Konkurentsiameti suunised kütusemüüjatele avalike kommentaaride kohta annavad vähe praktilist abi olukordades, kus ettevõtja peab vastama avalikkuse õigustatud küsimustele, kirjutab Ellex Raidla juhtivpartner ja konkurentsiõiguse ekspert Martin Mäesalu.
Kütusehinnad on Eestis üks neid teemasid, mille puhul muidu keerulised konkurentsiõiguse küsimused kipuvad jõudma juristide kabinetist avalikku arutellu. Tanklapostil olevad numbrid on kõigile nähtavad, hinnamuutus puudutab korraga nii kodumajapidamisi kui ettevõtjaid ning iga järsem liikumine tekitab küsimuse, kas turg toimib ausalt ja tõhusalt. Seetõttu ei ole üllatav, et ka Konkurentsiameti hiljutine soovitus kütusemüüjate avalike kommentaaride kohta pälvib laiemat tähelepanu.
Ameti mure ei ole iseenesest arusaamatu. Kütuseturg on nähtav ja kiirelt reageeriv. Sellisel turul võib ka avalik sõnum omada suuremat kaalu kui mõnes sektoris, kus hinnad on vähem läbipaistvad ja konkurendid ei näe üksteise samme sama kiiresti. Kui ettevõtja annab avalikult märku oma tulevasest hinnakäitumisest, võib see muuta konkurentide jaoks lihtsamaks otsustada, kas liikuda samas suunas. Just seda konkurentsiõigus vältida püüabki.
Konkurentsiameti soovitus puudutab nähtust, mida konkurentsiõiguses kirjeldatakse kui price signalling’ut ehk hinnasignaalide andmist. Selle all ei peeta silmas igasugust hindadest rääkimist. Probleem tekib siis, kui ettevõtja avalik sõnum annab konkurentidele arusaadava vihje tema tulevase hinnakäitumise kohta: näiteks millal hinda muudetakse, kui suures ulatuses seda tehakse või millistel tingimustel võiks turg samas suunas liikuda. Mure tekib ka siis kui sellega kaasneb otsene või kaudne üleskutse hindu järgida. Selline teave võib vähendada konkurentide vahelist strateegilist ebakindlust, mis on toimiva konkurentsi üks eeldusi.
Piir jookseb siin turuolukorra selgitamise ja oma tulevase konkreetse hinnaplaani avaldamise vahel. Üks asi on öelda, et maailmaturu naftahind, maksud või tarnekulud mõjutavad kütuse lõpphinda. See peaks kõigile selge olema. Kuri võib olla karjas, kui ettevõtja ütleb konkreetselt välja, et ta kavatseb teatud päeval teatud ulatuses hinda muuta ning anda mõista, et sama samm oleks ootuspärane ka ülejäänud turult. Esimene on avalikkuse informeerimine. Teine võib hakata meenutama konkurentidele suunatud signaali.
Euroopa Liidu praktikas ei ole see teema tundmatu, kuid seda on käsitletud piiratult ja väga kontekstipõhiselt. Kõige tuntum näide on nn Container Shipping’u menetlus, kus küsimus ei olnud tavapärases turukommentaaris, vaid regulaarselt korduvates avalikes teadetes tulevaste hinnatõusude kohta. Ka seal lõppes menetlus käitumuslike kohustuste võtmisega, mitte konkurentsiõiguses tavapäraste miljonitrahvide määramisega. Juba see näitab, et hinnasignaalid ei ole konkurentsiõiguses must-valge küsimus ega automaatne rikkumine.
Seetõttu tuleb hinnasignaalide riski arvestada, kuid seda ei tohi venitada üldiseks keeluks selgitada ettevõtja poolt avalikkusele oma tegevust. Konkurentsiõigus ei saa muutuda ettevõtjate sõnavabaduse ega avalikkuse informeerimise õiguse laiaulatuslikuks piiranguks. Konkurentsiameti suunised seda ilmselt ei soovigi. Avalikkusel on õigustatud huvi teada, miks kütusehind muutub. Ettevõtjal peab olema võimalik sellele vastata ilma, et iga selgitus muutuks kahtluseks keelatud tegevuseks.
Kui Konkurentsiamet peab teemat oluliseks, on iseenesest õige, et sellest räägitakse avalikult. Seega küsimuse tõstatamise fakt ei ole ise veel probleem. Küsimus on hetkel pigem selles, mida ettevõtja selle teadmisega peale peab hakkama.
Antud praktiline küsimus on keerulisem. Ettevõtjad on avaliku surve all selgitada, mis turul toimub. Kui kütusehind liigub, küsivad ajakirjanikud, tarbijad ja poliitikud paratamatult miks. „Ei kommenteeri” ei ole sellises olukorras kuigi realistlik kommunikatsioonistrateegia. Veel vähem oleks see avaliku debati seisukohalt soovitav.
Just siin jääb Konkurentsiameti soovitus mõnevõrra poolikuks. Avaldatud suunised annavad vähe praktilist abi olukordades, kus ettevõtja peab vastama avalikkuse õigustatud küsimustele. Öelda ettevõtjatele, et nad ei tohiks teha avaldusi, millest saab välja lugeda tulevasi hinnakujunduse kavatsusi võib olla õigusliku põhimõttena arusaadav. Vähem aitab see aga siis, kui ajakirjanik küsib, kas maailmaturu naftahind, maksud või tarneraskused mõjutavad tanklahinda. Sellises olukorras on vaja mitte üksnes hoiatust, vaid praktilist kompassi: milline sõnum on lubatav, milline on piiripealne ja milline ületab punase joone.
Seni avalikkuses kõlanud kütusemüüjate kommentaaride puhul ei ole ma näinud väljaütlemist, mille liigitaksin selgelt problemaatiliseks hinnasignaaliks. Teoreetiliselt võiks muidugi selliseid avaldusi tulevikus tulla, kuigi see on pigem ebatõenäoline. Sealhulgas tulenevalt senisest Euroopa praktikas antud teemal. Seda arvestades ei maksa ilmselt asuda ka seisukohale, et iga avalik kommentaar kütusehinna võimalike mõjurite kohta on konkurentsiõiguslikult kahtlane.
Selle kõrval on laiem küsimus, kas avalik kommentaar maailmaturu naftahinna kohta on Eesti konkurentsikeskkonna kõige põletavam probleem. Allakirjutanud näeb põhjust selles kahelda. Tõenäoliselt on ka kütuseturul suuremaid murekohti, kui mõne ettevõtja pressiteade, ajakirjanikule antud intervjuu või sotsiaalmeedias avaldatud kommentaar.
Eesti ühiskond väldib elu ja surma üle otsustamist puudutavaid vaidlusi, mistõttu kujuneb olukord, kus iseotsustusõigus on elamise ja suremise küsimustes ebajärjekindlalt reguleeritud ning eriti elu lõpu puhul jääb inimene sageli seadusliku selguseta. Kirjutab Ellex Raidla partner ja Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud vandeadvokaat Ants Nõmper.
Edasi artiklisarjas “Elu on surma küsimus” vaadatakse otsa hetkedele, kus elu ja meditsiin kohtuvad oma kõige teravamas punktis. Juttu tuleb ravipiirangutest, patsiendi autonoomiast, abistatud enesetapust ja eutanaasiast – teemadest, mis kujundavad meie arusaama heast ravist, väärikusest ja sellest, kuidas me oma elu lõpetada soovime. Sarja keskmes on küsimus, kes ja kuidas peaks otsustama, kui ravi ei pikenda enam elu, vaid ainult kannatusi.
Eestis on üllatavalt vähe väideldud elu ja surma küsimuste üle. Meedia pöördub ikka ja jälle nende teemade juurde tagasi, aga teemad ei mahu kuidagi parteide valimisprogrammidesse ega too inimesi tänavatele protestima. See võib-olla ongi hea, sest küsimus elust ja surmast on tihti ühiskonda polariseeriva olemusega. Väga raske on siin teha kompromisse ehk olla pool-elus või pool-surnud lähenemise poolt. Arutelu ja konkreetsete seaduste puudumine ei tähenda aga seda, et elu ja surma küsimused oleksid täiesti reguleerimata. Vastupidi – aina rohkem saab selgeks, et keelava regulatsiooni puudumisel tuleb tõdeda, et (pea) kõik on juriidiliselt korrektne.
Õigus elada
Bioeetikute ja -juristide jaoks pakub elu alguse juures peamurdmist eelkõige kolm olukorda. Esiteks see, mida võib teha üleliigsete embrüotega. Teiseks abordiõiguse küsimused. Ning kolmandaks raskete kahjustustega sündinud beebide elustamine.
Embrüo on elu alus. Embrüo on elus. Aga kas see tähendab ka, et embrüol on õigus elada? Mitte moraalses mõttes õigus, vaid tugevas juriidilises mõttes õigus, mille kaitsele peavad viskuma riigi jõustruktuurid ja kohtuvõim. Enne kui vastama hakata, siis peaks mõtlema sellele, millise tulemusele viiks positiivne vastus ehk lahendus, kus embrüol oleks õigus elule. See tähendaks siis, et kõik tekkinud embrüod tuleks kaitse alla võtta ja neid säilitada võimalikult kaua. Ning kuna neid lõpmatult kaua ei saa säilitada, siis tuleks teha kihutustööd naiste hulgas, et nad neid embrüosid päästma hakkaksid ehk lubaksid end kunstlikult viljastada. Kuna selline lahendus oleks absurdne, siis on valitsev arusaam see, et embrüo on elus, aga tal ei ole õigust elule. Ülejäävate embrüotega võib teha mõnes riigis teadusuuringuid, mõnes tuleb need hävitada, mõnes külmutada. Peamurdmist tekib juurde siis, kui tehnoloogia võimaldaks embrüoid väljaspool naise keha inimeseks areneda. Praegu on see ikkagi sci-fi.
Kui siis embrüol õnnestub emaka külge kinnituda ja naine jääb rasedaks, siis tekib loode ja sellega koos ka küsimus, kas naine peab ka selle raseduse lõpuni kandma. Ehk kumma õigused on olulisemad – loote või raseda? Enamustes riikides siiski lubatakse naisel rasedust katkestada, kuid seatakse sellele erinevaid piiranguid. Olgu need siis ajalised (esimesed 12 nädalat), formaalsed (pärast nõustamist), isikulised (perekonnapea nõusolek) või teiste õigushüvede kaitseks (naise või loote tervislik seisund, vanus, seksuaalkuritegu jne). Eesti regulatsioon eelistab selgelt naise otsusõigust embrüo õigusele elule. Seda mitte nõukogudeliku jäänukina, sest teatavasti oli abort kogu NSVL-s pea ainus vahend, millega naine sai oma laste arvu mõjutada, vaid tulenevalt meie liberaalsest õiguskorrast.
