Ants Nõmper: raviturism kui väljapääs kurja riigi regulatsioonidest

Edasi artiklisarjas “Elu on surma küsimus” vaadatakse otsa hetkedele, kus elu ja meditsiin kohtuvad oma kõige teravamas punktis. Artiklisarja veab Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud ja Ellex Raidla partner Ants Nõmper.

Suvi on turismi kõrghooaeg, mil reisitakse eeskätt puhkamiseks ja uute kohtadega tutvumiseks. Aga turismil võib olla ka muu eesmärk. Kui reisi siht on teises riigis tervishoiuteenuse saamine, siis nimetatakse seda raviturismiks. Raviturism on kasvav majandusharu ja huvitaval kombel on selle üks mootor õiguslik regulatsioon. Erinevused riikide regulatsioonides on kaasa toonud selle, et raviturismi eesmärgil minnakse välismaale tarbima näiteks asendusemaduse, raseduse katkestamise ja abistatud enesetapu teenuseid. Praegu on aktuaalseim neist asendusemadus ja seda tänu Saksa poliitikule Jens Spahnile.

Jens Spahni juhtum

Võib-olla pani lugeja tähele, et tänavu juuli keskel lahvatas Saksamaal skandaal, mis tõi kaasa kantsler Merzi valitsuses mitme ministri vahetumise. Kõik algas sellest, et Saksamaa endine tervishoiuminister, kes oli skandaali puhkemise hetkel valitsuspartei CDU parlamendifraktsiooni juht, sai lapse. Tavaliselt ei ole lapse saamises midagi skandaalset ja valitsusremonti ühe lapse pärast ette ei võeta. Spahni juhtum aga ei ole tavaline. Spahn ja tema mees (jah, Spahn on abielus mehega) otsustasid saada lapse asendusemaduse teel. Asendusemadus aga on Saksamaal, nagu Eestiski, keelustatud ja karistatav. Endise tervishoiuministrina oli Spahn korduvalt võidelnud sellise keelu kehtivuse eest Saksamaal ning “ei asendusemadusele” on siiani ka CDU partei ametlik seisukoht.

Tavaliselt saavad geipaarid lapse kas lapsendamise teel või moodustatakse kärgpere lesbipaariga. Lapsendamise korral ei ole reeglina tegemist lapsendajate bioloogilise järeltulijaga, kuigi mõne riigi regulatsioon lubab ka sellist nn suunatud lapsendamist. Ilmselt tahtis Spahn endast põlvnevat last ja seetõttu lapsendamine ei sobinud. Kärgpere variandi korral annab geipaari üks mees oma seemnerakke ja lesbipaari üks naine jääb kunstliku viljastamise teel rasedaks. Pärast sünnitust registreeritakse geneetilised vanemad lapse juriidiliste vanematena, kes saavad jagatud hooldusõiguse, mida nad teostavad koos oma samast soost kaaslasega. Ei ole küll teada, millised olid Spahni ja ta partneri kaalutlused, aga igatahes jäi nende puhul ka kärgpere variant kõrvale. Alles jäi kolmas alternatiiv ehk asendusemadus, mis on neist alternatiividest kõige kallim. Üks Spahniga sarnases olukorras olnud Saksa geipaar selgitas hiljuti Saksa meediale, et nemad maksid selle teenuse eest USA-s kaks aastat tagasi umbes 180 000 eurot.[1]

Asendusemadus

Asendusemaduse all peetakse silmas olukorda, kus sünnitav naine on juba ette kokku leppinud, et annab pärast sünnitust lapse üle kellelegi teisele kasvatada. Seejuures ei oma tähtsust, kes on lapse geneetiline ema (tavaliselt pole sünnitaja geneetiline ema, vaid talle kantakse üle kehaväliselt viljastatud embrüo) ja geneetiline isa (tavaliselt pärineb sperma asendusemaduse lepingu teiselt poolelt), vaid oluline on ainult fakt, et kokku lepitud on lapse loovutamine kohe pärast sünnitust. Lihtsustatult öeldes kasutatakse sünnitaja keha ainult selleks, et laps ilmale tuua. Seetõttu nimetatakse asendusemaduse kokkulepet halvustavalt ka emaka rendilepinguks.

