Ravivigade ennetamine ei alga karistamisest

Ravivigade ja patsiendiohutusjuhtumite käsitlemine on Eestis liikumas suunas, kus keskmesse ei seata süüdlase otsimist, vaid õppimist, avatust ja ravikvaliteedi järjepidevat parandamist. Just sellele oli pühendatud ka ERRi Reporteritunni arutelu, kus arutleti, kuidas uued regulatsioonid, raportisüsteemid ja kindlustuslahendused mõjutavad tervishoiu igapäevapraktikat.

Tervishoid on valdkond, kus riskid on paratamatud. Patsiendi raviteekond hõlmab mitmeid võimalikke eksimuskohti – alates ligipääsust arstiabile ja diagnoosimisest kuni raviotsuste, ravimite manustamise ja dokumenteerimiseni. Seetõttu ei ole võimalik rääkida ravikvaliteedist üksikjuhtumite kaudu, vaid seda tuleb vaadata süsteemse tervikuna.

Patsiendiohutusjuhtumid kui ennetuse tööriist

Patsiendiohutusjuhtumite raporteerimine on üks olulisemaid tööriistu ravivigade ennetamisel. Need juhtumid ei tähenda automaatselt raviviga ega kindlustusjuhtumit vaid sageli hõlmavad need olukordi, kus võimalik eksimus avastatakse enne, kui patsiendile tekib tegelik kahju.

Üleriigiline raportisüsteem loob võimaluse õppida mitte ainult ühe raviasutuse, vaid kogu tervishoiusüsteemi kogemusest. Ants Nõmperi sõnul olid patsiendiohutusjuhtumid varasemalt tervishoiuasutuste põhised ning õppida sai peamiselt enda vigadest. „Nüüd saab õppida ka teiste vigadest, mis on ju väga mõistlik,“ märkis ta.

Avatus eeldab usaldust

Tõhusa raportisüsteemi eelduseks on keskkond, kus teavitamine ei too automaatselt  kaasa süüdistamist ega sanktsioone. Regulatiivsete muudatuste eesmärk on soodustada ausat ja varajast teavitamist, et probleemidele saaks reageerida enne, kui need viivad tõsiste tagajärgedeni.

Ants Nõmper: „Kui paneme arstidele kohustuse raporteerida nii enda vigu kui ka muid patsiendiohutusjuhtumeid, peame midagi ka vastu andma. Isiklikust vastutusest vabastamine oligi see vastuteene, mis võimaldas süsteemil käivituda. Hea meel on näha, et süsteem on käivitunud ja esimesed kokkuvõtted tulemas.“

Samas ei tähenda vastutuse ümberkujundamine selle kadumist. Raskete tagajärgedega juhtumite korral jäävad alles mehhanismid individuaalse vastutuse hindamiseks vastavalt kehtivale õigusele.

Dokumenteerimine kui kvaliteedi ja õiguskindluse alus

Üks läbiv teema ravivigade ja vaidluste puhul on dokumenteerimine. Puudulik või ebatäpne dokumentatsioon raskendab nii raviprotsessi hilisemat hindamist kui ka vaidluste lahendamist. Praktikas ei teki paljud vaidlused mitte ravivea enda tõttu, vaid seetõttu, et otsused, riskide kaalumine või konsultatsioonid ei ole haigusloos piisavalt kajastatud.

Dokumenteerimise kvaliteet mõjutab seega otseselt nii patsiendi õigusi kui ka raviasutuse võimalusi oma tegevust põhjendada.

Hüvitamine eeldab tegelikku kahju

Patsiendikindlustuse süsteem ei tähenda automaatset hüvitist iga soovimatu ravitulemuse korral. Hüvitise aluseks on reaalse ja mõõdetava kahju olemasolu, näiteks pikem haiglaravi või töövõimetus. Samas näitab praktika, et paljusid vaidlusi aitaks ennetada selge ja aus suhtlus patsiendi või tema lähedastega. Sageli ei otsita niivõrd rahalist kompensatsiooni kui arusaamist, mis juhtus ja miks.

Fookus süsteemi parandamisel

Arutelus jõuti järeldusele, et Eesti tervishoiu üldine tase on kõrge ning enamik ravijuhtumeid kulgeb probleemideta. Uute süsteemide eesmärk ei ole luua muljet laialdastest vigadest, vaid tugevdada olemasolevat, parandada läbipaistvust ja suurendada usaldust patsientide ning tervishoiuasutuste vahel.

Reporteritunni arutelus osalesid Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Külli Friedemann, vandeadvokaat ja meditsiiniõiguse ekspert Ants Nõmper ning Põhja‑Eesti Regionaalhaigla juht Agris Peedu. Raadio poolt juhtisid saadet Kaja Kärner ja Kätlin Maasik.

Kuula saadet SIIT.