Mõnel embrüol ja lootel õnnestub ka beebiks saada ehk sündida. Siiski ei ole sünnitus alati rõõmus sündmus. Mida teha beebidega, kes sünnivad näiteks ilma omahingamise ja seiskunud südamega. Kas elustame? Kahjuks või õnneks suudab elustamine tagasi tuua ka need beebid, kes on jäänud sünnituse ajal raskesse hapnikupuudusesse, mille tagajärjel on enamus aju funktsioone pöördumatult lakanud. Nad on küll elus, aga mitte selles mõttes, mida me sõna elu all tavaliselt silmas peame. Eestis on muuhulgas ka sellisteks olukordadeks valmimas ravipiirangute juhendid, mis võtavad arvesse patsiendi prognoosi ja haiguskoormust ning lubavad humaansetel kaalutlustel mitte elustada või elu alal hoidvad aparaadid välja lülitada.
Õigus surra
Eelmises lõigus kirjeldatud ravipiirangute rakendamine ei ole eutanaasia. Mõtteselguse hoidmise huvides tuleb eutanaasiaks pidada tegevust, mille eesmärk on surmamine. Kui arst otsustab kooskõlas arstiteaduse parimate praktikatega ravi mitte alustada või alustatud ravi lõpetada ja patsient sureb, siis on see loomulik surm mitte surmamine. Arst ei võta patsiendi elu ei tahtlikult ega kogemata, vaid laseb elul jõuda oma loomuliku lõpuni.
Ravist tuleb hoiduda arstil ka näiteks siis, kui patsient on mingi ravivõtte (kopsude sundventilatsioon) ära keelanud oma elulõpu tahteavalduses (patsienditestament). Elulõpu tahteavalduse regulatsioon sai eelmine aasta Riigikogus vastu võetud ja peaks käivituma järgmisest aastast. See on suur samm inimõiguste austamise poole. Patsiendi autonoomiat austades patsiendi surra lubamine võimalikult valutult ei ole eutanaasia, vaid elu pühitsemine.
Tulles tagasi päris eutanaasia juurde, siis tuleb tõdeda, et ka selles vallas on õiguslik olukord muutumas. Arstide poolt läbi viidav eutanaasia on seadusega tagatud õigus Hispaanias ja Beneluxi maades. Mitmes EL-i riigis on regulatsioon ettevalmistamisel. Eestis mitte. Eestis vastav seadus üldse puudub, aga sellest ei saa järeldada, et eutanaasia on keelatud. Nii nagu iga tapmine võib osutuda õiguspäraseks mõne teise õigushüve kaitsmise tõttu (surmanuhtlus, tapmine sõjas, hädakaitse jne) võib ka eutanaasia olla õiguspärane ilma eraldi seadust vastu võtmata. Ja sellises olukorras me ilmselt praegu Eestis elamegi – elevant (eutanaasia) on toas, aga me ei räägi sellest.
Poliitikud elasid õndsas roosas udus ka abistatud enesetapu teemal. Kõigepealt arvati, et suitsiidikontori teenust ei hakata Eestis pakkuma. Kui Paul Tammert seda ikkagi hakkas pakkuma, siis arvati, et teenuse pakkumine on keelatud ja karistatav. Kui Riigikohtu otsusest ilmnes, et suitsiidikontori teenus on täiesti õiguspärane, siis lubati see kohe ära keelata. Aga võta näpust, Riigikohtu otsus tuli mais 2025 ja siiani ei ole isegi ühtegi eelnõu, mis olukorda muudaks. Tuleb tunnistada, et seda džinni pudelisse enam tagasi ei topi, sest Euroopa Inimõiguste kohus on korduvalt öelnud, et abistatud enesetapu täielik keelamine oleks kuritegu inimõiguste vastu. Osaline keelamine on lubatud. Saksamaal tühistati totaalkeeld aastal 2020 ja siiani ei ole suutnud poliitikud kokku leppida uues osalise keelamise regulatsioonis. Seega võib Paul Tammert suitsiidikontori teenust ka Saksamaal pakkuda.
Kokkuvõte
Õigus elule on Eestis piisavalt kaitstud. Embrüotega ei tohi suvaliselt ümber käia, loodete abort on piiratud ning vastsündinud beebide elustamise kohta on juhend tulemas. Sama ei saa öelda suremise õiguse kohta. Elulõpu tahteavalduse seadustamine 2025. aastal oli suur samm õiges suunas. Suitsiidikontori regulatsiooni ehk osalist keelamist on küll lubatud, aga eutanaasia regulatsioonist isegi ei räägita. Pigem ütlevad poliitikud, et enne on vaja korda saada hospiitsravi või õigemini selle rahastamine. Selle kordategemine pidavat võtma inimeselt soovi surra ehk igasugune enesetapu ja eutanaasia regulatsioon oleks tarbetu.
Eelnev kõlab kommunistliku utoopiana, sest tuletan meelde, et esimestena legaliseerisid eutanaasia Beneluxi maad. Ei ole põhjust arvata, et meist mitu korda rikkamad riigid ebapiisavalt panustaksid hospiitsravisse. Miks siis rikastes riikides ikkagi tahetakse eutanaasiat siiani teha? Ikka seepärast, et inimene tahab olla oma elu peremees ning rikkamad riigid on aru saanud, et parim, mida üks riik oma kodanikule anda saab, on iseotsustusõigus. Ka elu ja surma küsimustes.
Juuni alguses toimus Ellex Raidla seminar „Ravimipatendid ja nende mõju Eesti ravimiturule“, kus intellektuaalomandi valdkonna praktikajuht Mari Must, partner Ants Nõmper ja advokaat Regina Getter Maajärv käsitlesid ravimipatentide mõju ravimituru toimimisele. Arutelu keskendus küsimusele, kuidas ravimipatendid mõjutavad innovatsiooni, konkurentsi ja ravimite turule jõudmist Eestis.
Kuigi ravimipatente seostatakse sageli üksnes uute ravimite väljatöötamisega, ulatub nende mõju märksa kaugemale. Patendid mõjutavad otseselt seda, millal saavad turule siseneda geneerilised ravimid, millal tekib hinnakonkurents ning kuidas kujunevad ravimitootjate ärilised otsused.
Üks ravim, mitu võimalikku patenti
Seminaril selgitati, et ravimitööstuses ei kaitsta patendiga ainult uut toimeainet. Kaitse alla võivad kuuluda ka ravimi ravimvormid, annustamisskeemid, kasutusviisid. Praktikas tähendab see, et ühe ravimi ümber võib kujuneda terve patendiportfell, mis mõjutab konkurentide võimalusi turule siseneda.
Seetõttu ei tähenda toimeaine põhipatendi lõppemine alati automaatselt konkurentsi tekkimist turul.
Patendikaitse võib ulatuda üle 20 aasta
Üldreeglina kehtib patent kuni 20 aastat alates patenditaotluse esitamisest. Ravimite puhul võib kaitse siiski pikeneda täiendava kaitsetunnistuse ehk SPC (Supplementary Protection Certificate) abil kuni viie aasta võrra. Pediaatrias kasutatavate ravimite puhul võib kaitseaeg pikeneda veel kuue kuu võrra.
Täiendava kaitse eesmärk on kompenseerida aega, mis kulub ravimi kliinilisteks uuringuteks ja müügiloa saamiseks. Ravimitööstuses võib see müügiloa saamiseks kuluv aeg moodustada märkimisväärse osa patendi tavapärasest kehtivusajast.
Tuhanded ravimipatendid mõjutavad ka Eesti turgu
Kuigi Eesti on väike turg, mõjutab siinset ravimisektorit märkimisväärne hulk patente. Tänu ühte toimega patentidele on kehtivate ravimipatentide arv Eestis viimase 3 aastaga ligikaudu kahekordistunud.
See tähendab, et ravimite arendamise, turustamise või turule toomisega seotud ettevõtted peavad patendiõiguslike küsimustega arvestama oluliselt varem kui ravimi müügi alustamisel.
Patendivaidlused algavad sageli enne ravimi müüki
Üks seminari olulisemaid tähelepanekuid puudutas küsimust, millal muutuvad geneerilise ravimi turuletoomisega seotud toimingud patendi rikkumise ohust rikkumiseks.
Praktikas ei alga vaidlused siis, kui ravim jõuab apteegiriiulile. Rikkumise ohust annavad märku müügiloa taotlemine, soodusravimite nimekirja kandmise menetlus, haiglahangetes osalemine või muud ettevalmistavad tegevused.
See tähendab, et ravimipatendid mõjutavad ettevõtete strateegilisi otsuseid sageli aastaid enne ravimi tegelikku turuletulekut.
Mõju ulatub konkurentsist ravimite kättesaadavuseni
Seminaril käsitleti ka seda, kuidas patendivaidlused mõjutavad ravimituru toimimist laiemalt.
Kui kohus piirab geneerilise ravimi turule sisenemist, säilib originaalravimi tootja turuosa ja müügitulu pikemalt. Kui piirangut ei rakendata, võib konkurents tekkida varem ning sellega kaasneb sageli ka hinnalangus. Samal ajal võib kohtuvaidlus tekitada ebakindlust nii ravimitootjatele kui ka teistele turuosalistele, mõjutades müügiprognoose ja turu arengut tervikuna.
Ettekandjad tõid esile, et ravimipatentide vaidlused on olemuselt rahvusvahelised ning erinevate riikide kohtud võivad samadele küsimustele jõuda erinevate tulemusteni. Seetõttu on ravimipatentide valdkond üks keerukamaid ja strateegilisemaid intellektuaalomandi õiguse harusid, mille mõju ulatub kaugemale üksikutest kohtuvaidlustest ning mõjutab otseselt kogu ravimituru toimimist.
Juunikuus tähistame Neve Uudelti 15. tööjuubelit Ellex Raidlas. Neve Uudelt on meie vaidluste lahendamise valdkonna nõunik, kellel on enam kui kahekümneaastane kogemus keerukate tsiviil- ja äriasjade lahendamisel. Oma karjääri jooksul on ta tegutsenud nii advokaadina kui ka kohtunikuna ning toonud mõlemast rollist kaasa väärtuslikud teadmised ja kogemused.