Asendusemadus ongi lahendus paaridele, kel pole (funktsioneerivat) emakat. Need võivad olla paarid, mille naispoolel on emaka eemaldamise või düsfunktsiooni tõttu võimatu sünnitada või on sünnitamine meditsiinilistel põhjustel keelatud, aga ka geipaarid, sest paari moodustavad ju kaks ilma emakata inimest. Tegelikult on asendusemadus lahenduseks ka naisele, kes soovib küll last, aga ei taha mingil põhjusel ise rase olla. Seega, nõudlust emakate järele maailmas on ja kus on nõudlus, seal tekib ka pakkumine.

Kui üldjuhul reguleerib nõudluse ja pakkumise vahekorda turu must käsi, siis inimkehadega seotud küsimustes sekkub tihti ka seadusandja. Reguleerijate sekkumise motiiv on tavaliselt soov kaitsta sündivat last ning vältida inimkaubandust. Pole vaja palju fantaasiat mõistmaks, kui atraktiivne võib olla asendusemaduse kaudu teenimise võimalus madala elatustasemega riikides. Seda nii sealsetele naistele kui ka kurjategijatele, kes naisi raha eest last kandma ja sünnitama ning hiljem lapsest loobuma sunnivad. Seepärast loetaksegi Euroopa Liidu regulatsioonides sunnitud asendusemadus võrdseks orjastamise, organite sundloovutamise, sundabiellumise ja seksuaalse ärakasutamisega. See, kuidas asendusemaduse negatiivsete tagajärgedega võidelda, on aga jäetud liikmesriikide enda otsustada.

Mõned riigid, nagu Saksamaa ja Eesti, on otsustanud asendusemaduse negatiivsete tagajärgedega võitlemiseks kuulutada asendusemadus kuriteoks. Nii näeb meie karistusseadustiku § 132 ette rahalise karistuse, kui võõras munarakk või sellest valmistatud inimloode kantakse üle naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda. Kuna keelatud on just ülekandmine, siis on selge, et keelatud teo toimepanija saab olla ainult tervishoiuteenuse osutaja. Füüsilisest isikust arsti karistatakse selle teo eest vähemalt 300 euroga ja juriidilisest isikust kliinikut kuni 40 miljoni euroga. Kuna tervishoius tegutsevad üldiselt seaduskuulekad isikud, siis ei ole Eestis teada ühtegi juhtumit, kus seda karistust oleks vaja läinud.

Teised riigid, nagu Gruusia, Ukraina, aga ka mitmed USA osariigid, ei pea asendusemaduse negatiivseid tagajärgi niivõrd ohtlikuks ja hoopis lubavad asendusemadust. Väärib märkimist, et kuni aastani 2002 oli Eestis samuti asendusemadus mittekaristatav ning on ka teada, et asendusemaduse teel Eestis lapsi saadi. Lisaks sellele, et asendusemadus ei ole neis riikides keelatud, on seal tehtud ka erand lapse ema mõistesse. Kui Eesti kehtiv perekonnaseadus ütleb kategooriliselt, et ema on naine, kes on lapse sünnitanud, siis asendusemaduse suhtes sõbralikes riikides lubatakse emana registreerida ka mõni muu naine. Neis maades saab laps sünnitunnistuse, kus emana on juba märgitud mitte sünnitaja, vaid asendusemaduse lepingu teine pool. Sünnitusriigi välja antud sünnitunnistust peavad aga teised riigid rahvusvaheliste kokkulepete alusel tunnustama. Nii saabki lepingu teine pool oma elukohariigis juriidiliselt emaks ilma last sünnitamata.

Kolmandad riigid, näiteks Ühendkuningriik, Kreeka, Madalamaad jt Euroopa riigid, üritavad leida tasakaalu inimeste reproduktiivõiguste austamise ja inimkaubanduse riskide vahel. Need riigid lubavad asendusemadust altruistlikel motiividel. See tähendab, et sünnitavale naisele ei tohi tasu maksta, vaid võib katta ainult tema kulud. Altruismi tagamiseks on soovitav või mõnes kohas isegi nõutav, et sünnitaja oleks geneetilise emaga suguluses. Põhimõtteliselt pole välistatud, et ema A sünnitab tütrele B tütre C ja A saab seeläbi uuesti faktiliselt emaks ning juriidiliselt vanaemaks, sest annab C üle B-le. Selline su-vanaema-on-su-ema-olukord rikub kriitikute arvates lapse inimväärikust, kuid see on minu arvates nõrk argument.

Palju tugevam argument on, et meil igaühel on õigus saada järglasi ning riik peab oma regulatsioonidega seda võimaldama, mitte täielikult ära keelama.

