Hoiame fobokraatia õigusemõistmisest eemale

„Karda tehisintellekti, haigust ja sõda. Otsi kõikjalt märke, et asi on halb ja lootust pole“. Nii seisab õiguskantsleri tänavuses aastaülevaates, kus räägitakse fobokraatiast ehk hirmu võimust. Tehisaru puhul ei ole teatud määral ettevaatlikkus siiski asjatu. Tänaseks on üldteada, et tehisaru võib eksida, mõelda välja erinevaid asju ning esitada väga veenvalt valeinfot, kirjutavad Ellex Raidla advokaadid Hegle Pärna ja Regina Getter Maajärv Postimehe arvamusloos.

Ometi ei järeldu aastaülevaatest, et tehisarust tuleks hoiduda. Riske tuleb tunda, kuid vasturavimiks ei saa olla tehisaru kartmine või kõrvale jätmine ning vastutama ja loovalt mõtlema peab siiski jääma inimene. Sarnase tonaalsusega sõnumi edastas ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oma iga-aastases kõnes Euroopa Liidu olukorrast.

Õiguskantsleri aastaülevaade tõstab kohtusüsteemi puhul esile juristkonnale hästi tuttava probleemi ehk kohtute suure töökoormuse ja pikad menetlused. Nii justiitsminister, Riigikohtu esimees kui ka teised valdkonna asjatundjad on rääkinud tehisaru võimalikust abist kohtute töös. Eksiva või kontrollimata tehisaru hind võib õigusemõistmises olla kõrge. Kas hirm selle ees peaks pidurdama ka tehisaru kasutusviise, mis võiksid kohtuniku tööd tegelikult hõlpsamaks muuta?

Fobokraatia ja kohtusüsteem

Vaadates etümoloogia telgitagustesse, tuleneb fobokraatia mõiste kreeka keele tüvedest phobos (hirm) ja kratos (võim või valitsemine). Õiguskantsler näib olevat kasutanud aastaülevaates seda terminit kirjeldamaks olukorda, kus kartus võimalike ohtude ees hakkab kujundama ühiskondlikke ja poliitilisi valikuid. Tehisaru puhul võib see tähendada, et teatud vigade ja ohtude tõttu hakatakse umbusaldama tehnoloogiat tervikuna ning piirama ka selliseid kasutusviise, millega kaasnev risk on väike. Just kohtusüsteemis on eriti oluline neid erinevaid kasutusjuhte üksteisest eristada.

Tehisaru kui “suur risk”

EL tehisintellekti määrus liigitab kohtusüsteemis kasutatavad tehisintellektisüsteemid, mis on ette nähtud õigusasutuste abistamiseks faktide ja õigusega tutvumisel, tõlgendamisel ning õiguse rakendamisel, suure riskiga süsteemideks. Selline lähenemine on igati mõistetav. Kohtumenetluses võivad kaalul olla inimese õigused, vara ja maine. Arusaadavalt ei taha keegi, et tema juriidiliste probleemide või elukäigu üle otsustaks algoritm, mille toimimisest ei pruugi tehisaru ise ega selle kasutaja täielikult aru saada. Kuna tehisaru rakendamine õigusemõistmise keskmes tekitab ühiskonnas jätkuvalt kõhklusi, on arusaadav, et ka õigusaktid suhtuvad tehisaru rolli õigusemõistmises ettevaatusega. Kas „suure riski“ tempel peaks siiski hõlmama ka toetavaid funktsioone, millega tehisaru saab kohtunikku otsuse langetamisel aidata? Tõenäoliselt mitte.