Tööjuubeli puhul palusime Nevel meenutada enda Ellex Raidla algusaegu ning ka muust toredaist mõtteid jagada.
Kas mäletad enda esimest tööpäeva?
Esimene tööpäev 2007. aastal algas vestlusega Jüri kabinetis, kes oli minemas road-show’le. Jüri näitas oma laual olevat suurt paberkaarti ja küsis, kas ma tean, miks ta seda vaatab. Selline mõistatuslik stiil oli Jürile omane – juba töövestlusel küsis ta, kas ma tean, miks meie vahel olev laud nii sügav on. Mida ta seekord vastas, seda ma enam ei mäleta.
Alustasin advokaadina Antsu tiimis – advokatuurieksami olin vahetult enne sooritanud. Mäletan ka oma esimest tööülesannet: üle tuli vaadata ja tõlkida ülimahukas filmitööstuse litsentsileping. Esimene tööpäev kestis õhtul kella kümneni. Tunne oli hea – ja on siiani. Kohe jäi silma ka see, et büroos töötavad väga pühendunud inimesed.
Mis sind Ellex Raidlasse tõi ja mis sind siia jääma on pannud?
Ellexisse tõid mind põnevad ja väljakutseid pakkuvad tööülesanded. Need pole kuhugi kadunud, kuid mind on siin peamiselt hoidnud ja siia ka tagasi toonud ülimalt professionaalsed, targad ja inspireerivad kolleegid. See viimane on oluline, arvestades, kui suure osa päevast oleme tööl ja koos kindlate inimestega.
Milline hetk on jäänud kõige eredamalt meelde su tööaastatest?
Eredaimalt on meelde jäänud mõned kohtuasja võidud. Kohtuasi võib kesta aastaid ja olla kliendile kurnav. Selle teekonna jooksul jõuavad kliendid kogeda nii optimismi kui ka kahtlust, et ehk nende kaasus siiski soovitud tulemuseni ei jõua. Kui kogu selle pinge kiuste õnnestub lõpuks saavutada kliendi soovitud tulemus, on rõõm seda suurem. Kõige toredam on aga see, et mõnest kliendist on pika ja ühiselt läbi elatud menetluse järel saanud hoopis hea sõber.
Kas sul on tööeluline moto, mõttetera või nali, mis sind iseloomustab? Mis see on?
Olen püüdnud järgida põhimõtet, et lisaks tööle ei jääks elus miski oluline tegemata. See on vaid korraldamise küsimus. Selleks, et pikaajaliselt oma tööd hästi teha, on muud huvid ja hobid hädavajalikud.
Mida sulle meeldib teha, kui sa ei tööta?
Mulle meeldib väga Hyrox – osalen Hyroxi võistlussarjas ning ootan juba järgmist võistlust. Endiselt tegelen ka purjetamisega, kuigi kuna mu poeg tegeleb võistluspurjetamisega ja see nõuab oma aja, jõuan ise merele harvemini kui tahaksin. Meelepäraseid tegevusi on muidugi veel.
Aitäh, Neve Uudelt, nende 15 aasta pühendumuse ja panuse eest!
Tahad teada, millega ellexlased veel tegelevad? Loe SIIT.
Näo kaitsmine kaubamärgina võib olla oluline üksikisikutele ja ettevõtetele, kes oma kaupade või teenuste pakkumisel lähtuvad isiklikust kuvandist ja tuntusest. Vaidlused on aga veel selgeks vaidlemata, kirjutavad Ellex Raidla advokaat Regina Getter Maajärv ja intellektuaalomandi valdkonnajuht Mari Must.
Mitmed tuntud isikud (nt Anne Veski, Kertu Jukkum) on oma ettevõtluses kasutatava nime registreerinud kaubamärgina. Ajastul, kus tehisintellekti ning süvavõltsingute (deepfake) leviku keskel on inimese näo eristamine võltsingust aina problemaatilisem, võib nime kaitsmisest jääda väheks. Siit ka küsimus, kas inimese nägu saab kaitsta kaubamärgiga ning kas see on tõhus kaitsemeede isiku füüsilise välimuse loata kasutamise vastu.
Eesti praktika näo kaitsmisel kaubamärgina
Kaubamärki defineeritakse kui tähist, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. „Tähise“ võivad moodustada sõnad (sh isikute nimed), kujutised jm, mis võimaldab eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teistest. „Tähiseks“ võib pidada ka isiku nägu. Õiguskaitset ei saa aga iga tähis. Näiteks välistab õiguskaitse tähise eristusvõime puudumine. Isiku näo kaitsmisel kaubamärgiga võibki õiguslikuks väljakutseks osutuda näo eristusvõime tuvastamine. Kuivõrd kaubamärk peab toimima brändi indikaatorina, mis on seostatav konkreetse toote või teenusega, siis on vaieldav, kas inimese nägu on selleks piisav. Pole välistatud, et tarbijate hinnangul moodustab inimese nägu osa turunduskampaaniast või kauba/teenuse juurde lisatud dekoratiivse elemendi. Väljakujunenud praktika isiku näo kaubamärgina registreerimise osas Eestis hetkel puudub, seega põhjapanevaid järeldusi on ennatlik teha.
Rahvusvaheline praktika modelliteenuste osas toetab inimnäo portree kaitsmist kaubamärgina
Ajalooliselt on Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti („EUIPO“) esimene aste inimnäo kaubamärgina registreerimisest keeldunud näo eristusvõime puudumise tõttu. EUIPO Apellatsioonikoda („apellatsioonikoda“), mis vaatab läbi vaidlustusi, on esimese astme otsused valdavas osas ümber pööranud. Apellatsioonikoda on pidanud õigustatuks registreerida kaubamärgina nägusid – eriti tuntud isikute nägusid – kui nähtub seos ärilise päritoluga.
Seni on apellatsioonikoda lubanud registreeringuid väga spetsiifilistes kontekstides, eelkõige modelliteenuste puhul. Praktika üheks alusepanijaks võib pidada Hollandi modelli M. R. E. Verhoefi, kes 2015. aastal taotles EL-ülest kaubamärgikaitset oma näo portreele. Vastupidiselt algsele otsusele järeldas apellatsioonikoda, et portreefoto vastab kaubamärgi kaitse kriteeriumidele (R 2063/2016-4). 2017. aastal soovisid kaks modelli kaubamärkidena registreerida portreefotosid seonduvalt reklaami- või müügiedendusotstarbeliste niing meelelahutuslikel eesmärkidel kasutatavate fotomodellide teenustega (R 1255/2023-4, R 1266/2023-4). Mõlemad taotlused lükati esmalt eristusvõime puudumise tõttu tagasi kaheldes, kas sihtgrupp tajub nägu kaubamärgina, mis väljendab teenuste kaubanduslikku päritolu. Apellatsioonikoda selgitas, et hoolimata sellest, et erilised või originaalsed omadused pole kaubamärgi eristusvõime kriteeriumid, täitsid taotletud kaubamärgid eristusvõime aspekti kujutades konkreetsete isikute nägusid oma ainulaadsete näojoonte ja iseloomuomadustega. Näod, nagu ees- ja perekonnanimed, identifitseerivad inimest ja eristavad teda teistest inimestest. Praktiliseks näiteks on näokujutised passifotol. Taotletud kaubamärke peeti seega eristusvõimeliseks, kuna need seovad modelliteenust pakkuvad isikud konkreetse teenusega. Sama lähenemist on Apellatsioonikoda kasutanud mitmetes järgnevates otsustes kiites näiteks 2023. aasta detsembris heaks modelli J. Kortleve portree kaubamärgina registreerimise (R 1704/2023-4) ning 2024. aasta jaanuaris modelli P. Schroveri portree kaubamärgina kaitsmise (R 2173/2023-4).
Menetluses olev kaasus võib tuua selgust, kas ja mis tingimustel toimib inimnägu kaubamärgina
EUIPO laiendatud apellatsioonikoda ehk Suurkoda – mis võtab tõlgenduspraktika loomiseks erilise tähtsusega vaidlused – menetleb kaasust Johannes Hendricus Maria Smit vs. EUIPO. Antud asjas soovib Hollandi laulja ja telesaatejuht hr. Smit reklaami ja elava meelelahutuse teenuste vallas registreerida kaubamärgina tähise, mis koosneb tema näo kõrge eraldusvõimega kujutisest:
Vaidluse lahendamiseks tuleb leida vastus küsimustele, kas fotorealistlik inimnäo kujutis saab toimida kaubamärgina ning kas taotleja avalik tuntus õõnestab või toetab kaubamärgi eristusvõimet, kui tähiseks on inimnägu. Sarnaselt modellide juhtumitele keeldus EUIPO esimene aste kaubamärki eristusvõime puudumise tõttu registreerimast. Otsus vaidlustati. Rahvusvaheline Kaubamärkide Assotsiatsioon („Assotsiatsioon“) esitas menetlusse seisukoha, milles jaatas põhimõttelist võimalust lugeda inimese fotorealistlikust näokujutistest koosnev tähis kaubamärgiks. Analüüsimist vajab, kas kaubamärk on konkreetse kaupade ja teenuste turu ning keskmise tarbija poolt kaubamärgiks peetav või alternatiivselt, kas eriomadused, mis muudavad kaubamärgi „tavalisest” portreest erinevaks, võimaldavad kaubamärgina toimimist. Assotsiatsioon rõhutas, et kaubamärgikaitse objektiks ei ole hr. Smiti nägu, vaid tema fotorealistlik kujutis. Fotorealistlik näokujutistest koosnev kaubamärk elaks fotol kujutatavast hr. Smitist sõltumatult edasi ega erineks kuigivõrd joonistatud näona kaitstud kaubamärkidest (näiteks kiirtoiduketi Kentucky Fried Chicken logost, mis kujutab selle asutaja nägu):
Eks paistab, kas Suurkoja arvamus kattub Assotsiatsiooni tõlgendusega. Eesootavast Suurkoja otsusest kujuneb eelduslikult näo ja näokujutistega seotud kaubamärkide kohtupraktika nurgakivi, mis loodetavasti toob õiguslikku selgust küsimuses, kas ja mis tingimustel saab inimnägu kaubamärgina toimida.