Kui näiteks naisel, kel ei ole munarakke, on lubatud sünnitada, siis miks ei ole lubatud lapsi saada vastupidises olukorras, kui munarakke on, aga emakat pole? Kui eesmärk on, et iga laps kasvaks tema sünnitanud naisega, siis ei tohiks ju lubada ka ema vahetamist lapsendamise teel, mis ometigi on laialt lubatud. Kas tõesti peab laps selleks kõigepealt ohtu sattuma, et tema sünnitaja asemel mõni teine naine teda armastama saaks hakata? Ilmselt nendel põhjustel on üle maailma hakatud liikuma asendusemaduse (piiratult) lubamise poole.[2] Ka Eestis on ots lahti tehtud ja nii õiguskantsler kui ka Eesti Bioeetika Nõukogu[3] on keelu tühistamist soovitanud. Tõsi, seda juba aastaid tagasi ja edutult.

Habemega abordikeeld

Regulatiivsed erisused riikide vahel on tekitanud raviturismi ka teiste raviteenustega seoses. Ilmselt kõige vanemaks regulatiivse raviturismi näiteks on nn aborditurism. See tekib, kui mõnes riigis on abort kas täielikult keelatud või vaid väga piiratud ulatuses lubatud, samal ajal kui lähiriigis on abort lubatud ka lihtsalt naise soovil.

Iirimaa abordiregulatsioon oli aastakümneid üks Euroopa rangemaid. Abort oli alates 1861. aastast sisuliselt keelatud ja seda Iirimaal teha ei saanud. Üle sajandi hiljem ehk aastal 1983 muudeti ka Iirimaal põhiseadust, võrdsustades ema ja veel sündimata lapse õigused. Alternatiiviks oli Iiri naistel pöörduda nn nurgaarstide poole ehk ebaseaduslikul teel rasedus katkestada või täiesti seaduslikult minna Inglismaale. Inglismaal oli abort naise soovil lubatud ja sellist võimalust kasutas lisaks Inglise naistele aastatel 1980­–2015 ka vähemalt 165 000 Iiri naist. Kuna abort on invasiivne protseduur ja sellega kaasneb veritsus, siis oli Inglismaalt tagasi reisimine abordi teinud naistele väga vaevaline. Selleks, et naised saaksid oma kodus taastuda, on abordi tegemise võimalusi tehnoloogia abil laiendatud. Küll kasutatakse abordilaevu, mis tuuakse abordikeeluga riikide ranniku lähedale ja kus naised saavad aborti teha, sest laeval kehtib laeva lipuriigi õigus. Küll saadetakse aborditablette postiga ja moodsamal ajal droonidega. Kuna abordikeelust mööda minna on saanud lihtsaks, siis on hakanud riigid keelde tühistama. Ka Iirimaal on abort naise soovil alates 2019. aastast lubatud. Kääbusriikide (Monaco, Liechtenstein, Andorra) kõrval on ainsaks Euroopa suuremaks riigiks, kus abordiõigus on piiratud, jäänud Poola.

Naisele abordiõiguse andmine on oluline samm inimese reproduktiivõiguste tagamisel. Reproduktiivõigus ei tähenda ainult õigust last saada, vaid ka õigust last mitte saada. Juba ammu ei ole raseduse katkestamine enam pereplaneerimise tööriist nagu Nõukogude Eestis, vaid raske isiklik otsus naisele, kes pole tahtnud rasedaks jääda või ei taha enam rase olla. Nii nagu muud tervisesse puutuvad küsimused, peab ka raseduse üle otsustamine vähemalt esimestel nädalatel jääma rasedale ehk patsiendile endale.

Suitsiiditurism

Kuna Eestis on vajadus asendusemaduse järele väike ning aborti saab teha naise soovil, siis ei ole aborditurism meil päevakajaline. Meie meedias on enim kõneainet pakkunud kolmas suurem regulatiivse raviturismi liik, s.o suitsiiditurism ehk välismaale minek enesetapu sooritamiseks. See võib olla kas arsti poolt abistatud enesetapp või mitte-arsti poolt abistatud enesetapp või ka tervishoiuasutuses läbi viidud eutanaasia. Oluline on see, et minnakse välismaale surema.