Jutt tehisaru kasutamisest toob kiiresti silme ette nn „robotkohtuniku“, kes inimese saatuse ise ära otsustab. Tegelikult saab tehisaru kohtutes olla abiks väga erinevate ülesannete puhul. Riigikohtu esimees Villu Kõve on välja toonud kolm kasutusvaldkonda, kus tehisarust kõige enam kasu loodetakse – toimikutes orienteerumisest, olulise teabe leidmisest mahukast materjalist ning spetsiifilises õigusvaldkonnas kehtivatest õigusaktidest ülevaate saamisest. Kui tehisaru nendes toimingutes kohtunikule abikätt pakub ehk infot leiab, seda struktureerib ja süstematiseerib, ei muutu ta „robotkohtunikuks“, vaid jätab otsustamise inimkohtunikule. Seega ei iseloomusta tehisaru kasutamist kohtutöös mitte niivõrd „suur risk“, vaid võimalus muuta töö tehisaru oskusliku rakendamise kaudu tõhusamaks ja efektiivsemaks.

Nagu igal mündil on kaks külge, on ka tehisaru kasutamisel reaalsed riskid olemas. Seda näitas hästi tänavune Tallinna Halduskohtu juhtum, kus menetlusosalisi trahviti kohtule esitatud tehisaru poolt loodud väljamõeldud viidete eest. Juhtum ei puudutanud küll tehisaru kasutamist kohtu poolt, kuid ilmestas, mis juhtub siis, kui kaebaja jätab tehisaru väljundi kontrollimata. Veel tõsisem näide pärineb OpenAI 2026. aasta suvistest küberturbe katsetest. Teatud tehisaruagendid leidsid võimalusi tegutsemaks viisil, mida nende arendajad otseselt ette ei näinud. Seega ettevaatlikkus tehisaru rakendamise suhtes ei ole põhjendamatu.

Hirm tehisintellekti kasutamise ees ei vii kohtusüsteemi edasi

Euroopa õigusemõistmise tõhususe komisjoni 2026. aasta aruanne nendib, et kuigi tehisintellekt väidetavalt kiirendab õigusalast tööd, puuduvad seni tõendid selle kohta, et see muudaks õigusemõistmise õiglasemaks või otsused täpsemaks. See on karm hinnang, mis aga ei tohiks toetada passiivset ootamist. Tõendeid ei saagi tekkida, kui tehisaru kohtusüsteemides aktiivselt ei katsetata ning õigusemõistmises ei rakendata. Praktilise kogemuseta hirm tehisaru kasutamise ees ei haju, vaid süvendab juba olemasolevaid muresid.

Hirm tehisaru kasutamise ning kasutamata jätmise ees arengut ei taga ja probleeme ei lahenda, vaid toodab uusi. Mõistlik lahendus ei peitu enamasti ühegi äärmuse juures. Näib, et nii on see ka tehisaru kasutamise puhul. Tehisaru ei tasu rakendada piiritu optimismiga, kuid head ei tee ka sellega koostööst keeldumine. Tehisaru ära ei kao, vaid mõjutab meie igapäevaelu aina suuremal määral. Selleks, et inimesel – sh kohtunikul – jääks aega ja energiat loovaks mõtlemiseks, tasub end eemaldada sellest rutiinsest osast, mida masin suudab paremini.

Asja tuumaks on inimeste suhtumine tehisarusse ning kuivõrd nad oskavad selle võimalusi ja piiranguid mõista. Seda näitab ilmekalt hiljutine Oxford University Pressi ajakirjas avaldatud uurimus. Uurimusest tuleneb, et tehisaru puhul on lahenduseks pädevuse kasvatamine. Uurimuses analüüsiti, kuidas kohtunikud tehisaruga koostööd teevad. Selgus, et kohtunikud, kes tehisarust piisavalt aru said ning oskasid olulist ebaolulisest eristada, tegid koos sellega paremaid otsuseid ning need, kes ei saanud, muutsid otsused pigem raskesti mõistetavaks.

Mis saab?

Üks kehv olukord – nagu Tallinna Halduskohtu tehisaru kasutamise kaasus – ei tohiks anda alget fobokraatiale, paisutada põhjendamatut hirmu ega takistada nende tehisaru lahenduste kasutuselevõttu, mis võiksid õigusemõistmist tõhusamaks ja kvaliteetsemaks muuta. Hirmul ja mõistlikul ettevaatusel on vahe. Hirm tehisaru mõistlikku kasutamist ei võimalda, oskuslik tegutsemine aga küll.