Näo kaitsmine kaubamärgina võib olla oluline vahend üksikisikutele ja ettevõtetele, kes oma kaupade või teenuste pakkumisel lähtuvad isiklikust kuvandist ja tuntusest. Kaubamärgina registreerimine võib ühtlasi anda täiendava võimaluse isikuõiguste kõrval isiku kujutise kaitsmiseks. Olgugi et ühtset praktikat inimnäo kaitsmisel kaubamärgina veel pole, võib Suurkoja otsus õiguslikku ebakindlust peagi vähendada.
Riias toimunud Baltic Fintech Days, üks Baltikumi suurimaid fintech–konverentse, tõi kokku valdkonna eksperdid, investorid ja ettevõtted, et arutada finantsinnovatsiooni tulevikku piirkonnas. Üritusel osales üle 100 esineja ning toimus 65 sisukat arutelu, mis kinnitab Baltikumi tugevat positsiooni Euroopa fintech–maastikul.
Balti riigid paistavad rahvusvaheliselt silma maailmatasemel tehnoloogilise kompetentsi ja suhteliselt paindlike regulatiivsete raamistikega. See on võimaldanud piirkonnal oma väiksusest hoolimata kujuneda mõjukaks fintech–keskuseks.
Ellex Raidla finantsregulatsiooni valdkonna juhi Kevin Gerretzi sõnul on Baltikumi fintech–lugu jätkuvalt väga tugev, kuid piirkonnasisene tasakaal on muutumas.
„Leedu järjepidev edu rahvusvahelise fintech–keskuse ülesehitamisel ning Läti kasvav hoog – sealhulgas varajased sammud MiCA regulatsiooni vallas – olid selgelt nähtavad nii programmi sisus kui ka osalejate koosseisus,“ märkis Gerretz.
Eesti vaatenurgast tõusis esile aga Eesti esindatuse suhteline tagasihoidlikkus nii esinejate kui ka osalejate seas.
„Arvestades Eesti senist rolli digiriigina, on see koht, kus oleks põhjust nähtavust teadlikumalt suurendada,“ lisas ta.
Need tähelepanekud viitavad laiemale muutusele Baltikumi fintech–maastikul. Kuigi sektori kvaliteet püsib kõrgel tasemel, liigub piirkond üha enam konkurentsipõhisema ja diferentseeruva fintech–arengu faasi suunas, kus järjest olulisemaks muutuvad nähtavus, positsioneerimine ja regulatiivsed valikud.
Ellex jätkab klientide nõustamist finantsregulatsiooni ja fintech–valdkonna küsimustes kogu Baltikumis, aidates orienteeruda muutuvas ja konkurentsitihedas keskkonnas.
Põhja- ja Baltimaade AMLi / finantskuritegevuse ning tehnoloogia konverentsil FinCrime & Tech 2026 modereeris Ellex Raidla finantsregulatiivvaldkonna juht Kevin Gerretz arutelu, mis keskendus piiriüleste rahapesu tõkestamise (AML) riskide praktilisele juhtimisele.
Paneelis osalesid Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker, ACAMS Baltics Chapter kaasjuht ja AFC valdkonna eestvedaja Uldis Upenieks ning Wise’i AML/KYC tootearenduse direktor Kaarel Kuddu, tuues arutelusse järelevalveasutuse, FinTech ja sektoriülese vaate.
Üheks keskseks teemaks oli tõdemus, et finantstehnoloogia areng on hajutanud arusaama ühestainsast „kodupangast“. Kliendid kujundavad oma finantselu üha enam mitme teenusepakkuja kaudu, mistõttu ei ole KYC enam lineaarne ega püsival kliendisuhtel põhinev protsess. Selle asemel on see muutunud killustatuks, episoodiliseks ja praktikas keerulisemini hallatavaks.
Paneelis rõhutati, et piiriülene laienemine ei ole pelgalt kasvuküsimus, vaid eelkõige riskijuhtimisväljakutse. Killustatud regulatsioon ja erinevad järelevalveootused nõuavad AML-raamistike pidevat kohandamist ja ühtlustamist eri jurisdiktsioonides.
Tulevikku vaadates nähti Euroopa Liidu rahapesu tõkestamise uut režiimi (sh AMLA) olulise sammuna järelevalve ühtlustamise suunas. Samas tõdeti, et üksnes regulatsioonist ei piisa.
Tõhus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine eeldab tihedamat koostööd. Rahapesu andmebürood näevad mustreid ja võrgustikke, teenusepakkujad aga üksiktehinguid. Tervikpilti ei näe kumbki. Riskide sisuliseks maandamiseks tuleb need vaated ühendada senisest riskipõhisema ja võimalusel kahesuunalise teabevahetuse kaudu, et parimini eristada olulist mürast.
Ellex Raidla nõustab jätkuvalt kliente piiriüleste AML- ja finantsregulatsiooni nõuete täitmisel, keskendudes praktilistele lahendustele kiiresti muutuvas regulatiivses keskkonnas.
Tehisaru „hullus“ on jõudnud ka õigusesse: masin kirjutab nii kaebetekste kui ka vastab neile. Kuidas selliste uute ja kohati kummaliste väljakutsetega toime tulla ning kus jookseb tehisaru tegelik väärtus ja vastutuse piir, arutleti ERR-i Vikerraadio Reporteritunni saates Ellex Raidla vandeadvokaadi ja partneri Toomas Vaheriga.
Arutelus rõhutati, et tehisaru ei tähenda inimtöö kadumist, vaid töö sisu muutumist. „Ma olen üsna seda meelt, et tehisaru ei võta inimestelt tööd ära. Me oleme täpselt selles faasis praegu, kus ka advokaatide töö sisu muutub väga kiiresti,“ ütles Vaher.
Tema sõnul liigub rõhuasetus järjest enam tegevustele, mida masin ei suuda asendada. „Sellist rutiinset omapoolset kirjatöö osa jääb vähemaks. Kliendiga suhtlust, vahetut kontakti ja kõike seda, mida masin ei suuda, teeme järjest rohkem,“ selgitas ta.
Kratt kui hoiatav võrdpilt
Tehisaru rolli selgitades rõhutas Vaher, et ka keerukates ja automatiseeritud süsteemides peab lõplik vastutus jääma inimesele. „See põhimõte, et inimene peab olema see viimane otsustaja selles suures süsteemis, ükskõik kui palju neid AI-tööriistu seal toimetab, peab ikkagi kuidagi jääma,“ ütles ta.
Selle mõtte avamiseks kasutas Vaher rahvapärimusest tuntud krati kujundit. „Kui Kivirähu „Rehepapi“ peale mõelda, siis ega need kratid seal ringi ei lenda iseenesest. Nad tassivad peremehele kraami kokku, aga saavad selle käsu peremehelt,“ märkis ta.
Vaheri sõnul peitubki tehisaru suurim risk olukordades, kus tööriista kasutatakse ilma sisulise arusaamiseta. „Kõige suurem oht võib praegu olla selles, et inimesed kasutavad tehisaru endale võõras valdkonnas asjade selgeks tegemiseks, saamata tegelikult aru selle asja sisust,“ rõhutas ta.
Enesekindel vastus ei tähenda õiget vastust
Eriti juriidilistes ja maksuküsimustes võib tehisaru vastuste pimesi usaldamine kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. „Tehisaru vastused kõlavad tihti väga usutavalt ja enesekindlalt, aga võivad olla täiesti valed,“ hoiatas Vaher.
Ta tõi näiteks olukorra, kus ekslikule vastusele tuginemine võib avalduda alles hiljem. „Aasta pärast teeb maksuamet sulle maksuotsuse ja viivised ka sinna otsa … ja seda tagantjärele korda teha on palju raskem ja kulukam, kui oleks olnud esimeses etapis küsida seda küsimust juristilt,“ ütles ta.
Teeotsa kätteandja, mitte vastutuse ülevõtja
Samas näeb Vaher tehisarus selget praktilist väärtust nii juristidele kui ka teistele inimestele. „Ta annab vähemalt selle järje või selle teeotsa kätte – need on need dokumendid ja need on need regulatsioonid, mis on asjassepuutuvad,“ selgitas ta.
Ta lisas, et tehisaru võib võimendada olemasolevaid eeliseid. „Tehisaru võimaldab kiiremini võimendada seda, kui kellelgi on mingisugune eelis … kui ta saab AI-tööriista kasutada, saab ta kiirema ja suurema edumaa,“ märkis ta.
Meediavaidlused ei räägi kunagi ainult meediast – need paljastavad, millistest väärtustest, hirmudest ja lootustest ühiskond parasjagu koosneb, kirjutavad Ellex Raidla advokaat Hegle Pärna ja partner Ants NõmperEdasi.org ülevaateartiklis Eesti meediavaidlustest läbi aegade.
Eestis on meediavaidluste kujunemine olnud tihedalt seotud ühiskonna arenguga. Meediavaidlus on vaidlus selle üle, kas ajakirjanduses või muus avalikus kanalis avaldatud teave on õiguspäraselt avaldatud. Ajas on muutunud nii see, mis menetluses neid vaidlusi lahendatakse, kelle vahel, kui ka see, mida peetakse solvavaks. Anname ülevaate arengust tsaariajast tänapäevani ning näitame, kuidas on ajas kujunenud arusaam sõnavabaduse piiridest ja maine kaitsest. Eelkõige vaatleme, milliseid väljendeid ja olukordi on eri ajastutel peetud au teotavaks ning kuidas peegeldab eeltoodu meie ühiskonna väärtusi ja norme.
Tsaariaegne õigusemõistmine
Trükisõna levikuga kaasnes ka selle sisu piiramine, sest võim püüdis kontrollida, mida inimesed teavad ja kuidas nad mõtlevad. Nii kujunes tsensuur, mis Vene impeeriumis vormistus alles 19. sajandil, kuigi Lääne-Euroopas oli selleks ajaks trükivabadus juba kanda kinnitanud. Eesti aladel allus ajakirjandus samuti keskvalitsuse kontrollile ning seda reguleerisid ülevenemaalised seadused.
