtteselguse hoidmise huvides tuleb eutanaasiaks pidada tegevust, mille eesmärk on surmamine. Kui arst otsustab kooskõlas arstiteaduse parimate praktikatega ravi mitte alustada või alustatud ravi lõpetada ja patsient sureb, siis on see loomulik surm mitte surmamine. Arst ei võta patsiendi elu ei tahtlikult ega kogemata, vaid laseb elul jõuda oma loomuliku lõpuni.

Ravist tuleb hoiduda arstil ka näiteks siis, kui patsient on mingi ravivõtte (kopsude sundventilatsioon) ära keelanud oma elulõpu tahteavalduses (patsienditestament). Elulõpu tahteavalduse regulatsioon sai eelmine aasta Riigikogus vastu võetud ja peaks käivituma järgmisest aastast. See on suur samm inimõiguste austamise poole. Patsiendi autonoomiat austades patsiendi surra lubamine võimalikult valutult ei ole eutanaasia, vaid elu pühitsemine.

Tulles tagasi päris eutanaasia juurde, siis tuleb tõdeda, et ka selles vallas on õiguslik olukord muutumas. Arstide poolt läbi viidav eutanaasia on seadusega tagatud õigus Hispaanias ja Beneluxi maades. Mitmes EL-i riigis on regulatsioon ettevalmistamisel. Eestis mitte. Eestis vastav seadus üldse puudub, aga sellest ei saa järeldada, et eutanaasia on keelatud. Nii nagu iga tapmine võib osutuda õiguspäraseks mõne teise õigushüve kaitsmise tõttu (surmanuhtlus, tapmine sõjas, hädakaitse jne) võib ka eutanaasia olla õiguspärane ilma eraldi seadust vastu võtmata. Ja sellises olukorras me ilmselt praegu Eestis elamegi – elevant (eutanaasia) on toas, aga me ei räägi sellest.

Poliitikud elasid õndsas roosas udus ka abistatud enesetapu teemal. Kõigepealt arvati, et suitsiidikontori teenust ei hakata Eestis pakkuma. Kui Paul Tammert seda ikkagi hakkas pakkuma, siis arvati, et teenuse pakkumine on keelatud ja karistatav. Kui Riigikohtu otsusest ilmnes, et suitsiidikontori teenus on täiesti õiguspärane, siis lubati see kohe ära keelata. Aga võta näpust, Riigikohtu otsus tuli mais 2025 ja siiani ei ole isegi ühtegi eelnõu, mis olukorda muudaks. Tuleb tunnistada, et seda džinni pudelisse enam tagasi ei topi, sest Euroopa Inimõiguste kohus on korduvalt öelnud, et abistatud enesetapu täielik keelamine oleks kuritegu inimõiguste vastu. Osaline keelamine on lubatud. Saksamaal tühistati totaalkeeld aastal 2020 ja siiani ei ole suutnud poliitikud kokku leppida uues osalise keelamise regulatsioonis. Seega võib Paul Tammert suitsiidikontori teenust ka Saksamaal pakkuda.

Kokkuvõte

Õigus elule on Eestis piisavalt kaitstud. Embrüotega ei tohi suvaliselt ümber käia, loodete abort on piiratud ning vastsündinud beebide elustamise kohta on juhend tulemas. Sama ei saa öelda suremise õiguse kohta. Elulõpu tahteavalduse seadustamine 2025. aastal oli suur samm õiges suunas. Suitsiidikontori regulatsiooni ehk osalist keelamist on küll lubatud, aga eutanaasia regulatsioonist isegi ei räägita. Pigem ütlevad poliitikud, et enne on vaja korda saada hospiitsravi või õigemini selle rahastamine. Selle kordategemine pidavat võtma inimeselt soovi surra ehk igasugune enesetapu ja eutanaasia regulatsioon oleks tarbetu.

Eelnev kõlab kommunistliku utoopiana, sest tuletan meelde, et esimestena legaliseerisid eutanaasia Beneluxi maad. Ei ole põhjust arvata, et meist mitu korda rikkamad riigid ebapiisavalt panustaksid hospiitsravisse. Miks siis rikastes riikides ikkagi tahetakse eutanaasiat siiani teha? Ikka seepärast, et inimene tahab olla oma elu peremees ning rikkamad riigid on aru saanud, et parim, mida üks riik oma kodanikule anda saab, on iseotsustusõigus. Ka elu ja surma küsimustes.

Artikkel ilmus edasi.org