Miks peaks keegi siinsetest püsielanikest tahtma minna välismaale surema? Enesetappu saaks ju ka Eestis teha, näiteks hüpates alla Türisalu pangalt. Aga enesetapul ja enesetapul on vahe. Klassikaline enesetapp on tavaliselt seotud valuga, ebaõnnestumise risk on olemas, laip võib olla tugevalt moonutatud ning laste üleelamised, kes peavad näiteks oma vanemat pooduna nägema, hoiavad inimesi tagasi. Mõne inimese haigus on arenenud juba nii kaugele, et ta on liikumisvõimetu ning sõltub täielikult teiste abist. Ja teiste abi oleks sel juhul vaja ka enesetapu tegemiseks.

Põhjus, miks suitsiidiks Eestist ära reistakse, on õiguslik regulatsioon.

Ärge saage valesti aru – enesetapp ei ole Eestis keelatud. Tänu Paul Tammerti õigeksmõistmisele Riigikohtus eelmisel aastal sai selgeks, et enesetapp ja selle abistamine on Eestis igati õiguspärane tegevus. Siiski ei tohi sellega tegeleda kõik isikud. Kummalisel kombel läheb piir sealt, kus algab tervishoid, st tervishoiuteenuse osutajad ei tohi enesetapuks abi pakkuda. Seega peavad professionaalid regulatsiooni tõttu pealt vaatama, kuidas amatöörid inimesi teise ilma aitavad. Samas aga tahaks inimene surra turvalises keskkonnas, mitte suvalises kohas suvalise inimese kaasabil suvalisi aineid ja seadmeid kasutades.

Turvalises keskkonnas elust lahkumiseks võetakse ette raviturism ehk minnakse välismaa tervishoiuteenuse osutaja juurde surema. Eestimaalaste suitsiiditurismi sihtkohaks on saanud Šveits ja sealne Dignitase kliinik. Esimene ja kuulsaim suitsiiditurist oli Jane Paberit, kelle raskest teekonnast on tehtud dokumentaalfilm. Ilmselt huvitab lugejat ka raha. Proua Paberit on ise öelnud, et sai suure allahindluse, ning meedias on arvatud, et tema kulu kokku oli u 10 000 eurot.

Šveits ei taha olla tuntud rahvusvahelise suitsiiditurismi sihtriigina. Eesti ja mitme teise riigi regulatsioonid ei jäta aga välismaalastele muud võimalust, kui valida elu viimaseks reisiks Alpid. Šveits väärtustab rohkem kui mõni teine riik üksikisiku vabadust ise otsustada mitte ainult referendumitel, mida šveitslased sageli korraldavad, vaid ka isikliku elu küsimustes. Ja mis saaks olla veel isiklikum kui otsus oma surma üle? Au ja kiitus šveitslastele.

Kokkuvõte

Riikide iseseisvus tähendab ka seda, et riigil on õigus ise kehtestada tema territooriumil kehtivad reeglid. Kuna riigil on õigus ise otsustada reeglite üle, siis ongi reeglid erinevad. Ajaloolistel, kultuurilistel, usulistel, majanduslikel, poliitilistel jne põhjustel erinevad ka ravi regulatsioonid. On liberaalsemaid riike ja nn kurjemaid riike. Ka Eesti võib selles valdkonnas liigitada kurjade riikide hulka, sest meil on täielikult keelatud asendusemadus ja meditsiiniliselt abistatud enesetapp. Tulemas on valimised, kuid vähemalt siiani pole kuulda, et mõni poliitiline jõud sooviks regulatiivse raviturismi põhjusi ravida ehk regulatiivseid piiranguid maha võtta. Saan poliitikutest aru, sest selliste teemadega valijaid ei püüa. Hinnanguliselt vajaks Eestis igal aastal ca 1 naine asendusemaduse teenust ning umbes 10 inimest kasutaks abistatud enesetapu teenust. Õnneks on aga Eesti inimesed piisavalt taibukad ja kasutavad ära raviturismi võimalusi, et kurjusest üle saada. Neid tuleks sellel teel toetada ja mitte hukka mõista. Eriti vajavad toetust ja kaitset kurja riigi eest lapsed, aga sellest juba järgmises artiklis.

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Edasi.org

Märkused:
[1] Frankfurter Allgemeine Zeitung, 19.07.2026, lk 9.
[2] Selline on ka Maailma Arstide Assotsiatsiooni soovitus. 2006.
[3] Surrogaatemadus. Eesti Bioeetika Nõukogu. 2008. Koopia autoril.