Tsaariajal loeti ajakirjanduses au teotamist ja laimu kriminaalkuriteoks tulenevalt. Vene 1866. a nuhtlusseadustikust. Aastatest 1875–1900 on teada ligi 40 meediavaidluste kohtuasja. Need vaidlused olid valdavalt meestevahelised, st nii kaebajad kui ka süüdistatavad olid enamasti mehed. Oli ka erandeid, näiteks Lilli Suburg, kes Perno Postimehe kaaspeatoimetajana sattus ühes sellises asjas koos teiste toimetuse liikmetega kohtu alla. Selle ajastu kohtulahendeid vaadates on selge, et vaidlused olid tihedalt seotud tollase ühiskonna moraalinormidega. Maailm, milles elati, oli konservatiivne ja au tähtis. Eriti teravalt mõjusid süüdistused, mis puudutasid komblust. Viited liiderlikule käitumisele, suhetele vastassugupoolega või alkoholitarbimisele esinesid korduvalt mitmes kohtuasjas. Üheks eriliseks näiteks on Kreenholmi vabriku meestööliste kaebus, milles väideti, et nende naiste au on alusetult teotatud. Nimelt kujutati 1875. aasta Eesti Postimehes ilmunud tekstis Kreenholmi naistöölisi viisil, mis viitas nende lõdvale moraalile. Asjaolu, et mees sai naise au ja hea nime rikkumise eest ise kohtusse pöörduda, räägib nii mõndagi naiste seisundist ühiskonnas. Naised said siiski ka ise kaebusi esitada, näiteks 1909. aasta juhtum, kus arutati, kas sõna „vanatüdruk“ kasutamine on solvav. Kohus leidis, et tegemist on sõimamisega ning määras selle eest seitsmepäevase aresti. Ka see näitab, et solvavaks peeti väljendeid, mis puudutasid inimese sotsiaalset staatust ja vastasid ajastu arusaamadele sellest, milline peaks olema n-ö korralik elu.
Esimese vabariigiaegne periood
Pärast Eesti iseseisvumist ei toimunud ajakirjandust puudutavas õiguskorras kohe põhimõttelist muutust. Kuigi 1920. a põhiseadus sätestas sõnavabaduse, jäi esialgu kehtima Vene nuhtlusseadustik, mistõttu varasem kriminaalõiguslik lähenemine kandus edasi ka uue riigi õiguskorda ning au teotamist käsitleti jätkuvalt kuriteona. See tähendas, et ajakirjanduses au teotamist ja valeandmete avaldamist lahendati kriminaalkorras ning küsimus ei olnud mitte üksikisiku õiguste rikkumise heastamises rahas, vaid õigusrikkumises, millele järgnes riiklik karistus.
1929. aasta Eesti Vabariigi kriminaalseadustikus oli siiski juba näha teatud tasakaalupüüdlust. Näiteks nägi seadus ette olukorrad, kus au ja väärikust riivava asjaolu avaldamine ei toonud kaasa karistust. Vastutusest võis vabaneda juhul, kui avaldatud andmed olid tõesed või kui avaldajal oli põhjendatud alus pidada neid tõeseks ning ta avaldas need avalikes huvides, oma õiguste kaitseks või muul õigustatud põhjusel.
Kohtupraktikas arvestati avaliku huvi olemasolu juba varasemalt. Näiteks 1921. aastal esitati süüdistus ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetaja vastu artikli tõttu, mis käsitles Tallinna tolliartelli ja selle juhtimist. Kohus leidis, et artikli eesmärk oli seotud riigi huvidega ning see kujutas endast avalikku kriitikat, seetõttu arvestati kergendavaid asjaolusid ning esialgne vanglakaristus asendati aresti ja rahatrahviga. Kuigi esimese Eesti Vabariigi ajal jäi au teotamine kriminaalõiguse valdkonda, kujunes arusaam, et kõik juhtumid ei ole võrdselt karistatavad. Kohtud hakkasid arvestama andmete tõesust, avalikku huvi ja avaldamise eesmärki. Samas ei olnud tegemist veel tänapäevase käsitlusega, kus keskmes on isiku õiguste kaitse tsiviilõiguslike vahenditega (nt ümberlükkava teate avaldamine ja kahju hüvitamine).
Vaikiv aeg ning sellele järgnev nõukogudeaeg
1930. aastate keskpaigast alates muutus ajakirjanduse tegelik olukord Eestis oluliselt. Kuigi ka 1937. a põhiseadus sätestas sõnavabaduse ja tsensuuri puudumise võimaldasid erinevad seadused ja haldusmeetmed ajakirjandust sisuliselt piirata. Seda näitab Postimehe vastutava toimetaja trahvimine, kus karistust põhjendati üldise lugupidamatusega riigivõimu vastu, viitamata konkreetsetele artiklitele. Ajakirjanduse kriitikat käsitleti riigivastase tegevusena ning võimalikke vaidlusi ei lastud kujuneda. Vaidlused suruti maha juba enne, kui need said jõuda kohtusse.
Nõukogude ajal muutus see olukord veelgi rangemaks. Ajakirjandus allus täielikult riiklikule kontrollile ning sõltumatut avalikku arutelu ei eksisteerinud. Seetõttu ei saanud tekkida ka meediavaidlusi tänapäevases tähenduses, kus ajakirjandus ja üksikisik vaidlevad avaldatud teabe üle. Meediavaidluste puudumine ei tähendanud kriitika ja konfliktide puudumist, vaid seda, et neid ei saanud avalikult väljendada ega õiguse kaudu lahendada. Juba peamiste väljaannete nimed peegeldasid nende eksimatust: Pravda (tõde) NSV Liidus ja Rahva Hääl ENSV-s. Eeltoodu mõjutas ka ühiskonna kujunemist – avaliku kriitika traditsioon ei saanud järjepidevalt areneda ega juurduda ning harjumus pöörduda avaldatud väidete tõttu kohtusse sai jalad uuesti alla alles hiljem.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
Juba enne formaalset taasiseseisvumist ilmnesid esimesed märgid suuremast vabadusest. Näiteks avaldas ajaleht Noorte Hääl 1987. aastal artiklite sarja fosforiidikaevanduste rajamise vastu, mis kujunes oluliseks avaliku arutelu alguseks. Alates 1988. aastast hakkasid ilmuma uued perioodilised väljaanded ning 1989. aasta septembris alustas tegevust Eesti Ekspress kui esimene sõltumatu nädalaleht. Aastal 1992 jõustunud põhiseadus sätestas juba selgelt õiguse vabalt informatsiooni levitada.
Ajakirjanduse vabanemisega tekkisid ka esimesed n-ö uuema aja meediavaidlused, näiteks 1988. aastal algatatud kohtuprotsess, kus Edgar Savisaar, Marju Lauristin ja Lembit Koik esitasid hagi TASS-i korrespondentide vastu. Tegemist oli olukorraga, kus nõukogude ajakirjanikel tuli esimest korda pärast pikka perioodi arvestada, et avaldatud teabe eest tuleb ka vastutada.
Oluline muutus seisnes ka selles, kuidas selliseid vaidlusi õiguslikult käsitleti. Kui varasemalt käsitleti au teotamist ajakirjanduses kuriteona, siis taasiseseisvunud Eestis tekkis juurde ka tsiviilõiguslik pool. Vaidluste keskmes ei olnud enam karistamine, vaid kahju hüvitamine ja ebaõigete andmete ümberlükkamine. Näiteks kaebas Tiit Made 1991. aastal kohtusse Eesti Ekspressi seoses artikliga, milles tema minevikku seostati KGB-ga. Ajaleht kaitses end eelkõige kahe väitega, mis siiani on peamised kaitsetaktikad meediavaidlustes. Esiteks see, et väidet Made seotusest KGB-ga ei avaldatud ja teiseks see, et kui isegi avaldati, siis oli see tõde.
Üheks suurimaks ja laia tähelepanu pälvinud vaidluseks kujunes nn KGB nimekirja juhtum. 1992. ja 1993. a avaldasid ajalehed Eesti Aeg ja The Baltic Independent artiklite sarja, milles käsitleti väidetavalt KGB-ga seotud isikuid ning enne nimekirja avaldamist kutsuti neid inimesi avalikule patukahetsusele. Mitmed nimekirjas mainitud isikud pöördusid kohtusse ning väitsid, et avaldatud andmed on ebaõiged ja kahjustavad nende mainet. The Baltic Independent, kes tunnistas vastutust ja sõlmis kompromissi, vabandas istungil avaldatud uudise pärast ning kohustus tasuma kahele hagejale kahju osaliseks hüvitamiseks 5000 krooni. Eesti Aeg aga väitis, et kedagi ei ole otsesõnu KGB agendiks nimetatud. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Tallinna Linnakohus kohustas ajalehte avaldatud andmed ümber lükkama ja avalikult vabandama ning seda otsust ei tühistanud ka kõrgemad kohtud.
Need vaidlused näitasid, et sõnavabaduse teostamisel peab ajakirjandus arvestama ka vastutusega avaldatud teabe eest. Avaliku huvi olemasolu iseenesest ei vabasta kohustusest kontrollida avaldatud andmete õigsust. Kui esimese Eesti Vabariigi ajal puudutasid vaidlused sageli inimese moraali, siis taasiseseisvumise järel muutus keskseks hoopis ühiskondlikult valus küsimus – võimalik koostöö varasema režiimiga. Selle taustal võeti kasutusele ka süümevande regulatsioon, mille kohaselt tuli inimesel teatud juhtudel anda vanne oma mitteseotuse kohta kollaboratsiooniga.
Murrang õiguses ehk peagi saab solvata kriminaalasjata
Oluline pöördepunkt Eesti meediavaidluste ajaloos oli aeg, mil au teotamist ja solvamist käsitlevad normid hakkasid liikuma kriminaalõigusest välja. Selle muutuse tõi kaasa nn rongaema kaasus. Nimelt avaldas ajakirjanik Enno Tammer ajalehes artikli, milles nimetas Vilja Laanarut (hiljem Savisaar) muu hulgas „rongaemaks“ ja „abielulõhkujaks“. Eesti kohtud leidsid, et sellised väljendid on naise au ja väärikust alandavad. Tammer mõisteti süüdi solvamise kui kuriteo eest ning see otsus jäi jõusse kõigis kohtuastmetes. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et sõnavabadust ei ole rikutud. Kohtud rõhutasid, et kuigi avaliku elu tegelaste tegevust võib käsitleda ulatuslikumalt kui tavainimeste oma, ei anna see õigust kasutada nende suhtes alandavat või ebasündsat väljendusviisi. Lahend tõi kaasa arutelu selle üle, kas solvamine peaks üldse olema kriminaalkorras karistatav.
Muutus saabuski peatselt. Rongaema kaasuse ajal kehtinud kriminaalkoodeks käsitles laimu kui teadvalt vale ja teist isikut häbistava väite levitamist. Samuti oli paragrahv solvamise ehk au ja väärikuse alandamise kohta ebasündsal kujul. Karistusseadustiku jõustumisel 01.09.2002. a need koosseisud aga kaotati täielikult. Kuigi esialgu kaaluti nende ümberkujundamist väärtegudeks, loobuti lõpuks sellisest lahendusest ning tavakodaniku laimu ja solvamise küsimused jäid tsiviilõiguse valdkonda. Erandiks on kohtuniku ja muu võimuesindaja laimamine, mis siiani võib kaasa tuua kuni kaheaastase vangistuse.
Vaidlused kolisid uuele meediumile
Meediavaidlused hakkasid järjest enam puudutama ka internetti. Internetis avaldatud laimu osas on Eestil õnnestunud panustada lausa üleeuroopalisse regulatsiooni. Juhtum puudutas Delfi portaali, mis avaldas artikli ning võimaldas kasutajatel kommentaare anonüümselt postitada. Artikli all avaldati mitmeid solvavaid ja ähvardavaid kommentaare ettevõtja Vjatšeslav Leedo kohta, kes pöördus kohtusse. Eesti kohtud leidsid, et portaali saab pidada nende ilmselgelt vulgaarsete kommentaaride avaldajaks ja peab hüvitama ettevõtjale 5000 krooni mittevaralist kahju.
Delfi vaidlustas selle seisukoha Euroopas muu hulgas väitega, et tegemist on sõnavabaduse rikkumisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda aga nõustus Eesti kohtutega. Kohus märkis, et internetil on küll oluline roll teabe levitamisel, kuid samal ajal võimaldab see levitada ka õigusvastaseid avaldusi kiiresti ja laialdaselt, mistõttu peab ka internetikeskkonnas olema võimalik kaitsta inimese mainet. Kohus tõi välja kriteeriumid, mille alusel hinnata portaali vastutust, näiteks kommentaaride äärmuslikku sisu ja portaali tegevust nende eemaldamisel. Eeltoodu näitas, et vastutus võib tekkida ka veebiportaalil, kus teised isikud avaldavad sisu. See pole tegelikult üllatav, sest nagu eelpool toodud kaasused näitasid, on pabermeedias alati avaldajaks loetud ja karistatud väljaandjat.
Samas ei piirdunud muutused ainult internetiga. Kui varasemad vaidlused puudutasid eelkõige trükiajakirjandust, siis aja jooksul lisandusid televisiooniga seotud vaidlused ning tänapäeval üha enam ka sotsiaalmeediaga seotud juhtumid.
Solvangute piirid ja nende hind
Aja jooksul on muutunud nii see, mida peetakse solvavaks, kui ka see, millisel viisil solvanguid väljendatakse. Kuigi ühiskond on muutunud avatumaks ning avalikus ruumis kasutatakse ka julgemat ja isiklikumat keelt, ei tähenda, et kõik oleks õiguslikult lubatud – määrav on sõnade tähendus ja mõju.
Eelnevat ilmestab ka juhtum, kus sotsiaalmeediaplatvormi kommentaariumis avaldati isiku kohta väide, et tema „rahakott on kahe jala vahel“. Selle peale esitas isik hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus leidis, et selline väljend tähendab mõistliku inimese arusaama järgi viidet sellele, et isik teenib raha oma keha intiimsel viisil kasutades. Viidatud lahend ilmestab, et tänapäeval ei hinnata üksnes sõna vormi, vaid selle tegelikku tähendust ja mõju.
Lugeja märkab ilmselt, et Eesti meediavaidlustes kipuvad läbi ajastute tooni andma naiste õigesti elamise teemad – vanatüdruk, rongaema ja lits. Üldse on meediavaidlused muutunud rohkem naistekeskseks: kui varem tegid ajakirjandust valdavalt mehed, siis nüüd puudutavad vaidlused üha sagedamini ka naisajakirjanikke ja naisi sotsiaalmeedia sisuloojate näol. Lisaks on teemadena läbi aegade alati teravalt mõjunud väited õigusrikkumiste kohta ning mingil perioodil ka seosed okupantidega.
Jättes kõrvale erinevad majanduslikud näitajad, on puht objektiivselt näha, et hüvitiste summad on kasvanud kuni päris hiljutise ajani. Kui nn rongaema kaasuses mõisteti ajakirjanikult välja 220 krooni, siis tänapäeval ulatuvad hüvitised juba tuhandetesse eurodesse – näiteks 2018. aastal mõisteti tsiviilasjas välja 7000 eurot ning aastatel 2020–2022 jäid hüvitised vahemikku 100 kuni 20 000 eurot, keskmisega 1605 eurot. Viimasel ajal on kohtupraktikas üha enam rõhutatud, et iga negatiivne või ebameeldiv kommentaar ei anna alust kahju hüvitamiseks ning hüvitise eesmärk ei ole kannatanut ratsa rikkaks teha või üleüldse rikkamaks teha, vaid rikkumise tagajärgi mõistlikult tasakaalustada. Olemegi teinud meediavaidlustes pea täispöörde: kui kunagi võis solvava väljendi eest sattuda vanglasse ja natuke hiljem jäi tuli rahakotti kergendada, siis tänapäeval ei pruugi samalaadne väljendus enam rahalise hüvitise künnistki ületada.
Lõpetuseks
Tsaariajal allus ajakirjandus tsensuurile ning au teotamist käsitleti kuriteona, nõukogude ajal puudus aga sõltumatu ajakirjandus ja seetõttu ka tavapärased meediavaidlused. Alles pärast taasiseseisvumist hakkasid need uuesti kujunema ning kohtud pidid tõmbama piiri lubatud kriitika ja lubamatu solvangu vahele. Kui 1909. aastal peeti solvavaks sõna „vanatüdruk“, peegeldas see tollaseid arusaamu naise rollist ja moraalist. Tänapäeval on väljendusviis vabam, kuid see ei tähenda, et piirid oleksid kadunud – ka kaudsed väljendid võivad olla au teotavad. Meediavaidlused läbi ajaloo näitavad seega, et vaidlus ei teki üksiku sõna pärast, vaid selle tõttu, millise tähenduse ühiskond sellele annab ja millist normi parasjagu riivab.
Mis on lubatud ja mis on avaldatu hind ehk 10 näidet viimaste aastate kohtupraktikast:
„jõhker pervert“ – 100 eurot
„(ametnik) töötab kellelegi (ministrile) vastu“ – lubatud
„rahakott on kahe jala vahel“ – 500 eurot
au teotav Facebooki kommentaar isiku ametialase tegevuse kohta – 300 eurot
„valetaja ja petis“ ning „viimane jõletis“ – 500 eurot
„inetu mees“ ja „Quasimodo“ – 100 eurot
„ebaharitud inimene“, “ori”, “idioot” ning “pedofiil”– 500 eurot
„kelmusega tegeleja“ ning „labane petis“ – 1000 eurot
„šantažeerima“, „sundima tegelema kupeldamisega“ ning „uimastama ja tahtevastaselt vahekorras olema“ – 10 000 eurot
Aprillis täitus Kaidi Kirsil 10 aastat Ellex Raidlas. Pearaamatupidaja ja büroojuhi rollis täidab ta büroos nii finants- kui ka igapäevase töökorraldusega seotud ülesandeid. Loe Kaidi Kirsi teekonnast lähemalt allpool.
Kas mäletad enda esimest tööpäeva?
Mina liitusin Ellex Raidlaga 2016. aastal raamatupidaja ja büroo/personalijuhina. Minu esimene tööpäev algas väikebussi sisenemisega ja Riiga, Ellexi Pan-Balti kohtumisele, suundumisega. Bussis olid kõik partnerid, sel hetkel oli neid 9, ning sõit möödus ristküsitluse tähe all. Samuti jagasid senioorsemad partnerid oma esimese päeva kogemusi Ellex Raidlas. Päris esimene tööpäev büroos oli üks suur tutvumispäev, vestlesin kõikide oma tiimi liikmetega, püüdsin saada ülevaadet töökorraldusest ja erinevate tugikolleegide tööülesannetest ning tutvusin kasutusel olevate programmidega. Ja kui ülevaade olemas, hakkasin muutma.
Mis sind Ellex Raidlasse tõi ja mis sind siin hoidnud on?
Ellexisse tõi mind pakkumine, et saan tulla ettevõttesse, mis on juba kaua tegutsenud, kuid mille raamatupidamissüsteeme on vaja kaasajastada. See oli sel ajal just minu teema, sest olin olnud aastaid ühes Eesti juhtivas raamatupidamisteenuseid pakkuvas ettevõttes uute klientide programmi ja raamatupidamissüsteemide looja ja juurutaja. Mõte luua paberivaba raamatupidamine, viia süsteemid pilve ja mõelda välja aruandlus, mis ka tegelikult juhtimist ja juhte toetab, oli ahvatlev.
Milline hetk on jäänud kõige eredamalt meelde?
Kõige eredamad hetked on ikka need, kus tuleb rutiinist välja tulla. Ellexis on neid olnud palju, kuid üks suurimaid finantsilises mõttes oli Primusega liitumine 2018. aastal, lisaks veel mitmed liitumised, mis teistele kolleegidele nii erksana silma ei paistnud, kuid finantstiimile väga suuri väljakutseid esitasid. Büroojuhina aga uue büroo projekti juhtimine. Oma juhi Ants Nõmperiga oli mul suurepärane koostöö, ta kaasas mind igasse uude projekti väga varajases faasis ning seetõttu said paljud küsimused, probleemid ja olukorrad lahendatud juba enne, kui need tekkisid.
Kas sul on tööeluline moto või nali, mis sind iseloomustab? Mis see on?
Raamatupidajatel on nali, et kui juht küsib, kui suur on meil käive, siis raamatupidaja küsib vastu, kui palju vaja on? Minu tööeluline moto on olla eelkõige toeks juhtidele otsuste tegemisel. Samas raamatupidamise ja assistentide tiimi juhina soovin olla juht, kes annab vabad käed ja vastutuse ning ei manageeri üle. Mul on hea meel, kui minu inimestel tööl olles silm särab ja kui on pingeline aeg, siis saame rumalaid nalju teha.
Mida sulle meeldib teha, kui sa ei tööta?
Kui ma ei tööta, siis teen ma sporti. Näiteks mängin sportkeeglit juba 25 aastat, kus ligi kümnel korral olen Eestit esindanud maailmameistrivõistlustel. Samuti meeldib mulle lihtsalt kodus koos perega puhata, reisida, teatris käia ja sõpradega aega veeta.
Aitäh, Kaidi Kirs, nende kümne aasta pühendumise ja panuse eest Ellex Raidlas!
Tahad teada, millega ellexlased veel tegelevad? Loe SIIT.
Hinnakontroll on majanduslikult umbes sama tark kui tulekahju kustutamine suitsuandurit vaigistades, kirjutab Ellex Raidla konkurentsiõiguse ekspert ja juhtivpartner Martin Mäesalu.
Iraani sõda ei ole lihtsalt järjekordne kauge geopoliitiline konflikt, mida saab turvalise distantsi tagant ekraanilt jälgida. Sellel on otsesed tagajärjed meie hoovil – ka juhul, kui praegune vaherahu peaks pinged püsivamalt maha võtma. Nafta ja gaasi hinnad hüppasid, tarneahelad logisevad. Isegi kui vaherahu peab, ei kao šoki järelkaja tõenäoliselt veel mõnda aega.
Nagu ikka – iga hinnagraafiku uue tipuga kasvab surve reageerida, mille üheks väljundiks on soov reguleerida. Näiteks on Euroopa Liidus hakatud tõsiselt kaaluma 2022. aasta energiakriisi aegsete erakorraliste meetmete (vt Nõukogu määrus (EL) 2022/1854 kõrgete energiahindade vastaste erakorraliste meetmete kohta) osalist taaselustamist – meetmete, mida toona nimetati ajutiseks. Kriisidel kipub olema veider omadus: iga uus šokk paneb meenutama samu vanu tööriistu. Kusagil keldris on ju veel see unustatud mutrivõti, millega kunagi sai lekkiv toru „peaaegu korda“. Hinnad tõusevad, avalik pahameel koguneb ja kaugel ei ole mõte, et ehk pole probleem mitte nappuses, vaid hinnasildis. Ja kui hinnasilt tundub vale, siis saab selle lihtsalt ära parandada.
Juba praegu on näha reageerimise soovist kantud reguleerimise näiteid. Näiteks tutvustati Saksamaal kiirkorras nn kütuseturu poliitikapaketti vastusena kütusehindade järsule tõusule ja avalikule survele „midagi ette võtta“. Tulemus ei ole veel klassikaline hinnalagi, vaid konkurentsiõiguse ja regulatsiooni segu, mis liigub samm-sammult hinnakontrolli poole.
Paketi keskmes on kolm ideed. Esiteks lubatakse tanklatel hindu tõsta üks kord päevas (laenates ideed Austriast). Teiseks tuuakse kütuse hulgimüügi ja rafineerimise tasandil mängu uus „ekspluateeriva kuritarvituse” kontseptsioon. Sõnastus on keeruline, aga mõte lihtne: teatud juhtudel nihkub tõendamiskoormus ettevõtjale. Kolmandaks lihtsustatakse nn sektorimenetlusi, et Bundeskartellamt saaks kiiremini ja jõulisemalt sekkuda. See kõlab loona tarbijakaitsest ja konkurentsi tugevdamisest, kuid tegelikult liigume samm-sammult lähemale olukorrale, kus konkurentsiõigus hakkab täitma hinnaregulaatori rolli. Roll, mida konkurentsiõigusele ei tohiks külge panna.
Saksamaa ei ole siin muidugi üksi. Euroopas on üldisemalt taas laual mitmed hinnakontrolli meenutavad algatused: Euroopa Liit kaalub 2022. aasta energiakriisi aegseid erakorralisi meetmeid osaliselt taaselustada. Erinevad liikmesriigid soovivad mängu tuua uut EL-i ülest „ülemäärase tulu” maksu, et hinnatõusu mõjusid pehmendada. Nii jätkates ei saa kaugel olla ka Ukraina sõja alguses mitmetes Euroopa riikides rakendatud (sh piiratud mahus ka meil) hindade regulatsiooni instrumentide sahtlist üles leidmine. Muster on tuttav: kriis paneb käe libisema hinnasildi poole, isegi kui probleem on tegelikult nappuses, mitte numbris.
Energiakriis ja hinnad ei ole olemuselt moraalne probleem, vaid nappusšokk. Kui pakkumine on piiratud ja nõudlus püsib, siis kõrge hind ei ole turu tõrge, vaid turu sõnum. Hinnakontroll – kas otseselt või kaudsete meetmetena – summutab selle sõnumi. Probleem on selles, et tarbimine ei vähene ajal, mil peaks säästma. Lisaks tekib edasivaatavalt pigem motivatsioon hoiduda investeeringutest, sest hinnasignaalid muutuvad poliitiliselt ettearvamatuks. OECD on oma 2023. aasta analüüsis (OECD Economic Policy Paper No. 35, „Coping with the Energy Crisis“) selgelt möönnud, et riikide rakendatud meetmed olid tihtipeale halvasti sihitud, kulukad ning vähendasid stiimuleid energia säästmiseks. Seeläbi võisid need lõppastmes hoopis aidata kaasa inflatsiooni kasvule.
Konkurentsiõiguse roll kriisis ei saa olla hindu „paika panna“, vaid tagada, et turg püsiks avatuna ja toimivana. Konkurentsiametid üle Euroopa ei tohiks muutuda otseselt ega kaudselt avatud turule reguleeritud hindade määrajaks. Saksamaa järelevalve on seni selle loogika peale üles ehitatud: rõhk on konkurentsi toimimisel, mitte „õiglase hinna“ määramisel. Probleem tekib siis, kui kriisis lähevad need kaks asja vaikselt ja tähelepandamatult segi.
Nihestus tekib olukorras, kus kõrge hind võrdsustatakse koheselt ebaseadusliku hinnaga. Kallis energia (või muu toode/ teenus) ei ole automaatselt konkurentsiõiguse rikkumine, kuigi teatud juhtudel ta võib seda olla. Konkurentsiõigus töötab aeglaselt, tõendite ja turustruktuuride pinnalt; see ei ole loodud emotsioonide maandamiseks. Kui emotsiooni mahalaadimise ülesanne talle siiski anda, kaotavad lõpuks nii tarbijad kui ka turu usaldusväärsus.
Energiakriisis on ahvatlev pidada hinnatõusu vaenlaseks ja hinnakontrolli lahenduseks. Tegelikult on vastupidi: hind on sõnum, mida peaks kuulama. Pikaajalise lahenduse annab konkurentsi kaitsmine, turu avatuna hoidmine ja aus hinnasignaal, mis sunnib nii säästma kui ka investeerima. Lühikeses ajaraamis sihitud ja ajaliselt piiratud meetmed eriliselt pihta saanud sektoritele või haavatavatele tarbijatele võivad olla igati põhjendatud. Kriisi tulemiks ei tohiks olla tavaolukorras elujõuliste ettevõtjate turult välja surumine. Küll aga peaks sekkumine jääma täpselt selle piiridesse: aidates neid, kes abi päriselt vajavad, mitte moonutades turgu laiemalt. Hinnasildi kallale minemine võib küll pakkuda ajutust lohutust, aga majanduslikult on see umbes sama tark kui tulekahju kustutamine suitsuandurit vaigistades.
5.–6. mail toimub Tallinnas Nordic-BALTIC AML / FinCrime & Tech Conference 2026, mis toob kokku Euroopa Liidu institutsioonide, järelevalveasutuste, finantssektori, õiguskaitse ja tehnoloogiaettevõtete esindajad, et arutada finantskuritegevuse ennetamise ja järelevalve tulevikku.
Konverentsi esimesel päeval modereerib Kevin Gerretz, Ellex Raidla finantsregulatiivvaldkonna juht, arutelu teemal „From Growth to Governance: Managing Cross-Border Risks in Practice“. Arutelu keskmes on piiriülesed AML-riskid, regulatiivne killustatus ning koostöö väljakutsed kiiresti arenevas FinTechi ja makseteenuste keskkonnas.
Paneelis osalevad Finantsinspektsiooni, Finantsluure üksuse ja turuosaliste esindajad, et jagada praktilisi kogemusi selle kohta, kuidas kasvavas ja üha digitaalsemas finantssüsteemis riske paremini juhtida ning regulatiivseid ootusi rakendada.
Nordic-BALTIC AML / FinCrime & Tech Conference 2026 keskendub Euroopa uuele AML-arhitektuurile, sh AMLA rollile, järelevalve suundumustele, krüptovarade reguleerimisele ning tehnoloogia mõjule finantskuritegevuse ennetamisel. Konverents toimub Swissôtel Tallinnas ning osaleda on võimalik ka veebis.
Ravivigade ja patsiendiohutusjuhtumite käsitlemine on Eestis liikumas suunas, kus keskmesse ei seata süüdlase otsimist, vaid õppimist, avatust ja ravikvaliteedi järjepidevat parandamist. Just sellele oli pühendatud ka ERRi Reporteritunni arutelu, kus arutleti, kuidas uued regulatsioonid, raportisüsteemid ja kindlustuslahendused mõjutavad tervishoiu igapäevapraktikat.
Tervishoid on valdkond, kus riskid on paratamatud. Patsiendi raviteekond hõlmab mitmeid võimalikke eksimuskohti – alates ligipääsust arstiabile ja diagnoosimisest kuni raviotsuste, ravimite manustamise ja dokumenteerimiseni. Seetõttu ei ole võimalik rääkida ravikvaliteedist üksikjuhtumite kaudu, vaid seda tuleb vaadata süsteemse tervikuna.
Patsiendiohutusjuhtumid kui ennetuse tööriist
Patsiendiohutusjuhtumite raporteerimine on üks olulisemaid tööriistu ravivigade ennetamisel. Need juhtumid ei tähenda automaatselt raviviga ega kindlustusjuhtumit vaid sageli hõlmavad need olukordi, kus võimalik eksimus avastatakse enne, kui patsiendile tekib tegelik kahju.
Üleriigiline raportisüsteem loob võimaluse õppida mitte ainult ühe raviasutuse, vaid kogu tervishoiusüsteemi kogemusest. Ants Nõmperi sõnul olid patsiendiohutusjuhtumid varasemalt tervishoiuasutuste põhised ning õppida sai peamiselt enda vigadest. „Nüüd saab õppida ka teiste vigadest, mis on ju väga mõistlik,“ märkis ta.
Avatus eeldab usaldust
Tõhusa raportisüsteemi eelduseks on keskkond, kus teavitamine ei too automaatselt kaasa süüdistamist ega sanktsioone. Regulatiivsete muudatuste eesmärk on soodustada ausat ja varajast teavitamist, et probleemidele saaks reageerida enne, kui need viivad tõsiste tagajärgedeni.
Ants Nõmper: „Kui paneme arstidele kohustuse raporteerida nii enda vigu kui ka muid patsiendiohutusjuhtumeid, peame midagi ka vastu andma. Isiklikust vastutusest vabastamine oligi see vastuteene, mis võimaldas süsteemil käivituda. Hea meel on näha, et süsteem on käivitunud ja esimesed kokkuvõtted tulemas.“
Samas ei tähenda vastutuse ümberkujundamine selle kadumist. Raskete tagajärgedega juhtumite korral jäävad alles mehhanismid individuaalse vastutuse hindamiseks vastavalt kehtivale õigusele.
Dokumenteerimine kui kvaliteedi ja õiguskindluse alus
Üks läbiv teema ravivigade ja vaidluste puhul on dokumenteerimine. Puudulik või ebatäpne dokumentatsioon raskendab nii raviprotsessi hilisemat hindamist kui ka vaidluste lahendamist. Praktikas ei teki paljud vaidlused mitte ravivea enda tõttu, vaid seetõttu, et otsused, riskide kaalumine või konsultatsioonid ei ole haigusloos piisavalt kajastatud.
Dokumenteerimise kvaliteet mõjutab seega otseselt nii patsiendi õigusi kui ka raviasutuse võimalusi oma tegevust põhjendada.
Hüvitamine eeldab tegelikku kahju
Patsiendikindlustuse süsteem ei tähenda automaatset hüvitist iga soovimatu ravitulemuse korral. Hüvitise aluseks on reaalse ja mõõdetava kahju olemasolu, näiteks pikem haiglaravi või töövõimetus. Samas näitab praktika, et paljusid vaidlusi aitaks ennetada selge ja aus suhtlus patsiendi või tema lähedastega. Sageli ei otsita niivõrd rahalist kompensatsiooni kui arusaamist, mis juhtus ja miks.
Fookus süsteemi parandamisel
Arutelus jõuti järeldusele, et Eesti tervishoiu üldine tase on kõrge ning enamik ravijuhtumeid kulgeb probleemideta. Uute süsteemide eesmärk ei ole luua muljet laialdastest vigadest, vaid tugevdada olemasolevat, parandada läbipaistvust ja suurendada usaldust patsientide ning tervishoiuasutuste vahel.
Reporteritunni arutelus osalesid Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Külli Friedemann, vandeadvokaat ja meditsiiniõiguse ekspert Ants Nõmper ning Põhja‑Eesti Regionaalhaigla juht Agris Peedu. Raadio poolt juhtisid saadet Kaja Kärner ja Kätlin Maasik.
Reklaamiregulatsioon ei ole must-valge valik keelu ja vabaduse vahel. See on pidev tasakaalu otsimine tarbija õiguse saada teavet ja ettevõtjate võimaluse vahel oma tooteid turundada. Just sellele keskendus Ellex Raidla vandeadvokaat ja partner Ants Nõmper seminaril “Making Sense: reklaamiregulatsioon – keda ja kuidas me kaitseme?”, tuues arutellu selge sõnumi: iga regulatsioon vajab õiget „doosi“.
Nõmper tõi oma ettekandes paralleeli meditsiinist, kus meditsiinitudengitele õpetatakse juba varakult, et iga ravim on mürk. See ei tähenda, et ravimeid poleks vaja, vaid et nende toime sõltub doosist, ajastusest ja kasutuskohast. Sama loogika kehtib ka regulatsioonide kohta.
Nii nagu arst ei alusta ravi maksimaalse doosiga, ei tohiks ka regulatsioon lähtuda automaatselt rangemate piirangute kehtestamisest.
Praktikas tähendab see, et enamik reklaamiregulatsioonist ei paikne äärmuste – täieliku keelu või täieliku vabaduse – vahel, vaid nende vahepealses „hallis alas“.
See hõlmab nõudeid selle kohta,
millist infot peab või võib tarbijale esitada;
millised väited peavad olema teaduspõhiselt tõendatud ja eelnevalt kontrollitud;
millistes kanalites ja kontekstides reklaam on lubatud.
Nõmper rõhutas, et suurim risk ei ole regulatsiooni puudumine, vaid selle „üledoos“. Liigne kohustuslik info ei suurenda tarbija teadlikkust, vaid muutub sageli müraks, mida ei märgata ega kasutata otsuste tegemisel. Samuti kaasneb iga regulatsiooniga märkimisväärne, kuid sageli varjatud kulu – järelevalve, menetlused ja vaidlused, mille kulud lõppkokkuvõttes katab maksumaksja.
Ta rõhutas ka seda, et reguleerimist vajavate valdkondade hulk kasvab ühiskonnas pidevalt. Ent mitte iga tajutud probleem ei vaja automaatselt regulatiivset sekkumist. Näitena tõi ta advokaaditeenuste reklaamikeelu: keeld kaotati, kuid turul ei toimunud murrangulisi ega tarbijale kahjulikke muutusi.
Reklaamiregulatsiooni eesmärk ei ole kontroll kontrolli pärast, vaid tasakaalu leidmine tarbijakaitse, ettevõtlusvabaduse ja ühiskondlike huvide vahel. Nõmperi ettekanne rõhutas, et toimiv regulatsioon ei sünni keelamise lihtsast loogikast, vaid nüansirikkast, teaduspõhisest ja proportsionaalsest lähenemisest.
Seminari „Making Sense“ fookus oligi tuua arutellu küsimus: mida me tegelikult püüame reklaamiregulatsiooniga kaitsta ja kas valitud vahendid teenivad seda eesmärki ka täna?
13. märtsil esines advokaat Hegle Pärna Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil „Eesti raamat – kaua võib?”, kus ta käsitles tehisaru, autoriõiguse ja andmekaitse kokkupuutepunkte ning nende mõju kirjakultuurile.
Hegle Pärna ettekanne „Autoriõigus ja andmekaitse tehisaru õiguspärasel arendamisel ning mõju (kirja)kultuurile” keskendus küsimusele, kuidas arendada tehisaru viisil, mis toetab innovatsiooni, kuid arvestab samal ajal autorite õiguste, isikuandmete kaitse ning eesti keele ja kultuuri kestlikkusega.
Konverentsi aruteluringis „(Kirja)kultuuri säilitamine tehisaru ajastul” astusid üles Krister Kruusmaa, Hegle Pärna ja Sten Saluveer. Hegle vaatenurk tõi teemasse selge õigusliku mõõtme, näidates, et tehisaru areng ei ole pelgalt tehnoloogiline küsimus, vaid puudutab otseselt seda, kuidas kaitsta loomingut, reguleerida andmete kasutamist ning hoida väikekeelte elujõudu digitaalses keskkonnas.
Hegle selgitas, et tehisaru ei seisa kirjakultuurist eraldi, vaid kasvab välja olemasolevatest tekstidest, andmetest ja keelest. Nagu ta ettekandes rõhutas, on tehisaru osa meie kirjakultuurist ja keelest, sest mudelid õpivad suurtest andmekogudest, mis võivad sisaldada raamatuid, artikleid, digiarhiive ja muid tekste. Seetõttu kerkib paratamatult küsimus, kuidas tagada, et see protsess oleks õiguspärane ja arvestaks nii autorite kui ka kirjastajate huvidega.
Ettekandes tõi Hegle välja, et kesksete õiguslike küsimuste tuumaks on autoriõigus, andmekaitse ja andmepoliitika. Ta sidus need küsimused ka Eesti põhiseadusliku raamistikuga, viidates sellele, et riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning samal ajal kaitsta autori õigusi. See loob tehisaru kontekstis vältimatu tasakaalupunkti: ühelt poolt soovime, et kultuur ja teadmised oleksid digitaalses ruumis kasutatavad ja arendaksid uusi lahendusi, teisalt tuleb kaitsta loojate õigusi ja majanduslikke huve.
Praktilises plaanis peatus Hegle teksti- ja andmekaeve eranditel, kohtupraktikal ning küsimusel, kas ja millal võib tehisaru treenimine olla lubatud. Ta tõi esile nii Euroopa kui ka rahvusvahelise kohtupraktika. Euroopa Liidu liikmesriikide kohtupraktikast eelkõige LAION v Kneschke (310 O 227/23) ja GEMA v OpenAI (42 O 14139/24) menetlused Saksamaa esimese ja teise astme kohtutes. Samuti Like Company v Google (C-250/25) asja, mis on menetluses Euroopa Kohtus. Viimasena viidatud asjas arutatakse muu hulgas seda, kas tehisaru treenimine on reprodutseerimine, kas teksti- ja andmekaeve erandid kehtivad ning kas opt-out on piisav.
Lisaks autoriõigusele käsitles Hegle põhjalikult andmekaitset. Ta rõhutas, et kui treeningandmed sisaldavad isikuandmeid, on vaja õiguslikku alust nende kasutamiseks. Samuti tõi ta esile tehnilise probleemi, mida ta kirjeldas mõistega „hall mälu” ehk olukorraga, kus mudel ei pruugi sisaldada treeningandmeid otsesel kujul, kuid võib siiski säilitada neist jälgi. See on oluline küsimus nii õiguse kui ka vastutuse vaatest.
Ettekanne ei piirdunud probleemide kaardistamisega. Hegle pakkus välja ka võimalikke lahendusi, sealhulgas litsentsimudelid, selged masinloetavad opt-out mehhanismid ning keele- ja kultuuriandmete teadliku strateegilise arendamise. Tema sõnul on väikeriigi ja väikekeele vaates eriti oluline kasutada avatud andmeid, riiklikke keelekorpusi ning teadusasutuste andmekogusid, sest just need võimaldavad luua eestikeelset tehisaru. Nagu ta rõhutas: „Väikekeelte toetamine ei toimu iseenesest.”
Hegle Pärna ettekanne näitas veenvalt, et tehisaru puudutavad õiguslikud küsimused ei ole nišiteema, vaid puudutavad järjest enam ka kultuuri, haridust, kirjastamist ja keelepoliitikat.
